hirmutada, aga pean ütlema, et oleme viimastel aastatel raisanud sellele kulukale ärile kümneid miljardeid kuldrublasid. 203
Ta ei pakkunud sellele juba normaalseks kujunenud poliitikale mingit alternatiivi, aga tegi selgeks, et midagi peab muutuma.
Andropov tegi keskkomitee põllumajandusosakonnale ülesandeks asuda olukorda parandama. Osakond sai partei ladvikus kuulsaks sellega, et kutsus üles tegema teravilja- ja piimasaaduste tootmise suurendamise nimel erakordselt suuri investeeringuid. 1981. aasta riigieelarvega võrreldes eraldati „toiduainete tootmise ja põllumajanduse arendamiseks inimkonna ajaloo suurim rahaeraldis”: tervelt 33 miljardit dollarit ametliku vahetuskursi alusel.204
Andropov kutsus üles tegudele raiskamise ja alanduste vastu, mida põhjustas Nõukogude maapiirkondade allakäik:
Mis pilguga me seda kõike vaatame? Öeldakse, et meil vedeleb kuld igal pool maas. Aga sellega ei toida kedagi ära. Ja nii me siis ostamegi toiduaineid ja toidame oma rahvast. Aga see pole ju tõsi.
Pole tõsi, et kuld vedeleb igal pool maas. Tänapäeval, seltsimehed, ei vedele kuld lihtsalt maas. Kõik, kes jälgivad rahvusvahelist elu, teavad, et kuld on praegu võitlusvahend ja et ameeriklased peavad rahandussõda kõikide, aga eelkõige Nõukogude Liidu ja teiste sotsialistlike riikide vastu. 205
Andropov süüdistas Washingtoni rahanduse kasutamises relvana. Tema arusaama kohaselt olid ameeriklased teadlikult surunud Poola põlvili ja asunud tegema sedasama Ungariga. Edu julgustavat neid üritama samasugust taktikat NSV Liidu vastu: „Reagan lubab endale juba niisugust häbematust, et ütleb: jah, me müüme Nõukogude Liidule teravilja, aga kurname nad sellega välja. Kas on nii? Jah, on küll nii!”206 Andropovi meelest ei saanud niisugust olukorda rohkem taluda: „Oleme niisugune jõud, mis võib tõepoolest asuda võitlusse ameeriklastega, sealhulgas ka valuutasõtta ja seda vajalikul tasemel.”207 Jällegi ei pakkunud ta välja mingit lahendust, ainult juhtis tähelepanu, et olukord ei või niiviisi enam jätkuda.
Seevastu rahvusvaheliste suhete asjus jäi Andropov mõnevõrra optimistlikumaks ja kinnitas, et pingelõdvendus pole surnud, vaid kõigest ühe jalaga hauas. Teinekord olevat ta tähendanud, et peaminister Thatcher on kutsunud külma sõja mõlemaid osapooli vähendama oma tuumarelvade varusid. Andropov väitis, et NSV Liit ei nõua kindlasti ainult lääne ühepoolset desarmeerimist.208 Ta andis mõista, et kadunud peasekretär oleks tema sõnad heaks kiitnud. See oli suunamuutus. Ta tahtis tõepoolest minevikuga lõpparve teha.
Välisministeeriumi töötajatele poliitikat selgitades rääkis Gromõko Washingtoni haaranud võidurelvastumise kultusest. Ta kutsus kõiki uskuma Nõukogude Liidu kavatsuste ja tegude aususes. See oli nagu katekismuse kordamine. Mitte ükski tõeline kardinal ei õpetanud oma piiskoppe suurema kirega. Hiina teema ammendus kiiresti. Gromõko arvates ei olevat hiinlased huvitatud suhete normaliseerimisest NSV Liiduga ja eelistavad seista õlg õla kõrval koos ameeriklastega. Seetõttu polevat ka väljavaateid Moskva ja Pekingi lähenemiseks.209 Kaks päeva hiljem kordas Gromõko oma jutlust ministeeriumi parteikoosolekul. Esimese Euroopa osakonna juhataja Anatoli Adamišin polnud ministri analüüsiga rahul. Teda häiris see, et Gromõko näis oma juttu tõepoolest uskuvat. Admišin andis enesele aru, et minister, nagu teisedki poliitbüroo vanamehed, võib niiviisi rääkida rahustamaks iseennast ja teisi. Aga kui jutus oli teesklust, oli seal ka enesepettust, ja vaevalt võis see olla mõistliku välispoliitika alus.210 Gromõko esines ka partei keskkomitees ja väitis, et Nõukogude armeel on „olukorrale Afganistanis stabiliseeriv mõju”. Tema kinnitust mööda hoidvat Afganistani sõjavägi olukorra kontrolli all hoolimata sellest, et on põhjust olla mures relvastatud välisjõudude sissetungi pärast, aga Gromõko ei täpsustanud, kust need jõud on tulnud. Ta ironiseeris läänes Nõukogude sõjalise aktsiooni vastu algatatud „hüsteeriakampaania” üle, sest see näitavat, et NSV Liidu strateegia on osutunud tõhusaks.211
Juba veebruaris 1980 oli poliitbüroo asunud suletud uste taga otsima võimalusi, kuidas Afganistani taagast lahti saada. Siiski jäi see arutelu episoodiks ning üldiselt olid Nõukogude valitsejad arvamusel, et nende kohus ja õigus on kaitsta kõiki NSV Liidu saavutusi 1945. aastast alates. Kõik, mis oli kätte saadud, tuli säilitada. Seega ei tahetud „kaotada” ei Afganistani, Ida-Euroopat ega isegi mitte Vietnami.212 Juunis 1983 kinnitas Gromõko keskkomitee pleenumil jällegi, et Nõukogude relvajõududes on kõik hästi. Nagu kokku lepitud, tuli kõnepulti ka Moldaavia kommunistliku partei esimene sekretär Ivan Bodjul, et rõhutada, kui vaimustatud on kuubalased NSV Liidust ning Nõukogude poliitilisest ja majandussüsteemist.213 Bulgaaria kirjanike kongressist rääkides kinnitas Aleksandr Tšakovski keskkomiteele, et Ida-Euroopas on kõik korras, ja lisas, et Ameerika kirjanikud Erskine Caldwell ja John Cheever on oma kodumaa sõjakuse pärast pahased. Ta tsiteeris ka Briti kirjanikku C. P. Snow’d, kes olevat öelnud: „Me ei tohi lubada, et aatomipommid satuvad kurjategijate ja hullumeelsete kätte.”214
Nõukogude juhtkond oli teadlik, et majanduse tegelik olukord on teistsugune, kui väitis ametlik retoorika. 18. jaanuaril 1983 ütles Nikolai Rõžkov keskkomitee sekretäride koosolekul, mida juhatas Andropov:
Saime nüüd statistika peavalitsusest andmed 1982. aasta kohta. Mida siis nende andmete kohta öelda? Muidugi ütlevad need, et plaan on täidetud. Aga see pole tõsi, sest täidetud on korrigeeritud plaan, rahvamajanduse arendamise plaan aga on täitmata. See on näide, kuidas me jõuame olukorda, kus me ise tekitame desinformatsiooni. 215
Rõžkov ütles välja selle, mida juhtkonnas kõik üldjoontes teadsid. Erakordne oli see, et ta rääkis selleks algatamaks diskussiooni. Rõžkov ei oleks seda teinud, kui ta poleks uskunud, et tal on selleks Andropovi õnnistus. Andropov oli toonud Rõžkovi ära riiklikust plaanikomiteest ja edutanud ta keskkomitee sekretariaati kohe, kui oli ise peasekretäriks saanud. Rõžkov kuulus koos Vladimir Dolgihhi ja Mihhail Gorbatšoviga salajasse uurimisrühma, mille Andropov oli moodustanud, et välja selgitada NSV Liidu majanduse hädade juured. Dolgihh ja Gorbatšov olid keskkomitee sekretärid.216
Palju Nõukogude ametiisikuid nägi, et NSV Liidul on sõjaliste kulutuste näol kaelas määratu koorem. Märksa vähem saadi aru, kui iseäralik on relvatööstuse positsioon majanduses. USA-s tõid edusammud sõjandusalases tehnoloogias sageli kaasa uuendusi ka tarbekaupade massilises tootmises. Määrdeaine WD40, nakkuvaid aineid hülgav teflonkate, kriimustuskindlad prilliklaasid ja tugevad arvutiklaviatuurid on kõigest mõned näited paljudest. Midagi niisugust juhtus aga väga vähe NSV Liidus, kus relvastusele tehtud kulutused tõid harva midagi kasu ka inimeste materiaalse heaolu või kultuuri valdkonnas. Niinimetatud sõjatööstuslik kompleks oli nagu riik riigis. Diplomaat Anatoli Adamišin mõistis, missuguse ulatusega ja kui pikaajalist kahju see majandusele toob.217 Raketitööstust iseloomustas tõeliselt massiline ületoomine. Varud paisusid nii suureks, et oli karta lugematut arvu tuumalööke, kui peaks puhkema kolmas maailmasõda. Keskkomitee riigikaitse osakonnas oli Nõukogude patrioote, kes andsid endale aru, et sellel pole mingit sõjalist ega majanduslikku mõtet.218 Aga mida oli kindralstaap otsustanud, seda ei julgenud ükski poliitik kahtluse alla seada.
Adamišin oli tõsiselt jahmunud sellest, mida ta sai teada, kui oli liitunud 1983. aastal Andropovi ajal ühe poliitikat kavandava rühmaga. Majanduse väljavaated olid sünged ja läksid veelgi süngemaks. Oletuste kohaselt oli oodata tööstustoodangu aastakasvu langust 1990. aastateks vähem kui ühele protsendile. Tootmisbaas oli jäetud