Pimedusest välja. Kerttu Rakke

tiksub pidevalt oht, et kohe-kohe võib jälle juhtuda midagi kohutavat. Mu loomuses ei ole iial olnud igavleda ega alla anda, ent Imastus nutsin ma tõesti palju.

      Ma olin sanitaride „lemmiklaps“. Ma ei olnud nõus rahulikult olesklema, mul oli vaja liikuda ja maailma uudistada. Maiel oli minu vastu eriline vimm ning ta kasutas ära iga võimalust, et oma võimu näidata ning mulle minu „koht“ kätte näidata.

      Kord tahtsin valel ajal klassiruumi minna. Uks oli nii kutsuvalt lahti! Maie seisis akna all ja märkas seda. Karistuseks oli hullusärk. Ma nutsin ja palusin teda, et mind hullusärki ei pandaks, aga ikka pandi.

      Üks karistusviise oli pimedas toas istumine. See oli nagu kartser, aga tegelikult tualettruum koridoris, kus oli vann, mida keegi ei kasutanud ning hiiglaslik rotiauk. Ka mina veetsin seal mitu korda aega. Õnneks ei pidanud seal hullusärki kandma.

      Helmi ja Maie olid vahetustega tööl, nii et üks nendest oli peaaegu alati olemas. Helmi suitsetas palju ja igal pool ning mõnitas meid igal sammul. Näiteks pidime olema head lapsed ja tegema talle jalamassaaži. Helmi lösutas, suits käes, ja meie – mina, Rein, Dima ja Raili – mudisime ta jalgu. Selle eest lubas Helmi meile unerohtu mitte anda, et saaksime kauem üleval olla ja rõdul päikeseloojangut imetleda.

      Ma armastasin päikeseloojangut. Mõnikord õnnestus meil seda näha. Meie tubadel olid küll aknad, aga kuna ma olin enamuse oma ärkveloleku ajast põrandal, siis ei ulatunud ma aknast välja vaatama. Rõdul oli parem vaade ja värske õhk.

      Olla hea laps tähendas pidevat pugemist ja lipitsemist. Mõnel tuli see päris hästi välja – Rein ja Dima olid sanitaride lemmikud. Minul ja Railil oli raske teeselda, kuigi me püüdsime. Seetõttu ei saanud me ka teistega eriti läbi.

      Nii me siis masseerisime sanitari jalgu, püüdes näidata, et oleme head lapsed ja väärime päikeseloojangut.

      Muidugi saime unerohtu üsna kohe pärast seda, kui massaaž tehtud.

      Helmi nõudis meilt massaaži, aga tema tuju sellest paremaks küll ei läinud. Ühel hilissügisesel õhtupoolikul masseerisime jälle ta jalgu, taas päikeseloojangu lubadusega. Toast tuli magusat lõhna: õhtuooteks oli meile toodud ahjuõunu! Minu kõht läks selle lõhna peale kohe tühjaks ja ma ütlesin, et olen näljane.

      Helmi vihastus minu peale, tõusis ja läks tuppa. Meie roomasime tema kannul. Suure tigedusega tõstis Helmi terve kausitäie ahjuõunu minu ette ja käskis kõik ära süüa. Et kui kõht tühi, siis tuleb süüa, muidu tuleb karistus.

      Ma sõin. Juba teise õuna juures tundsin, et enam ei maitse, aga sõin edasi, pisarad silmas. Helmi ju seisis sealsamas! Teised naersid minu üle, et ma olin selleks sunnitud. Kellegi alandamine oli ju üks meelelahutuse viise selles majas. Isegi see ei teinud teiste laste tuju kehvemaks, et nad ise õuntest ilma jäid!

      Ma ei tea, palju ma neid ahjuõunu sõin – umbes veerand kausitäit ehk. Lõpuks kustusin lihtsalt ära.

      Järgmisel päeval oli mul väga paha olla, olin lausa haige. Pärast seda ei ole ma ahjuõunu enam kunagi söönud. Ma ei taha siiamaani neid näha ka!

      Pesime ka Helmi pesu. Tema enda käed olid kanged, näpud ei töötanud. Nühkisime käsitsi Helmi voodilinu ja isegi aluspesu, selles samas vannis, kus pesti meie majas kõike ja kõiki, riideid, esemeid ja lapsi, elus ja surnuid. Püüdlikust nühkimisest läksid mul sõrmenukid veriseks. Selle töö eest saime mõned kommid.

      See kõik oli nii alandav!

      Mõnikord ei pidanudki mitte midagi tegema, et karistada saada.

      Tihti hakkas Maie ise mind kiusama, ma ei tea, kas igavusest või ta tõesti vihkas mind nii kõvasti. Tal oli minu jaoks isegi hüüdnimi olemas: Mustlane. Minu tõmmu jume ja pruunide silmade pärast.

      Ükskord, kui mul oli eelnevalt olemas kindel lubadus, et saan magada väikeses magamistoas, hakkas Maie mulle rääkima:

      „Näe, osa lapsi saab vaikselt väikeses magamistoas magada, aga sina ei saa! Sina magad koos märatsejatega!“

      Mina loomulikult vaidlesin vastu, seletasin, et minu voodi on ju nüüd väikeses magamistoas! Teadsin, et kokkulepped ei tähenda Maiele midagi. Mul hakkas hirm.

      Minu hirm andis Maie mõnitamisele hoogu juurde ja ta kamandas mind:

      „Rooma! Nuta! Palu vabandust!”

      Ma tegin seda kõike. Roomasin. Nutsin. Palusin vabandust. Vahet polnud, mille pärast.

      Oleksin teinud ükskõik mida, et mitte märatsejate sekka sattuda. Aga ka ükskõik-millest poleks piisanud.

      „Kes ma sulle olen?“ küsis Maie.

      „Sa oled mu lemmikkasvataja!“ ütlesin ma pugejalikult.

      Pärast seda, kui olin end Maie ees alandanud, pandi mind ikkagi suurde magamistuppa.

      „Noh, kuidas magasid?“ küsis Maie minult järgmisel päeval mesimagusalt.

      Märatsejad olid lapsed, kes märatsesid tihti, ka unerohuga – mingi aeg ju rohu mõju lakkas ja vastu hommikut algas üks karjumine ja vooditega kolistamine. Vahepeal juhtus, et märatsejaid oli rohkem, teinekord oli neid vähem. Kõik sõltus ju sellest, kelle surm ära võttis.

      Üks märatsejatest oli tüdruk „roomajate“ rühmast, keda me omavahel ahviks kutsusime, kuna ta ronis, liigutas ja häälitses nagu ahv. Teda hoiti eraldi kõrges maneežis, sest ta tegi kõigile haiget. Nii mõnigi külastaja, kes kergeusklikult talle lähenes, sai märkimisväärseid küüne- ja hambajälgi. Tema juurde maneeži sattumine oli kõige jubedam karistus, mida ka mina mitu korda tunda sain. Tüdruk kriiskas, kraapis ja hammustas nagu tõeline metsloom. Mina püüdsin tema eest ära roomata ja samaaegselt end ka kaitsta. Sanitarid vaatasid natuke aega pealt, ja kui isu täis sai, võtsid mu maneežist välja.

      See oli kõige julmem mõnitamine, mis seal toimus!

      Praegu võib kummaline tunduda, et kasvatajad lasid sanitaridel omapäi tegutseda, ilma et oleksid vahele seganud. Aga, nagu juba mainisin, oli nõukogude ajal sanitaridel suur võim. Maie ja Helmi olid töötanud siin sanitaridena juba aastaid, kauem kui ükski kasvataja, ja olid juhatajaga head tuttavad. See tegi nad kõigist tähtsamateks. Pealegi ilmusid kasvatajad kohale vaid söögiaegadeks, et süüa ja omavahel solki jagada. Suurema osa oma päevast veetsid nad aga kas kasvatajate puhkeruumis või hoopis oma kodudes – nad kõik elasid ju sealsamas lähedal. Juhataja ja teised ülemused tegutsesid igapäevaselt aga hoopis teises majas, uues hoones.