ja toiduvalik on peen ja tõsine kunst, mida suur osa juute oma igapäevaelus järgib ja mille alusel kujundab tervet oma elu. Tihti võib poes näha religioosse välimusega juuti, kes enne kauba ostukorvi panekut veendub kas või luupi kasutades põhjalikult, et pakendil on vajalik koššeritempel.
Koššer tähendab tegelikult ka palju muud kui vaid piima ja liha lahushoidmist, aga selle põhjalikum kirjeldamine kujuneks juba omaette raamatuks.
Igal Iisraeli restoranil peaks olema koššeritunnistus, kui söögikoha omanik soovib, et koššerireegleid järgivad juudid tema ettevõtet külastaks. Kõigil neid tunnistusi muidugi ei ole. Vajaliku paberi saab ainult kindlate ja tunnustatud rabide käest ja ainult pärast põhjalikku inspekteerimist. Sama kehtib Iisraeli loomakasvanduste, tapamajade ja toiduvabrikute kohta.
Koššerireeglid on päris karmid. Ameerikas on erinevatel juudi usu vooludel veel oma koššerireeglid, mõnel rangemad kui teistel. Iisraelis on valdav ortodoksne koššerlus. Reformistlikud juudid, maailma liberaalseimad judaistid, soovivad seni valitsenud reegleid märkimisväärselt lõdvendada, et neid 21. sajandiga kohandada. Ultraortodokssed rabid on rangelt vastu, öeldes, et kellelgi ei ole õigust muuta iidseid juudi tavasid.
On tehtud uuringuid ja küsitlusi ning avastatud, et Iisraelis elavatele juutidele on koššer olnud isegi tähtsam kui näiteks sabatireeglitest kinnipidamine. Isegi hoolimata sellest, et hingamispäeva pidamist on mainitud piibli kümnes käsus, koššerit aga mitte. Kuna viimastel aastatel leidub üha enam range koššeri reeglite vastu protesteerijaid, siis ma ei imestaks, kui ka selles vallas aegamööda midagi muutuma hakkab.
KERJUSED
Nagu kõikjal maailmas, on ka Iisraeli tänavatel kerjuseid. Juudi vanasõna ütleb, et maailm püsib kolmel asjal: toora, töö ja heateod.
Juudid peavad oluliseks vana testamenti, lisaks on neil veel mitu püha raamatut, mida usklikud isegi bussis sõites ja tänaval kõndides loevad. Töö all mõeldakse selles vanasõnas jumalateenistust ehk seda, mida peaks inimene ise tegema, et Kõigekõrgemale läheneda. Ning juudimaailma üks oluline alustala on ka teha head ja anda armuande.
Toora ehk viie Moosese raamatu üks läbiv mõte on, et jumalakartlik inimene ei tohi pöörduda ära oma ligimesest, kui too vajab abi ja teda saaks aidata. Samuti tuleb aidata abivajavat võõrast. Seda põhimõtet järgivad usklikud juudid ja paljud ilmalikudki, kes mitut muud pühakirja juhist ei tunne või neid eiravad.
Iisraeli tänavatel kõndides ei jää abipalujad märkamatuks – on selleks siis enam-vähem viisakas korjanduskarbiga rahaküsimine mingiks heategevuseks annetusi korjates või plekk-kopsikuga kerjamine tänaval maas istudes.
Usklikud juudid koguvad tihti tänaval raha, et seda oma kogukonna vaesematele peredele jagada. Veetke tund-kaks Jeruusalemma kesklinnas või veerandtund vanalinnas, ja te veendute selles ise. Väga suur osa paljulapselisi religioosseid juudi peresid elabki ainult toetustest ja armuandidest – tulevad need siis riigi abirahana, tänavatel kogutud annetustest või rikastelt Ameerika juudi kogukondadelt, kes Iisraeli religioosseid, aga samas vaeseid juute väga heldelt toetavad. Juudi mõtteviisis on armuandide andmine kirjutamata üheteistkümnes käsk.
Teine seltskond ehk need Iisraeli kerjajad, kes päevad tänavatel mööda saadavad, on oma Eesti saatusekaaslastest palju julgemad, häälekamad ja leidlikumad. Kerjamisanumana ei kasutata Iisraelis ei mütsi ega väikest karbikest, mis nagu Eestis enda ette maha asetatakse ja kuhu vaikselt abi ootama jäädakse. Iisraeli kerjused on vilunumad ja kasutavad metalltopsi, kus on sees paar münti ja mida möödakäija lähenedes kolistatakse, sel kombel tähelepanu püüdes.
Silma järgi hinnates on tänavakerjuste tegevus tulus, sest paljud möödakäijad peatuvadki ja annavad neile raha. Kui mõnd küsijat vaid loetud minutid jälgida, saab selgeks, et peatujaid ja annetajaid on Iisraelis kordades rohkem kui Eestis.
Päev päeva järel Jeruusalemmas mööda sama trajektoori liikudes olen avastanud, et paljudel rahaootajatel on välja kujunenud oma kindlad kerjapaigad. Muidugi leidub ka neid, kellel ei ole püsivat platsi ning keda näeb kord ühel, kord teisel tänaval.
Üks kerjus on mulle juba hästi meelde jäänud. Tal on välja töötatud päris huvitav meetod, mis tundub, et ka ära tasub, sest ega ta muidu seda päevast päeva ei rakendaks.
Täna satume pea ühel ajal vanalinna müüri äärde, tema minust õige pisut varem. Käin sealt kursustele minnes mööda vaat et iga päev, kuigi täna veedan lihtsalt vaba hilishommikut, jalutan ja naudin üht oma lemmiktegevust – vaatan inimesi. Tema jõuab samal ajal oma tööpostile ja alustab päeva. Pealtnäha on ta täiesti tavaline kodanik, igati terve ja kõbus.
Valinud välja sobiva päikesevarjulise koha, võtab mees istet, otsib välja annetuste jaoks mõeldud kopsiku ja oma teise olulise abivahendi, mis teda teistest kerjajatest eristab – suure taskurätiku, millega katab suu. Ja siis ta alustab, laskudes istudes kummargile ja koogutades ennast ette-taha.
Ühe käega kolistab möödakäijate poole sirutatud kerjamiskruusi, kuhu ta paar münti alguses ise seemneks paneb, ja teise käega hoiab rätikut näo ees. Arvan, et saan tema mõttest aru. Ta peab jätma mulje, et tal on mingi hirmus haigus, peaaegu nagu pidalitõbi, mida põdeja rätikuga möödakäijate eest varjab. Kasulik samuti – nii ei pea kellegagi rääkima ega ka oma nägu reetma.
Näen juba eemalt tulles, kuidas esimesed annetused laekuvad. Nagu öeldud, on Iisraelis palju heldeid inimesi ja nii saavad kõik linna vaesed söönuks. Lähen edasi, soovides talle mõttes edukat päeva.
Kui mõne tunni pärast mööda tuldud teed kodu poole jalutan, on taskurätikerjus läinud. Ilmselt tasus ka lühike tööots end ära. Eks homme kohtume taas.
ROŠ HA-ŠANÁ EHK UUS AASTA
Juba mitu nädalat olen kuulnud sünagoogidest möödudes vägevaid šofár’i-helisid. Kume, aga uskumatult tugev hääl, mida see juudi pühakodade ainuke muusikainstrument teeb, on just viimasel nädalal kuidagi väga sagedaseks muutunud. Nojah, täna õhtul algab ju juutide uus aasta.
Eesti pühadekalender kulgeb omasoodu jõulust jaani, nii et vaid jõulud ja jaanipäev on need, mis kellelegi märkamatuks ei jää – välja arvatud muidugi lasteaia- ja koolilastel, kellele enamik eesti kalendripühi kenasti õppekavasse on lõimitud. Iisraelis ei jää pea ükski püha ega tähtpäev vaka alla. Isegi mitte mulle, olgugi et ma sünagoogis ei käi ega ole varem ülearu huvitunud juudi pühadekommetest. Tunnen, kuidas Iisraelis elades minu rahulikku mulli pidevalt sisse tungitakse. Mitte et mul midagi selle vastu oleks. Sõltub asjaoludest.
Tõsi, see ajab küll närvi, kui linnas kogu aeg selga trügitakse, kõrva karjutakse või kui kaasautojuhid mulle ristmikul juba enne signaalitavad, kui foorituli roheliseks minema hakkab. Aga juutide pühadekombed on midagi meeldivalt uut, mille Iisraeli-aastate jooksul palju selgemaks saan. Minu ees avaneb erakordselt põnev maailm.
Lääne kalendri järgi on septembri keskpaik. Juutidel lõpeb elúl’i-kuu. Mu hea Iisraeli sõbranna Eliševa, kes mulle paljusid kohalikke asju on selgitanud, jutustab, et igal aastal pärast pikka kuuma suve hakkavad usklikud juudid sünagoogides šofár’i puhuma. See on muusikainstrument koššerjäära sarvest, mida kasutatakse peamiselt uue aasta, lepituspäeva ja elúl’i-kuu ajal. Osa – olenevalt oma päritolumaa kommetest – juba elúl’i-kuu algusest, teised mõni aeg hiljem ehk nädalakese enne juudi uusaastapüha saabumist. Šofár’i-hääl on mõeldud juutide piltlikult öeldes oma asjaajamiste juurest ära kutsumiseks, et valmistuda Jumala ees seisma.
Enamik juudi pühi on ennemuiste olnud seotud põllutöödega – lõikuspühad, uudsevilja ohverdused ja nii edasi. Tänapäevaks on see pühade külg pea olematuks kahanenud. Alles on jäänud iga püha vaimne külg. Mõnelegi pühale on sajandite jooksul lisandunud uusi juudi