kirjutas Annika valmis uudisloo, mis ainult täiendas esimese väljaande ööreporteri juttu. Ta lisas tsitaate ümberkaudsete elanike suust ja teate, et tulekahju on kontrolli all. Seejärel alustas ta lugu „Maolinseal”, lisades sellele hääli ja detaile. Kaks minutit enne poolt kaheksat helistas ta oma allikale.
„Ma ei saa veel mitte midagi öelda,” alustas mees.
„Ma tean,” ütles Annika. „Ma räägin ise, sina ole ainult vait, või ütle, kui ma eksin …”
„Seekord ma ei saa seda teha,” katkestas mees.
Pagan võtaks. Annika tõmbas hinge ja otsustas rünnata.
„Kuula mind kõigepealt,” ütles ta. „Minu arvates on asi nii: täna öösel suri olümpiastaadionil üks inimene. Tribüünil on keegi pisikeste tükkidena laiali. Te olete praegu seal ja korjate tükke kokku. Teo sooritaja on omainimene, insaider, sest kõik häireseadmed olid välja lülitatud. Seda laadi areenil peab olema tuhandeid häireseadmeid: sissemurdmisalarm, tulekahjualarm, liikumisalarm. Kõik need olid välja lülitatud. Ühtki ust pole maha murtud. Keegi läks võtmega sisse ja võttis häire maha, kas siis ohver või kurjategija. Praegu te selgitategi seda välja, kumb neist.”
Ta vaikis ja hoidis hinge kinni.
„Sa ei tohi sellega praegu välja tulla,” ütles politseinik teises otsas.
Annika hingas kiiresti välja.
„Millega?”
„Insaideriteooriaga. Me tahame seda saladuses hoida. Alarm oli töökorras, aga välja lülitatud. Keegi on surnud, see on tõsi. Me ei tea veel, kes see on.”
Mees tundus olevat omadega täiesti läbi.
„Millal te seda teada saate?”
„Ei tea. Isikut on visuaalselt raske tuvastada, kui nii võib öelda. Aga meil on ka teisi jälgi. Rohkem ma ei saa öelda.”
„Mees või naine?”
Mees kõhkles.
„Mitte praegu,” ütles ta ja pani toru ära.
Annika tormas toast välja Janssoni juurde.
„Nad kinnitavad surmajuhtumit, aga ei tea veel, kellega on tegemist.”
„Hakkliha?” ütles Jansson.
Annika neelatas ja noogutas.
Helena Starke ärkas kassiahastuses, mis pärines justkui teisest ilmast. Kuni ta voodis lebas, oli kõik veel hästi, aga kui ta püsti tõusis, et tuua endale klaas vett, oksendas ta esikuvaibale. Ta oli neljakäpakil maas ja lõõtsutas, enne kui jaksas vannituppa vankuda. Seal lasi ta hambaharjatopsi vett täis ja jõi ahnete lonksudega. Issand jumal, mitte iial enam tilkagi alkoholi. Ta tõstis pilgu ja kohtas hambapastapritsmeid täis peeglis omaenda veripunaseid silmi. Et ta ka kunagi õppust ei võta! Ta tegi vannitoakapi lahti ja vajutas hõbepaberipakendist välja kaks Panadoli tabletti, neelas need ohtra veega alla ja palvetas endamisi, et need tal sees püsiksid.
Ta komberdas kööki ja istus köögilaua taha. Tool oli tema paljaste reite all külm, alakehas tuikas valu. Kui palju ta eile õieti jõi? Ta pani põse vastu lauaplaati ja katsus eilset õhtut meenutada. Kõrts, muusika, palju nägusid, kõik sulas kokku. Issa vägi, ta ei mäletanud isegi seda, kuidas ta koju jõudis! Christina oli koos temaga, oli ju ometi? Kas nad ei tulnud koos kõrtsist ära?
Ta ägas, tõusis püsti ja lasi kannu vett täis, et seda voodisse kaasa võtta. Teel tagasi magamistuppa korjas ta esikuvaiba kokku ja viskas selle riidekappi pesukorvi. Lõhna tundes oleks ta äärepealt uuesti öökima hakanud.
Kellraadio voodi kõrval näitas viie pärast üheksa. Helena oigas. Mida vanemaks ta sai, seda varem ta ärkas, eriti kui oli joonud. Vanasti võis ta päev otsa peatäit välja magada. Enam ei olnud see võimalik. Nüüd ärkas ta aegsasti ja põrgulikult viletsa enesetundega ning lamas ja higistas seejärel kogu ülejäänud päeva. Lühikesteks hetkedeks võis ta kustuda, kuid mitte magama jääda. Ta sirutas hädiselt käe vee järele ja jõi otse kannust. Ta tõstis padjad vastu voodiotsa ja ajas end üles. Siis nägi ta oma eilseid riideid korralikult kokkulapatuna akna all kummutil ja läbi selgroo käis judin: kes kurat ta riided niiviisi kokku pani? Võibolla ta ise. Kõige vastikum joomise juures oli see alatine mälukaotus: käisid ringi nagu zombi ja tegid igasugu mõistlikke asju, ilma et endal sellest vähimat aimu oleks olnud. Helena lõdises ja pani kellraadio käima, Panadoli mõju oodates võis sama hästi ka päevauudiseid kuulata.
Selle hommiku peauudis ajas teda uuesti öökima. Ja nüüd teadis ta ka, et sel päeval pole Helena Starkel enam puhkust loota.
Okse kempsust alla loputanud, võttis ta toru ja helistas Christinale.
Teadeteagentuur TT tsiteeris Annika andmeid kell 9.34. Õhtuleht oli niisiis esimene, kes tõi ära uudise olümpiastaadioni plahvatusel surmasaanud inimesest. Ajalehes olid pealkirjad:
Viimane oli umbropsu pandud, ent Jansson kinnitas, et asjal on tõsi taga. Keskmistel lehekülgedel domineeris Henrikssoni foto olümpiatulest, sugestiivne hetk: valgustatud ring pommiaugu all, kummargil mehed, lumehelveste tants. Pilt tekitas ülimat kõhedust, äratamata siiski õudust. Ei verd, ei laipa, ainult aimus sellest, mida mehed seal all parajasti tegid. Pilt oli juba müüdud Reutersile. Kella kümnesed TVuudised tsiteerisid Õhtulehe andmeid, samal ajal kui raadio „Päevakaja” tegi näo, nagu oleks kogu mäng hoopis nende käes.
Kui kesklinna väljaanne oli juba trükimasinas, kogunesid kriminaalreporterid ja uudistepealikud Annika tuppa. Kastid tema kaustade ja vanade ajaleheväljalõigetega seisid ikka veel nurgas virnas. Sohva oli eelkäijalt päritud, kuid kirjutuslaud oli uus. Annika oli kriminaaltoimetuse juhatajaks saanud alles kaks kuud tagasi, tuba oli tema käsutuses olnud niisama kaua.
„Me peame terve hulga asju läbi vaatama ja ära jagama,” ütles ta, tõstes jalad kirjutuslauale. Väsimus oli teda tabanud nagu telliskivi kuklasse, kui leht läks trükki ja sebimine järsku peatus. Nüüd kallutas ta end taha ja sirutas käe kohvikruusi järele.
„Üks: kes on surnu tribüünil? See on homne pealugu, millest võib saada veel mitu väiksemat juttu. Kaks: mõrtsukajaht. Kolm: olümpiavaatenurk. Neli: kuidas see võis juhtuda? Viis: taksojuht, keegi pole veel temaga rääkinud. Kas ta on ehk midagi näinud, midagi kuulnud?”
Ta vaatas ruumis viibivaid inimesi, jälgis nende reageeringuid sellele, mida ta oli öelnud. Jansson tukkus, ta pidi kohe koju minema. Uudistepealik Ingvar Johansson vahtis talle ilmetu näoga otsa. Reporter Nils Langeby, oma 53 aastaga kriminaaltoimetuse vanim liige, ei suutnud nagu harilikult oma vaenulikku hoiakut varjata. Reporter Patrik Nilsson kuulas tähelepanelikult, et mitte öelda võlutult. Kolmas reporter, Berit Hamrin, kuulas rahulikult. Ainus, kes toimetuseliikmetest puudus, oli toimetuse sekretär ja taustauurija ühes isikus, EvaBritt Qvist.
„Minu arust on jäle, kuidas me oma asju ajame,” ütles Nils. Annika ohkas. Hakkas aga jälle pihta.
„Kuidas me neid sinu arvates siis peaksime ajama?”
„Me teeme liiga suure panuse seda laadi oletatavatele vägivallategudele, mõtelge parem kõikidele nendele keskkonnakuritegudele, millest me kunagi ei kirjuta. Ja koolikuritegudele.”
„Selge see, et me peaksime ka neid rohkem jälgima …”
„Kurat, või peaksime! Terve see toimetus hakkab ülepeakaela uppuma mingite haledate muttide ja pommide ja mootorratturite sõdade läilasse sohu.”
Annika tõmbas hinge ja luges kolmeni, enne kui vastas.
„Sa alustad tähtsat diskussiooni, Nils, aga praegu ei ole ehk just kõige õigem hetk …”
„Mispärast ei ole? Kas mina ei oska otsustada, millal mingi küsimusega võib välja tulla?”
Ta vinnas end toolilt püsti.
„Keskkonnaja koolikuriteod kuuluvad ju sinu vaatluse alla, Nils,” ütles Annika rahulikult. „Sa töötad täisajaga nendes