järgi orienteerudes.
Jardines, Mirasol, Cruz, Puentezuelas, Capuchinas…
Sonia mäletas suuremat osa nende sõnade tähendust kooliajast. Neist igaühes oli oma maagia. Need olid justkui pintslitõmbed, mis maalisid selle linna maastikku, igaüks tervikpildi loomisele kaasa aitamas. Kui nad linnasüdamele lähemale jõudsid, peegeldasid tänavate nimed selgelt roomakatoliku usu domineerimist.
Nad liikusid katedraali, linna keskpunkti poole. Kaardi järgi otsustades lähtus kõik siit. Tundus ebatõenäoline, et kitsaid põiktänavaid mööda võib jõuda katedraalini ning alles siis, kui Sonia nägi piirdeaeda ja kahte naist, kes istusid nikerdustega kaetud ukseavas kerjamas, vaatas ta esimest korda üles. Tema ees kõrgus taevasse massiivne hoone. See täitis terve taevalaotuse: tohutu hulk erilisi, kindlusemüüre meenutavaid kive. Hoone ei püüelnud valguse poole nagu Püha Pauli, Püha Peetri või Sacré-Coeuri katedraal. Sealt, kus Sonia seisis, näis hoone valguse ära varjavat. Ka ei andnud kirik enda olemasolust märku selle ees laiuva hiiglasliku tühja väljakuga. Hoone varitses kohvikute ja poodidega täidetud argiste tänavate taga ja jäi kitsastelt tänavatelt enamjaolt nähtamatuks.
Ometi tuletas katedraal täistundidel maailmale oma olemasolu meelde. Kui kaks naist seal seisid, hakkasid kellad lööma. Heli oli niivõrd tugev, et sundis nad vaarudes taganema. Kaikuvalt madalahäälsed metalsed kellalöögid kumisesid nende peas. Sonia kattis kõrvad kätega ja kõndis Maggie järel kurdistavast helist eemale.
Kell oli kaheksa ja katedraali ümbruse tapas’e-baarid olid juba inimestega täitumas. Maggie langetas kiire otsuse, liikudes baari poole, kus üks ettekandja seisis väljas kõnniteel ja suitsetas.
Niipea kui naised olid upitanud ennast kõrgetele puust pukkidele, tellisid nad veini. Seda serveeriti väikestest jalata klaasidest koos küllusliku taldrikutäie jamon’iga ja iga kord, kui nad uue joogi tellisid, ilmus lauale otsekui nõiaväel järgmine suupiste. Kuigi naised olid näljased, tekitasid väikesed oliivi-, juustu- ja pasteediannused neis pikkamööda täiskõhutunde.
Sonia oli Maggie kohavalikuga vägagi rahul. Baarileti taga rippusid laest alla võimsad singikamakad, justkui hiiglaslikud pea alaspidi puudel hõljuvad nahkhiired. Sinkidest tilkus väikestesse plasttorbikutesse rasva. Nende kõrval olid chorizo-vorstid ning tagumistel riiulitel asusid hiiglaslikud oliivi- ja tuunikalapurgid. Pisut kaugemal, käeulatusest väljas oli ridade viisi pudeleid. Soniale meeldis see tolmune kaos, külluslik magusavõitu jamon’i lõhn ja muretu sumin, mis mässis ennast tema ümber justnagu lemmikmantel.
Maggie katkestas tema unelemise. „Noh, kuidas sul siis läheb?”
See oli tema sõbrale nii iseloomulik küsimus. Sama suure kaaluga nagu kokteilitikk, mille otsa Maggie oli torganud kaks oliivi ja ühe kirsstomati.
„Hästi,” vastas Sonia ja teadis juba, et sellest vastusest arvatavasti ei piisa. Teda ärritas mõnikord, et Maggie tahtis alati otse asja tuuma juurde asuda. Sellest hetkest peale, kui nad täna hommikul Stanstedi lennujaamas kohtusid, olid nad hoidnud oma vestluse üsna kerge ja pinnapealsena, ent ta teadis, et varem või hiljem tahab Maggie rohkem teada. Sonia ohkas. See oli asi, mida ta oma sõbra juures ühtaegu nii armastas kui ka vihkas.
„Kuidas sinu vana tolmune abikaasa ka elab?” Üsna otsesest küsimusest ei saanud kõrvale hiilida üheainsa sõnaga, iseäranis mitte sõnaga „hästi”.
Pärast kella üheksat oli baar kiiresti rahvaga täitunud. Varasematel õhtutundidel olid kliendid peamiselt vanemapoolsed mehed, kes olid kogunenud omaette gruppidesse. Sonia täheldas, et nad olid hoolitsetud välimusega, väikest kasvu ja elegantsete pintsakutega ning hoolikalt läikima löödud kingadega. Hiljem olid hakanud baari kogunema mõnevõrra nooremad inimesed, kes lobisesid elavalt ja katsusid hoida oma veiniklaase ja suupistetaldrikuid tasakaalus ruumi ääristava kitsa leti peal, mis oli just selleks otstarbeks mõeldud. Kära oli nüüd nii vali, et vestlemine oli keeruline. Sonia tõmbas oma puki Maggie omale lähedale, nii et toolide puidust raamid kokku puutusid.
„Veel tolmusemalt kui kunagi varem,” ütles Sonia Maggie’le kõrva sisse. „Ta ei tahtnud, et ma siia tulen, aga kahtlustan, et ta saab sellest üle.”
Sonia heitis pilgu kellale baarileti kohal. Nende flamenkoetendus algas vähem kui poole tunni pärast.
„Me peame nüüd tõesti minema hakkama, eks ole?” ütles ta ennast puki otsast maha libistades. Ehkki Maggie meeldis talle väga, aga praegusel hetkel soovis ta sõbra isiklikest küsimustest kõrvale hiilida. Tema parima sõbranna arvates ei olnud ükski abikaasa küllalt hea, kuid Sonia oli sageli kahtlustanud, et sellel võib olla pistmist asjaoluga, et Maggie’l polnud kunagi ühtegi abikaasat olnud, vähemalt mitte tema enda oma.
Neile oli baarileti ääres just kohvi serveeritud ja Maggie ei kavatsenud ilma seda joomata ära minna.
„Meil on selle jaoks aega,” ütles ta. „Hispaanias algavad kõik asjad hiljem.”
Mõlemad naised tühjendasid kange café solo tassid, rajasid endale läbi rahvahulga teed ja läksid välja. Rüsin jätkus ka tänaval ja kestis peaaegu terve tee kuni Sacromonteni, kus nad leidsid peagi sildi, mis osutas klubile Los Fandangos. See oli konarlikult valgeks krohvitud hoone mäenõlva sees, cueva, kuhu plaaniti minna vaatama flamenkoetendust. Majale lähenedes kuulsid nad peibutavat heli, keegi libistas kitarril akorde.
TEINE PEATÜKK
Samal õhtul, tagasi hotellitoas, lebas Sonia ärkvel ja põrnitses lage. Nagu odavate hotellide puhul ikka, siis päeval on seal liiga pime ja öösel liiga valge. Tänavalambi valguskiir tungis läbi voodrita kardinate ja valgustas kofeiini mõjul ikka veel ergas, ringlesid mõtted. Õhuke madrats soodustaks ärkvelolekut niigi, isegi valgusest ja kohvist hoolimata.
Sonia mõtiskles selle üle, milline õnn on viibida siin linnas. Maggie rütmiline hingamine, mis kostus üksnes paari tolli kauguselt kõrvalvoodist, oli kummaliselt rahustav. Ta lasi peast läbi möödunud õhtu ja selle, kuidas oli oma sõbranna küsimustest kõrvale hiilinud. Mida ta ka ei vastaks, Maggie saaks varem või hiljem tõele jälile ja lihtsalt teaks, ilma sõnadetagi, kuidas temaga lood on. Küsides „Kuidas sul läheb?” võis Maggie üksnes üle vastaja näo libiseva varju järgi öelda, milline peaks vastus olema. See oli ka põhjus, miks Maggie ei meeldinud Jamesile ja miks nii paljud mehed tema arvamust jagasid. Maggie oli liiga läbinägelik, meeste suhtes üldiselt liiga kriitiline ega arvanud neist üleüldse hästi.
James oli, nagu Maggie seda nii lahkesti sõnastas, „tolmune”. Asi ei olnud üksnes mehe vanuses, vaid ka hoiakutes. Tolm oli tema peale langenud arvatavasti juba hällis.
Nende viis aastat tagasi toimunud pulmad, mis järgnesid justkui õpikust omandatud romantikat täis kurameerimisele, olid kujutanud endast konstrueeritud, ent muinasjutulist täiuslikkust. Hotelli kitsas kõvas voodis, mis oli igas mõttes nii kaugel suurejooneliselt luksuslikust baldahhiinvoodist, milles ta oli veetnud oma pulmaöö, mõtles Sonia tagasi ajale, mil James tema ellu ilmus.
Nad kohtusid siis, kui Sonia oli kahekümneseitsmene ja Jamesi neljakümnes sünnipäev lähenes meeletu kiirusega. James oli ühes väikeses erapangas nooremosanik ja oma karjääri esimese viieteistkümne aasta jooksul oli ta töötanud kaheksateist tundi päevas, auahnelt ametiredelit mööda ülespoole ronides. Kuigi ta võis kaheksateist tundi päevas kontoris viibida, siis tehingu lõpufaasis rippus ta kakskümmend neli tundi telefonitoru otsas. Aeg-ajalt korjas ta poole öö ajal veinibaarist mõne tüdruku üles, kuid need olid naised, keda ta poleks iialgi oma vanematele tutvustanud, ning paar korda oli tal olnud suhe mõne pangas töötava kiisuliku, tikk-kontsi kandva administraatoriga. Need suhted ei viinud kunagi kuhugi välja ja need tüdrukud triivisid varem või hiljem minema, asudes enamasti assistendina tööle mõnes teises pangas.
Üksnes mõned nädalad enne oma verstapostiks peetavat sünnipäeva, nagu tema panga ameeriklastest omanikud oleksid selle kohta öelnud, pani James „asjad tähtsuse järjekorda”. Tal oli vaja kedagi, kellega ooperisse ja õhtusöökidele minna, kellega lapsi saada. Teiste sõnadega, ta tahtis olla abielus. Kuigi Sonia ei olnud sellest aastaid teadlik, taipas ta lõpuks,