tean, sellepärast ma kavatsengi sinna tagasi minna. Ma hangin sulle mõne tema sugulase DNA ja me saame teada. Tal on kaks venda ja võib-olla on isegi tema isa veel elus. Sellest ju piisab?”
Mees noogutab mõtlikult. „Jah, ma saan kindlaks teha, kas need inimesed olid omavahel sugulased… Aga miks sa üldse millegi sellisega tegelema pead, sellest ma küll aru ei saa.”
„Ma jään sulle suure teene võlgu.”
Silva naeratab üle teetassi mehele, lükates vaba käega silme ette kippuva juuksesalgu kõrva taha. Seda tehes paljastub naerulohk tema paremal põsel. Hugol käib südamest piste läbi. Sel hetkel soovib mees kirglikult, et tal oleks julgust naisele öelda, mida ta tema vastu tunneb. Selle asemel tõuseb ta püsti ja köhatab ametlikult.
„Ära muretse. Ma teen selle proovi veel täna valmis.”
Kodus ootab Miko Andersoni halvaendeline vaikus.
„Johanna?”
Ei mingit vastust. Ta astub pikkade sammudega mööda koridori edasi, tundes kobrutavat ärritust. Ta ei tea, mis see on, aga ta lihtsalt vihkab nii meeletult kõike, mida ta näeb. Heledates toonides elutuba. Moodsat punase Itaalia stiilis mööbliga kööki. Lilli, mille närtsinud lehtedest immitseb vastikut kõdulehka. Musti tasse, riideid, kingi, lahtisi raamatuid ja kõikvõimalikku pudi-padi, mis igal pool vedeleb. See naine on lihtsalt kohutav, mõtleb Miko. Kõndiv katastroof. Ta kummardub ja korjab põrandalt üles roosade roosidega võileivataldriku. Hea meelega lööks ta selle lihtsalt puruks, aga see on tema taldrik, vist suisa tema vanemate pulmaserviis, kui ta õigesti mäletab. Ma ei hakka ometi selle libu pärast enda asju lõhkuma, mõtleb mees vihaga ja kõverdab huuli.
„Johanna? Ma tean, et sa oled kodus. Uks oli lahti ja su saapad on esikus. Kus sa oled?” Seda lausudes jõuab ta vannitoa uksele ja tardub. Vaatepilt, mis tema ees avaneb, on ühteaegu lummav ja kohutav. Johanna, valge nagu paber, lamab verd täis vannis. Mustad lühikesed juuksed on märjad ja liibuvad tihedalt vastu naise ümarat pead. Põrandal lebab verine žilett. „Johanna?!” Ühe hetkega on Miko vanni juures. Süda rinnus peksmas, haarab ta naise pehmete põskedega näo oma käte vahele ja kobab pulssi otsides ta saledat kaela.
Ja siis see juhtubki. Johanna teeb silmad lahti, vaatab Mikole otsa ja hakkab naerma. Võpatades pillab mees naise pea käte vahelt, nii et see vastu vanni serva kolksatab.
„Ai! Ma sain haiget.” Johanna hääl on ühteaegu kurblik ja lõbus.
„Mida sa teed?!” Miko hingeldab, hoides end suurivaevu tagasi.
„Ma tahtsin teada, kas sa veel tunned midagi mu vastu. Ükskõik, mida.” Johanna tõmbub küüru ja kergelt värisedes põimib õrnad käed enda ümber. „Ma ootasin mitu tundi. Sa ei kujuta ette, kui külm võib vannis olla.”
„Sa oled…” Miko pilk libiseb mööda vannituba. Valged plaadid, mustad plaadid, vastikud roosad küünlad, kuldsete korkidega valged šampoonipudelid. Palju-palju kreemipurke. Johannal peab kõik alati kõige parem olema. Mehe pilk peatub põrandal punasel värvil. Huvitav, kas see üldse vuukidest välja tuleb või jäävad plekid alatiseks mulle seda jama meenutama? Ta hingab sügavalt välja. „Sa oled hull.”
„Ise oled hull.”
Naine tõmbab korgi plumpsatusega välja ja keerab kraani, soe vesi paiskub pahinal vastu tema paljast rinda ja lamedat kõhtu. Mööda külgi jooksevad alla roosakad nired. Tema veatul, lapselikult kõhnal kehal pole ainsatki armi, ühtegi inetut sünnimärki, ainsatki ebatasasust. Justkui merevahust sündinud Veenus seisab ta pähe ladiseva veejoa all, pilgutab süüdimatult oma pikki ripsmeid ja põrnitseb täieliku osavõtmatusega oma pisikesi roosakaid põlvi.
Miko tunneb, kuidas tal seest keerama hakkab. Tol hetkel tahaks ta nii väga oma käed naise kaela ümber panna ja pigistada, kõvasti-kõvasti pigistada, kuni need suured suitsuhallid silmad tardunult lõpmatusse vahtima jäävad, pehmed huuled paotuvad ja naer lakkab. Muljuda, kuni see veatu nahk katki läheb, paljastuvad lihased ja sooned, laialivalguv veri silmamunad punakaks värvib ning sinakas keel suust välja ronib ja lõdvalt rippuma jääb. Võtta see ümar märg pea oma pihkude vahele ja virutada see täiest jõust vastu vanni serva. Südame kloppides tajub mees iga oma pooriga, kui väga ta oma naist vihkab. Kui keegi kunagi teada ei saaks, siis… Ta vaatab ringi. Ei, ma ei tohi nii mõelda. Nad saavad teada. Ma ei saa riskida.
Raskelt käega seinale toetudes lohistab ta end vannitoast välja, jalad tuimad ja pea paks. Jäigaks tõmbunud keelega niisutab ta oma kuivama kippuvaid huuli, pilgutab silmi ja surub sõrmed kordamööda rusikasse ja sirgu, et taastada verevoolu jahedaks tõmbunud kätes. Justkui läbi une kuuleb ta, kuidas naine duši all mingit lõbusat viisikest ümisema hakkab. Ta tunneb end väikese niru lõksukukkunud rotina. Sa tahad teada, kas ma midagi tunnen? Jah, ma tõepoolest tundsin midagi. Üheks hetkeks. Ma tundsin rõõmu, sa libu. Puhast rõõmu sinu surmast.
Nüüd on see rõõm temalt ära võetud. Justkui nutma puhkemise äärel olev laps venitab ta end põlvede nõtkudes kuidagiviisi korteriuksest välja, majast eemale, heledate tänavalaternate alla. Pead tõstes vahib ta valgusesse, kuni silme eest tõmbub mustaks. Siis surub ta silmalaud kinni, kobab taskuid, kuni leiab mobiili, ja valib sellel kiirnumbri.
„Jah,” ütleb rahustav madal hääl torus ootavalt. Miko ei suuda vastata. „Anderson, see oled sina või?”
Ikka veel keeldub ta kiusakas keel käsklustele allumast, ilusad tugevad lõualuud ragistavad tühjalt. „Tule siia, mul on, mida sa tahad,” ütleb hääl.
Seejärel kõne katkeb.
Mees tänavalaterna valgusvihus langetab pea ja avab silmad, märgates eneselegi üllatuseks, et mööda tema põski voolab alla kaks suurt pisarat. Seejärel keerab ta majale selja ja kaob tagasi vaatamata pimedusse.
Labidas ja reha kõlksatavad, kui Ester oma ratastel aiakäru suurelt teelt hoovi keerab. Maja seisab seljaga tee poole, seetõttu ei näe ta enne, kui on liiga hilja, et tema hoovi on ilmunud suur must maastur. Ester jääb seisma. Imelik. Ma ei oodanud kedagi. Kes see olla võib? Vallavanem? Sellise autoga sõidetakse siin harva. Enne kui Ester pikemalt selle üle aru pidada jõuab, läheb uks lahti ja välja astub noor ja sale, kaunis maasikablond daam. Ettevaatlikult tipib ta oma valgete kingakestega üle porise hoovi.
„Tere, vanaema.” Naise hääles heliseb vaevumärgatav vene aktsent. Sellest palju äratuntavam on tema sõnakasutus. „Kas me saaksime teiega paar sõna juttu ajada? Pakute ehk tassikese teed?”
„Rääkige siin.” Vana naise hääl on resoluutne. Ma ei kavatse võõraid inimesi oma majja kutsuda.
„Hea küll.”
Nüüd on daam temani jõudnud ja vaatab talle päris lähedalt otsa. Midagi tema näos hirmutab Estrit; need kaunid sinised silmad ja punased huuled on kuidagi liiga korrapärased, liiga veatud. Ükski lihas ei liigu kontrollimatult, ükski liigutus ei reeda emotsiooni. Mask, vilksatab Estril läbi pea. Surilina.
„Ma lootsin, et te ehk oskate meile öelda, kuhu poole jääb Holmide talukoht.”
Maasturi uks läheb lahti ja pea pistab välja kõhetu peenikese kaelaga mees, päikeseprillid ninal. Tal on käes mingi must seadeldis, mida ta justkui midagi oodates käes hoiab. „Vaadake,” jätkab naine, „me ei ole kohalikud ja seda kohta ei ole kahjuks kaardile kantud.”
Naise hääl kõlab pehmelt, isegi veidi uimastavalt. Estril hakkab külm. „Mis te sealt tahate? Seal ei ela enam kedagi.” Hääl kipub ühteaegu järsult ragisema ja õrnalt värisema.
„Me oleme riigiametist. Peame minema seda piirkonda kontrollima. Te ju teate, et sellele krundile on kavandatud liiniehitustööd?”
„Ei, ma ei ole sellest midagi kuulnud,” valetab Ester süüdimatult. Ta keerab selja ja hakkab maja poole minema, aga daam paneb talle käe käsivarrele. Kummalisel kombel mõjub see õrn liigutus nii, nagu naelutaks keegi ta maa külge kinni.
„Me saame aru. Te