Thomas Hobbes sellise teooria.21 Ta kujutas loomuseisundit minevikus, mil seadusliku võimu puudumine sünnitas kõikide sõja kõikide vastu. Ta arutles, et põgenemaks sellise talumatu ebakindluse eest loovutasid inimesed oma õigused kõrgemale võimukandjale selle vastu, et valitseja tagaks kõigile riigi piires turvalisuse. Riigi kõrgeim võimumonopol loodi kui ainus viis, et saada jagu alalisest hirmust vägivaldse surma ja sõja ees.
See ühiskondlik leping ei kehtinud Hobbesi teooria kohaselt väljaspool riigipiire, kuna ei olnud olemas ühtki riigiülest valitsejat, kes kehtestaks korra. Seetõttu:
Mis puutub ühe suverääni positsiooni teise suhtes, mis sisaldub selles seaduses, mida tavaliselt nimetatakse rahvaste seaduseks, siis ma ei pea siinkohal midagi ütlema, sest riikide seadus ja loomupärane seadus on sama asi. Ja igal riigivalitsejal on samasugune õigus taotleda ohutust oma rahvale, nagu igal konkreetsel mehel on õigus taotleda omaenda keha ohutust.22
Rahvusvaheline areen jäi loomuseisundi valdkonnaks ja oli anarhistlik, kuna puudus seda turvaliseks muutev maailmavalitseja ning kedagi ei saanud selleks seada. Seega pidi iga riik asetama omaenda riiklikud huvid üle kõige maailmas, kus jõud oli ülim tegur. Kardinal Richelieu oleks sellega kindlasti nõustunud.
Vestfaali rahu rakendas oma kehtimise algusajal ellu Hobbesi maailma. Kuidas tuli seda uut jõudude vahekorda määratleda? Eristada tuleb jõudude tasakaalu kui tõsiasja ja jõudude tasakaalu kui süsteemi. Mis tahes rahvusvaheline kord – et olla oma nime väärt – peab varem või hiljem jõudma tasakaalu või muidu on ta pidevas sõjaseisundis. Kuna keskaegne maailm hõlmas suurt hulka vürstiriike, siis oli jõudude tasakaal sageli tegelikkuses olemas. Pärast Vestfaali rahu ilmus jõudude tasakaal kui süsteem – see tähendab, et selleni jõudmist peeti välispoliitika üheks peamiseks eesmärgiks ja selle häirumine oleks esile kutsunud koalitsiooni tasakaalu nimel.
Suurbritannia tõus suurimaks merevõimuks 18. sajandi alguses võimaldas muuta jõudude tasakaalu tõsiasjad süsteemiks. Kontroll merede üle võimaldas Suurbritannial valida oma Mandri-Euroopa asjadesse sekkumise ajastust ja ulatust, et tegutseda nagu jõudude tasakaalu kohtunik, tagades tegelikult, et Euroopas üldse oleks jõudude tasakaal. Niikaua, kui Suurbritannia hindas oma strateegilisi nõudmisi õigesti, oli ta võimeline kaitsma nõrgemat poolt tugevama vastu, takistades mis tahes riigil saavutamast Euroopas hegemooniat ning seeläbi mobiliseerimast Mandri-Euroopa ressursse, et esitada väljakutse Suurbritannia kontrollile merede üle. Kuni I maailmasõja puhkemiseni tegutses Suurbritannia tasakaalu tagajana. Ta võitles Euroopa sõdades, kuid muutuvates liitudes, järgimata spetsiifilisi, puhtriiklikke eesmärke, vaid sidudes riiklikud huvid jõudude tasakaalu säilitamisega. Paljud neist põhimõtetest kehtivad Ameerika rolli kohta tänapäeva maailmas, millest tuleb juttu edaspidi.
Oli tegelikult kaks jõudude tasakaalu,23 mida Euroopas Vestfaali lepingu järel teostati: üldine tasakaal, milles Suurbritannia tegutses valvurina, oli üleüldise stabiilsuse kaitse. Kesk-Euroopa tasakaal, mille tagamisega tegeles eeskätt Prantsusmaa, oli ära hoida ühinenud Saksamaa tõus positsioonile, kus ta oleks võinud saada kõige võimsamaks riigiks Mandri-Euroopas. Üle kahesaja aasta takistasid need kaks tasakaalu Euroopal end tükkideks rebimast, nagu see oli juhtunud Kolmekümneaastases sõjas; nad ei hoidnud sõda ära, kuid nad piirasid selle mõju, kuna eesmärgiks oli tasakaal, mitte kõikehaarav vallutus.
Jõudude tasakaalule saab väljakutse esitada vähemalt kahel viisil: esiteks, kui suur riik suurendab oma jõudu punktini, kus ta ähvardab saavutada hegemooniat. Teine võimalus tekib siis, kui seni teisejärguline riik soovib pääseda suurriikide hulka, see aga vallandab terve rea kompensatoorseid korrektsioone teiste riikide poolt, kuni uus tasakaal on sisse seatud või puhkeb üleüldine kahjutuli. Vestfaali süsteem läks 18. sajandil läbi mõlemast testist: esiteks takistati Prantsusmaa kuninga Louis XIV hegemooniapüüdu, seejärel kohandati süsteemi Preisimaa Friedrich Suure nõudmistega sama staatuse saavutamiseks.
Louis XIV hakkas 1661. aastal Prantsusmaal iseseisvalt valitsema ja arendas Richelieu valitsemiskontseptsiooni enneolematule tasemele. Prantsuse kuningas oli varem valitsenud feodaalisandate kaudu ühes nende isiklike autonoomsete nõudmistega võimule, mis põhinesid pärilusel. Louis’ valitsemine tugines kuninglikule bürokraatiale, mis sõltus täielikult temast. Ta alandas kõrge sünnipäraga õukondlasi ja tõstis aadliseisusesse bürokraate. Mis luges, oli kuninga teenimine, mitte sünnipära. Geniaalsele finantside ja kaubanduse peakontrolörile (minister) Jean-Baptiste Colbert’ile, provintsist pärit kalevikaupmehe pojale, oli ülesandeks tehtud ühendada maksude kogumine ja rahastada pidevat sõda. Sünnipärase krahvi ja kirjamehe Saint-Simoni mälestused annavad mõru tunnistust sotsiaalsest transformatsioonist:
Ta [Louis] teadis väga hästi, et kuigi ta võib oma meelepaha raskusega maha suruda aadliku, ei suuda ta hävitada teda või tema sugupuud, samal ajal kui välisministri või muu sellise ministri võib ühes tema perekonnaga taandada sellesse olematuse sügavikku, kust ta on tõusnud. Teda ei aita siis mingi rikkus või omand. See oli üks põhjus, miks talle meeldis anda oma ministritele võim riigi kõrgeimate, isegi vere poolest kõrgaadlike üle.24
1680. aastal toimis Louis oma isevalitsemise loomust arvestades sümboolselt, lisades oma varasemale enda valitud Päikesekuninga nimetusele tiitli Suur. 1682. aastal nimetati Prantsusmaa Põhja-Ameerika territoorium Louisianaks. Samal aastal kolis Louis’ õukond Versailles’sse, kus kuningas juhtis detailideni viimistletud „teatrimonarhiat”, mis oli pühendatud eelkõige tema enda majesteetlikkuse ülistamisele.
Sisesõja hävitustööst säästetud ühtse kuningriigina, kellel oli vilunud bürokraatia ja kes ületas sõjaliselt mis tahes naaberriiki, oli Prantsusmaa mõnda aega sellisel positsioonil, et taotleda ülevõimu Euroopas. Louis’ valitsemisaeg muutus peaaegu pidevate sõdade jadaks. Lõpuks, nagu juhtus kõigi hilisemate Euroopa hegemoonia taotlejatega, äratas iga uus vallutus teiste riikide koalitsiooni. Alguses võitsid Louis’ väejuhid lahinguid kõikjal, lõpuks said nad lüüa või peatati igal pool, kõige tähelepanuväärsemalt 18. sajandi esimesel kümnendil John Churchilli, hilisema Marlborough’ hertsogi ja 20. sajandi suure peaministri Winston Churchilli esiisa juhitud vägedelt. Louis’ väed ei suutnud jagu saada Vestfaali süsteemi põhimisest vastupidavusest.
Aastakümneid pärast Richelieu surma inspireeris konsolideerunud, tsentraliseeritud riigi tõhusus, kus järgiti ilmalikku välispoliitikat ja tsentraliseeritud juhtimist, jäljendajaid, kes ühinesid vastukaaluks Prantsusmaa ülevõimule. Inglismaa, Holland ja Austria lõid suure alliansi, millega hiljem ühinesid Hispaania, Preisimaa, Taani ja mitmed Saksa vürstiriigid. Vastuseis Louis’le ei olnud ideoloogilist ega usulist laadi: prantsuse keel jäi diplomaatia keeleks ja prantsuse kultuur kõrgkultuuriks enamikus Euroopa riikides ning katoliku-protestantismi veelahe jooksis läbi liitlaste leeri. Pigem tulenes see Vestfaali süsteemi eripärast ning oli Euroopa korra pluralismi säilitamiseks vältimatu. Selle iseloomu määratles nimetus „suur mõõdukus”, mille toonased vaatlejad sellele andsid. Louis otsis hegemooniat Prantsusmaa hiilguse nimel. Ta sai lüüa Euroopalt, kes taotles oma korda mitmekesisuses.
18. sajandi esimesel poolel domineerisid püüdlused ohjeldada Prantsusmaad; sajandi teist poolt kujundasid Preisimaa ponnistused leida endale koht suurriikide seas. Kui Louis oli sõdinud selle nimel, et muuta võim hegemooniaks, siis Preisimaa Friedrich II läks sõtta, et muuta varjatud nõrkus suurriigi seisundiks. Asudes karmil Põhja-Saksa tasandikul ja ulatudes Wisłast üle kogu Saksamaa, arendas Preisimaa distsipliini ja riigiteenistust, et korvata rohkemaga õnnistatud riikide suuremat rahvaarvu ja paremaid ressursse. Olles lõhestatud kaheks eraldi osaks, ulatus Preisimaa ebakindlalt Austria, Rootsi, Venemaa ja Poola mõjusfääridesse.25 Riik oli suhteliselt hõredalt asustatud; tema tugevuseks oli distsipliin, mille abil käsutati oma piiratud jõuvarusid. Tema suurimaks varaks oli patriotism, tõhus bürokraatia ja hästi väljaõpetatud armee.
Kui Friedrich II 1740. aastal troonile tõusis, tundus ta olevat ebatõenäoline pretendent sellele hiilgusele, mille ajalugu oli suvatsenud