ulatas kindralile raamatu. Viimane tegi selle lahti ja luges: “Suttikov, Pjotr.” Siis hävitav pilk minule. Selles pilgus oli 99 protsenti kahjurõõmu.
Ja mina? Mul ei jäänud midagi muud üle kui üliviisakalt öelda:
“Vabandust, ekstsellents, ma eksisin. Jah, tõsi, selle sõduri nimi on ju Suttikov!”
Ja arvasin, et sellega on lõpp ja et pääsesin kerge sissekukkumisega. Kuid rõõmustusin vara!
Kindral asus teise sõduri juurde.
“Selle nimi, lipnik?”
“M – M – Mäsnikov, ekstsellents.”
“Anna raamat!”
Raamatus seisis, et sõduri nimi on Topor. Läksin üleni kuumaks, kuid julgesin siiski veel kord üliviisakalt öelda:
“Eksisin veel kord, ekstsellents. Ta nimi on tõesti Topor.”
Kuid kindral asus kolmanda mehe ette.
“Selle nimi?”
Mehel oli kange Poola välimus.
“Przybyszevskij!” hüüdsin ma meelt heites.
“Anna raamat!”
Sõduri nimi oli aga lihtne Idzikovskij.
Kindral viskas raamatu narile, ajas enda sirgeks ja tarvitas Napoleoni nappust.
“Vaadake mis, lipnik”, ütles ta. “Et teil võimalust ja aega oleks sõdurite nimesid õppida, minge õige 20 päevaks päävahti aresti.”
Arest päävahis minusugusele ohvitserile, kelle huvides sugugi ei seisnud Vene riigi eest oma verd valada, polnud just väga kole asi. Kõigepäält, päävahis võis lugeda niipalju kui süda kutsus, võis magada, ilma ei pruukis üles tõusta hommikul kell 6, võis “kaasvõitlejatega” kaarte mängida, lõpmata palju teed juua ja lõpmata palju ilmast ja maast ning eriti sõjast ja ülemusest rääkida kõiksugu võimalikke ja võimatuid asju.
Ning ohvitseride jaoskond päävahis oli ütlemata mugav ja komfortne. Laiad nahksohvad, kus nii kena oli lamada ja lugeda, mõnusad sügavad tugitoolid, kus võis meeleoluliselt suitsetada ja jalga jala pääle tõsta; söök saadeti kasiinost; oma tensik (1. sõdur-teener) [tentsik] võis tulla ja tuua sulle, mis sa tahtsid; rääkimata lehtedest ja kirjadest, oli luba kodunt tuua oma voodi, lamp ja raamatud; tuttavad võisid vaatama tulla ja sinuga juttu ajada poolte tundide kaupa, ja kuid sul hädasti vaja oli “au asju ajada”, siis lubati ka koju, kus võisid veeta tunni või teise. Lühidalt, kena rahulik ja mõnus teenistuspuhkus, ilma ülemuse ja muredeta.
Aga seekord ei läinud mul brigaadikindrali isalikest seadeldusist hoolimata korda päävahti pääseda.
Sest paar päeva pärast mu lahingu kaotamist kindralile juhtusid asjaolud, mis Kroonlinna päävahi mugavused mulle igaveseks sulgesid.
Vägeva Marsi käsi lükkas 1916. aasta suvel uue lüli ilmasõtta – Rumeenia. Tema väljaastumine oli aga vist juba varakult ette teada ja kuna ta Venemaaga ühiselt sõdima pidi, siis veeti juba varakult kiires korras vene vägesid rumeenia väerinnale ja vormeeriti igasuguseid uusi väeosi liini teenimiseks. Reservis seisvatest rügementidest ja garnisonidest võeti ohvitsere uute väeüksuste loomiseks. Tuli nõudmine ka meie rügementi, kust nõuti üht subalterni.
Selleks subalterniks – rumeenia väerinna ohvriks – sain mina. Põhjus selleks oli mõjuv: minu “vahekord” brigaadikindraliga. See oli omamoodi halvaks kuulsuseks rügemendile, et ühel ta ohvitseridest oli “vahekord” kõrgema ülemusega. Loomulikult oli see ohvitser rügemendi kärnaseks lambaks ja temast taheti lahti saada. Nii et kui tuli subalterni nõudmine, siis ligema ülemuse silm kohe minule langes. Paras juhus rügementi minust puhastada oli tulnud. See pidi mulle hoobiks olema, ja ligem ülemus teatas sellest mulle väga ettevaatlikult ja kaastundlikult. Kuidas siis! Lahkuda aristokraatlikust Peterburi rügemendist ja Peterburi lähedusest ning minna kuhugi jumal teab kuhu kuradile Rumeeniasse, see tundus igale peterburlasele ränga löögina. Mulle aga mitte. Mind ei sidunud miski nii väga kibedasti Peterburiga, ja uusi maid, inimesi ning olukordi tundma õppida – see mulle aina meeldis. Nii et mu vahekord kindraliga, mida peeti minu miinuseks, muutus mulle päriselt plussiks. Nii mõnigi senine rügemendi kaasohvitser jättis minuga pisarsilmil jumalaga – venelaste juures olid tol ajal pisarad elunautimisega ühes moes –, nii väga kahju oli tal vaesest Ričard Ivaanovičist, kes pidi rügemendi ohvritalleks olema ja kindlasti hukkuma. Mina aga ei hukkunud mitte, vaid pääsesin just selle ümberpaigutamisega elukardetavast Kroonlinnast, mis revolutsiooni puhkedes muutus ohvitseride, ka paljude endiste rügemendikaaslaste hukkumiskohaks.
Kuid nii kergesti ei tahtnud mu brigadiir mind minna lasta. Veel enne mulle komandeerimispaberite kätteandmist oli kavatsus mul päävahis oma 20 päeva ära istuda lasta ja alles siis lubada sõita. Kuid sellest ilusast kavatsusest tõmbas garnisoni komandant kriipsu läbi, kuna ta just noil päevil asus päävahi remontimisele ja sel puhul ei võetud ajutiselt arestitud ohvitsere päävahti. Tuli välja, et mu kinnipanekuga kindralil sugugi ei vedanud. Kõik oli tema vastu ja minu poolt. Aga oma ei tahtnud ta jätta. Ja nii siis tuli, et mulle ühes ärakomandeerimispaberitega kätte anti veel eriline paber Peterburi päävahti, kus ikkagi enne uude väeossa sõitmist oma vanad kroonlinna patud ära pidin maksma.
Sõitsin Peterburi kaunis pahas tujus. Võõra garnisoni päävahis istuda polnud sugugi armas väljavaade. Võõra garnisoni päävahis pole kunagi seda mugavust, mis “omas kodus”, sest vene vanasõnagi ütleb, et kuigi külas kena, on kodu ikka kõige parem.
Aga mul vedas selle arestiga siiski otse muinasjutuliselt.
Ilmunud Peterburi komandatuuri ja esitanud sääl oma paberi, milles mind kui asja saadeti päävahi korraldusse, teatas komandandi adjutant – kõrk kaardiväe leitnant – “pižooni” toonis mulle, et Peterburi päävaht on ülitäidetud (perepolneno) ja vabu kohti ei ole. Ta ütles seda nii kõrgi ja halvakspaneva tooniga, nagu oleksin ma tahtnud saada keiserliku audientsi au osaliseks, kuid minusugusel pööblil selle au osaliseks saada ei lasta. Ülitäidetud, pole vabu kohti! Mis hirmus! Otsegu võõrastemajad tol ajal. Minusse pidi see küll põrutavalt mõjuma! Mõtelge ometi, kõrge ülemus kannab järjekindlalt mu eest nii isalikult hoolt ja säält tuleb see tserber kaardiväe leitnandi näol ning lükkab mul paari hooletu sõnaga paradiisiväravad nina ees kinni.
Võtsin leitnandilt paberi, kus ta mulle päävahi ülikoormatud oleku kurba tõsiasja konstateeris ja sinna juurde lisas ka järelduse, et ülalnimetatud kurva tõsiasja tagajärjel võimata on mind päävahti vastu võtta.
Selle paberiga lahkusin, et põhjalikult järele mõelda, mis nüüd teha. Kuhu minna? Tundsin, et olen maa ja taeva vahel rippuv ohvitser. Sest millisesse väejakku ma nüüd õieti kuulun ja kuhu pean ma nüüd ilmuma? Vanast teenistuskohast lasti mind niiöelda lahti, kuid uude teenistuskohta võisin ilmuda alles Peterburi päävahis oma aja ära istunult. Viimane tingimus oli üliselgesti ja täht-tähelt mu paberitest lugeda. Kuid kuna mind päävahis vastu ei võetud…?
Mis teha? Tagasi minna vanasse teenistuskohta ja sääl teatada, et ka Peterburis “istuma” ei lasta, oleks muidugi kõige õigem olnud. Kuid puudus igasugune eriline salavägi, mis mind nii väga tagasi oleks tõmmanud Kroonlinna. Sellepärast otsisin väljapääsuteed juba parem Kroonlinna oma kombinatsioonidesse segamata. Mulle tuli kord isegi kindel nõu Peterburi jääda, niiöelda istuma mere äärde ja ootama tuult, s.t. päävahti sisselaskmist. Kõik juriidilised alused mul selleks olid. Muret tegi ainult küsimus, et kust siis palka hakkan saama, kui olen ainult päävahi aresti kandidaat.
Lõpuks, kui olin Peterburis veetnud mõned kenad päevad, tulin otsusele, et sõidan uude teenistuspaika, kuna mind kord juba kahe teenistuse vahejaamas – maa ja taeva vahel – vastu ei võetud. Selleski otsuses oli jälle oma tugev loogiline põhi ja juriidiline alus. Sain elus näitliku tõenduse, kui mitut viisi võib teotseda inimene seaduste ja määrustikkude rägastikus – ja ikka toimida õieti.
Lunastasin Peterburi vaksalis omale ametliku pileti Veliikija Luuki [Velikije Luki] linna, Pihkva kubermangu, kuhu olin kohustatud ilmuma ja