see dokumentaal, ütles ta.
Aga tollal ei olnud tähelepanu talle vastumeelt. Vahest tundis ta selle üle isegi väheke rõõmu. Aga nüüd enam mitte. Ta teadis, mida talle ette heideti. Enamasti oli ta oma kriitikutega nõus. Kuulsus näis talle teiste tajuveana. Ta oli oma elus vältinud asju, mis tema arust olid silmanähtavad möödalaskmised, nagu poliitikat ja golfi. Aga ta katse töötada välja uus kirurgiline tehnika pärasoolekasvajate eemaldamiseks oli luhta jooksnud, ja veel hullem, kaudselt oli see võib-olla nõudnud mitme patsiendi elu. Ta oli pealt kuulnud, kuidas Maison teda lihunikuks kutsus. Tagantjärele võis ju öelda, et ehk oli ta hooletu olnud. Aga ta teadis ka, et edu korral oleks teda kiidetud julguse ja ettenägelikkuse eest. Lakkamatu liiderdamine ja pettus, mis paratamatult sellega kaasas käis, kuulusid tema eraellu ja avalikkus sellest ei hoolinud. Ta suutis siiani iseennastki rabada – millise kerguse ja valmidusega võis ta valetada ja manipuleerida ja petta – ja tema enesehinnang oli, nagu talle tundus, realistlikult madal. See ei olnud tema ainuke edevus, aga üks narrimaid.
Veel selleski eas – ta oli eelmisel nädalal saanud seitsekümmend seitse aastat vanaks – hämmeldas isegi teda ennast, mille kõigeni loomus oli teda elus viinud. Lõppude lõpuks mõistis ta, et seesama kartmatus, seesama konventsioonide põlgus, seesama mängulust ja seesama lootusetu tung näha, kui kaugele on võimalik mõnd olukorda viia, kõik see, mis oli teda laagris teisi aitama pannud, oli ta samuti tõuganud Lynette Maisoni käte vahele, selle naise käte vahele, kelle mees oli tema lähedane kolleeg Rick Maison, kirurgide kolleegiumi nõukogu liige nagu temagi, andekas, lugupeetud ja surmani igav mees. Ja veel nii mõnegi teise naise käte vahele. Ta lootis, et eessõnas, mille ta päeval oli kirjutanud – ilma seda liigsete paljastustega koormamata –, suutis ta need asjad ausalt ja tagasihoidlikult joonde seada, näidata end sellena, kes ta oli, ei rohkem ega vähem kui arst, ja päästa teenimatust unustusest paljud neist, keda enam ei mäletatud, pühendudes pigem neile kui iseendale. Ta tundis, et see on vajalik paranduse- ja kahetsusetegu. Ja sügaval sisimas kartis, et säärane enesealandus, säärane tagasihoidlikkus ainult kasvatab ta kuulsust. Ta oli lõksus. Tema nägu oli kõikjal, aga ta ei suutnud enam näha teiste omi.
Ma saanud olen nimeks,4 ütles ta.
Kes?
Tennyson.
Ma ei ole seda kuulnudki.
„Ulysses”.
Keegi ei loe teda enam.
Keegi ei loe enam midagi. Nad arvavad, et Browning on püstol.
Ma arvasin, et su ainus lemmik on Lawson.
Ongi. Kui just mitte Kipling või Browning.
Või Tennyson.
Ma osa kõigest sellest, mida olen kohanud.5
Selle sa mõtlesid ise välja, ütles naine.
Ei. See on väga – mis sõna see ongi?
Asjakohane?
Jah.
Sa tead kõike seda peast, ütles Lynette Maison tema närbunud reit silitades. Ja palju rohkem veel. Aga sulle ei tule meelde ühe mehe nägu.
Ei.
Talle meenus, mida olid surma kohta öelnud Shelley ja Shakespeare. Nad tulid meelde kutsumata ja olid samasugune osa tema elust nagu tema elu ise. Otsekui saaks elu kätkeda raamatusse, lausesse, mõnesse sõnasse. Nõnda lihtsad sõnad. Nüüd saabusid sa hoopis verepulma.6 Nii kaame, külm, kuupalgne muie.7 Oh neid vanu olijaid.
Surm on meie arst, ütles ta. Tema meelest olid naise nibud imelised. Tol õhtul oli dineel olnud keegi ajakirjanik, kes küsitles teda Hiroshima ja Nagasaki pommitamise kohta.
Üks kord veel, küsis ajakirjanik. Aga kaks korda? Miks kaks korda?
Nad olid koletised, kostis Dorrigo Evans. Te ei kujuta ette.
Ajakirjanik küsis: Kas ka naised ja lapsed olid koletised? Ja nende sündimata lapsed?
Kiiritus, kostis Dorrigo Evans, ei mõjuta järeltulevaid põlvkondi.
Aga küsimus polnud selles ja ta teadis seda, ja pealegi ei teadnud ta, kas kiirituse mõju kandub edasi. Kaua aega tagasi oli keegi talle öelnud, et ei kandu. Või et just kandub. Seda oli raske meeles pidada. Viimasel ajal võis ta järjest vähem kindel olla, et see, mis ta ütleb, vastab tõele, ja et tõde ongi see, mis ta ütleb.
Ajakirjanik oli öelnud, et ta on teinud loo ellujäänutest, on nendega kohtunud ja neid filminud. Ta oli öelnud, et nende kannatused olid kohutavad ja eluaegsed.
Asi pole mitte selles, noormees, et te sõjast mitte kui midagi ei tea, oli Dorrigo Evans lausunud. Te olete ära õppinud ainult ühe asja. Aga sõda on palju asju.
Ta oli selja pööranud. Ja siis uuesti tagasi.
Muuseas, kas te oskate laulda?
Praegu üritas Dorrigo seda armetut, kohmakat ja lausa piinlikku mõttevahetust oma mälust pühkida nõnda, nagu ta seda alati tegi, ihu abil, ja ta pani käe ühele Lynette’i rinnale, nibu kahe sõrme vahel. Aga ta mõtted olid mujal. Kahtlemata jääb ajakirjanik igavesti kordama seda lugu sõjakangelasest, kes on tegelikult sõjaõhutaja, tuumapommi armastaja, seniilne vanatoi, kes viimase asjana küsis, kas ta laulda oskab!
Miski selle ajakirjaniku juures oli talle meenutanud Darky Gardineri, kuid ta ei osanud öelda, mis see täpselt oli. Mitte tema nägu või käitumine. Võib-olla ta naeratus? Ta jultumus? Ta uljus? Dorrigo oli ta peale ärritunud, aga imetles samas, et ta polnud Dorrigo kuulsuse ees pead painutanud. Seesmine järjekindlus – ausus, kui soovite. Tõeotsimine? Ta ei osanud öelda. Ta ei osanud välja tuua ühtki veidrust, žesti või harjumust, mis nimelt oli talle Darkyt meenutanud. Teda valdas kummaline häbitunne. Võib-olla oli ta olnud rumal. Ja ülekohtune. Ta polnud enam milleski kindel. Vahest polnud ta tollest Darky peksmise päevast saati enam milleski kindel.
Ma muutun jälgiks laibaks,8 sosistas ta naise kõrva korallkarpi, organisse, mille pehme kiharduv keeris mõjus talle sõnulseletamatult liigutavalt ja mis näis talle alati kutsena seiklusesse. Ta suudles väga õrnalt kõrvalesta.
Sa peaksid rääkima oma sõnadega, mida sa asjast arvad, ütles Lynette Maison. Dorrigo Evansi sõnadega.
Lynette oli viiekümne kahe aastane, laste saamise east väljas, aga rumaluste tegemise east veel mitte, ja ta põlgas ennast mõjuvõimu pärast, mis vanal mehel tema üle oli. Ta teadis, et mehel polnud mitte ainult abikaasa, vaid ka teine naine. Ning ta kahtlustas, et veel üks või kaks. Talle ei jäänud isegi kirglikku aupaistet olla mehe ainus armuke. Ta ei mõistnud ennast. Dorrigol oli küljes vanaduse haputainalõhn. Ta rippuvate rindade nibud olid krimpsus; ta armatses ebakindlalt, kuid mingil mõistusevastasel moel tundus see naisele pentsikult eluterve. Temaga tundis ta kaljukindlalt, et teda armastatakse. Ja siiski teadis ta, et üks osa mehest – see, mida ta kõige rohkem ihaldas, see osa temast, mis oli valgus – jäi kättesaamatuks ja tundmatuks. Unenägudes hõljus Dorrigo temast alati mõne tolli kõrgusel. Päeval võis ta mehe peale tihti vihastada, teda süüdistada, ähvardada ja eemale tõrjuda. Aga hilja öösel tema kõrval lebades ei mõelnud ta kellestki teisest.
Taevas oli seal räpane, ütles ta, ja naine tundis, et Dorrigo on kohe valmis uuesti kõrgustesse tõusma. See liikus alati eemale, jätkas ta, just nagu poleks see ka ise suutnud ennast välja kannatada.
7
Kui nad 1943. aasta alguses Siiamisse jõudsid, oli kõik teisiti. Esiteks oli taevas selge ja ääretu. Tuttav taevas, nii ta vähemalt arvas. Oli kuiv aastaaeg, puud olid lehitud, džungel avar, maa tolmune. Teiseks leidus toitu. Mitte palju, mitte piisavalt, aga näljatunne ei olnud veel võimust võtnud, nälg ei pesitsenud veel meeste kõhtudes ja ajudes nagu mõni pöörane elukas. Ka ei olnud jaapanlaste heaks töötamine veel muutunud selleks sõgeduseks, mis tappis neid nagu kärbseid. See oli raske, kuid alguses ei olnud see meeletu.
Kui