p>Merike Õim
Kirja vahetaja
AEG ON KALLILT KÄES
Viimane aeg on
rohkem pühenduda
aknast välja vaatamisele
Et elu läheks ikka
täie ette
TÜHJADE TUNDIDE TÕMMIS –
see minu lemmikjook
Õhtuti aeglaselt mekin
õnneks ei tühjene toop
Tühjade tundide täius –
see minu õnnesõõm
Elatu loodu ja loetu
valguse puhas rõõm
Tühjade tundide tõmmis
kustutab loomise võla
Lubab mul enese sees
kuulata kokkukõla
Tühjade tundide mõte –
elusolemismõõt
Surm lehtede hiirekõrvul
käes ihutud võhumõõk
Rohelus raagub kuid elu
iga piisk mekkimist väärt
Tühjade tundide rüpes
puudutan olemisäärt
LAOTUSI JA LAUKAID
KIRJA VAHETAJA
Vahetan oma kirja
su arvamuse vastu
su vaikimise vastu
su suunurka tekkiva
salapärase kurru vastu
Vahetan oma kirja
tekstile langeva
ripsmete varju vastu
su valitud reale
osutava sõrme puudutuse vastu
Ja pealekauba
annan kõik
mis voolab must läbi
kuulumata kellelegi
Olles olemas
ainult sinu pärast
PÄHKLIKOORES LÄHEN TEELE
üle soovee sõuan
Vaevakase varju hõlmas
lauka ligi jõuan
Rabapistrik heidab pilgu
välkjalt lootsikule
Ohu suhtes olla valvel
tundmatuses tuleb
Lendab viuhti üle soo
kaugusesse varjub
Üksnes minu enda hirm
sissepoole karjub
Nähtamatu lehter imab
laukas minu hinge
Lootsik ülemäära õõtsub
veele tekib ringe
Sügavuse salapära
siiski tajuda
tahaks – mitte lisaringiks
veele hajuda
Püüan olla päris vaikselt –
sellest veelgi tasem
Siis on tunda kuidas hirm
minust lahti laseb
Laukaveele peegelduma
terve laotus mahub
Selle keskel pähklikoores
leian hingerahu
IGAL TABATUD HETKEL
pöörab tee
kurale kui ka heale
Millele loota
kas südamele
või oma selgele peale
Kumba kätt minna
et iseend
rabas kohata ängita
Ühest hetkest ju
kedagi teist
enam ei mängita
Turbamättaile hele ihu
vajub sookailud rinnal
mesimurakad suletud pihus
putukad käevarte pinnal
Pikalehised huulheinad siis
karjatuseta paotuvad
Olematuiks ja hääletuiks
valud sambla sees jaotuvad
ÜMBER LAUA RAHVA HULGAS
tunned
tuttav üksiolek
sinu sees ja sinu ümber
Kõneled ja võtad osa
aga hinges vaikus laotab
üle hääle valgeid linu
Huulil loitsud seljal pilgud
toetuseta pinnal
hõljud ära mõttemaile –
oled hiiest teadjanaine
laubal ehavalgusega
mahendatud aja laine
Lõpuks varjud salasohu
laukaid kõnetama
Üksiolek
on ka seal
ruumivõtvalt sama
OLLA NII SUURES VAIKUSES
et hingamine
on müra
mis peletaks linde
Aga neid pole
On ainult mahajäänud vaikus
Olla nii üksi
et isegi armastusluuletusel
pole keha
Pole kunagi olnudki
On ainult silmad –
hukatuslikud järved
millesse õhtuti
uputada oma igatsus
ja kuulata vee peale tekkivaid
vaikuse ringe …
?
RAAMITU SÕNA
Armastan oma tööd
armastan kaua magada
armastan punast veini
armastan valgeid õhtuid
armastan lugeda
armastan tuult
armastan merd
armastan tühjust
Aga sina oota
kuni leian meie suhtele sõna
Oota kuni tühjus täitub
kuni meri tuleb tagasi oma horisondilt
kuni tuul kuivatab ööde higi
Siis tulen ma
ja ütlen Sulle