kogu see valu.
Üle kaaslase õla nägi Jonas aimamisi väikese paadikuuri juures liikuvat varju. Paadikuuri seina ääres olid kaks punast süsta, tuule käes külgepidi koos. Ta oli neid viimastel päevadel vees näinud, aga ei saanud päris hästi aru, miks keegi tahtis säärase ilmaga süstasõidule minna.
See väike uitmõte hajutas ta tähelepanu. Embus oli muutunud märgatavalt tugevamaks, justkui püüaks teine temast õhku välja pigistada. Jonas üritas end raudsest haardest lahti tõmmata. Ei tahtnud veel päriselt järele anda. Väikesi nuukseid oli kõhuski tunda. Väikesi ahastavaid nuukseid, mis tunnistasid tema tegu. Jonas teadis, et ta on süüdi. Ainult tema üksi.
Jonasel ümbert kinni hoidvate käte jõud oli ürgjõud. Ebainimlik. Jonase käed rippusid lõdvalt ja jalgu hoidis alt ära vajumast üksnes teise inimese jõud. Jonas oli tühi. Ta oli õhuke ja habras kest, mis ei suutnud vastu panna. Ta mõistis, et käib heitlus. Võitlus elu ja surma peale. Ta taipas, et tal ei hoita ümbert kinni selleks, et teda lohutada ja toetada. Jonas võttis viimase jõu kokku ja kiskus end halvavast haardest tugeva ropsuga lahti. Ta vahtis enda vastas seisjat uue pilguga. Ajas jalad harki, kuid tundis, kui rammetu ta keha on.
Ühtäkki muutus sillal aset leidev stseen millekski muuks. Uus valgusevälgatus. Uus kõuekärgatus. Suurem neist kahest avas suu, et karjuda, aga kostis ainult kähe sosin. Vilisev väljahingamine.
Rahulike liigutustega haaras üks inimene teisest kõvasti kinni, tõstis ta kiirelt maast lahti ja heitis üle silla käsipuu. Järgnenud karje, kui keha kuristikku kukkus, kaikus üle Djupadaleni. Siis saabus vaikus. Isegi vihmapiisad langesid hääletult, kui kõik läbi oli.
Neli aastat hiljem …
Haugesunds Avisi meediamaja
Esmaspäeva hommik, 13. oktoober 2014
Arvutiekraanil väreles üksainus rida. Tekst: Viljar Ravn Gudmundsson. Ta pilgutas lauge. Silmad kipitasid. Üks tund tööpäevast oli juba ajalooks saanud, aga Viljar ei olnud teinud muud, kui ainult oma nime kirja pannud.
Ta tõstis pilgu ja vaatas välja Karmsundsgata poole. Autod vihmas ja udus. Haugesundi uue meediamaja projekteerinud arhitektid olid vist mõelnud, et põrandast laeni ulatuvad aknad inspireerivad avatud kontoris istuvaid töösipelgaid. Vaade oli aga niisama masendav nagu kuulata Metallica albumit „Black” paaniflöödil esitatuna.
Meediamaja ruumid olid uhiuued, aga kümme aastat ühes ja samas toimetuses oli mõjunud islandlase Gudmundssoni jõuvarudele nagu aeglane aadrilaskmine. Rõõmu millegi niisuguse paljastamisest, mis võiks üleriigilises meedias rasvaseid pealkirju tekitada, murendas see igavene sahmimine – eilse päeva sensatsioonid on yesterday’s news. Trükimust tuhmub kiiremini kui miski muu.
Ta püüdis selga sirgu ajada. Vaevalt nelikümmend täis, aga juba sandistatud lõpututest tundidest klaviatuuri ja ekraani taga. Ta vaatas ringi ja nentis, et on ainus, kes tööd ei tee. Naaberklaviatuuride klõbin tagus kuulmekäikudes nagu tuhat parkettpõrandal sibavat prussakat. Teiste ajakirjanike häälte sumin ärritas teda tohutult. Vanade eraldatud kabinettide kaotamine ja nende asendamine avatud kontori sipelgapesaga oli kuratlik ja läbimõeldud õelus.
Peale vaikuse tundis Viljar kõige enam puudust oma kontoritoolist. See suur ja pehme kaadervärk, mis oli seisnud tema vana kirjutuslaua ääres, oli seda tüüpi, kus oli võimalik ennast tahapoole kallutada. Täielik tugi kogu seljale. Rahulikul päeval oli soovi korral võimalik teha väike power nap. Uued toolid olid madalad ning seljatugi oli vastu ristluud surutud ja sundis sind istuma nii, nagu sul oleks neljatolline tropp tagumikku topitud.
Viljar vahetas maitsetu nikotiininätsu huuletubaka vastu ja vaatas veel kord ringi. Pilt oli sama. Nagu ikka. Pikk rodu nelja töökohaga latreid, mida eraldasid üksteisest vaid poolteise meetri kõrgused valged kuningsinise esiküljega klotsid, mis meenutasid ülemõõdulisi väliseid kõvakettaid. Ainsaks vahelduseks olid ruumi keskel baariletitaolise laua ümber paiknevad erakordselt inetud ja ebamugavad rohelised toolid.
Nende toolide juures seisis peatoimetaja Johan Øveraas. Viljar silmitses teda ja nentis rahulolevalt, et ülemuse pensionipõlv ei ole enam kaugel, igatahes on see ligemal kui taevariik, kuhu sellel ülemusel pole eales lootust pääseda. Johan oli just selline, nagu Orkla Media taolise kontserni keskastme juht olema pidi, tundetu ja moraalselt sandistatud, aga juhtkonnale sada protsenti lojaalne.
Øveraas pani tema pilku tähele ja taarus Viljari latri poole.
„Kuradi viil! Iga jumala päev kaod sa keset tööpäeva mitmeks tunniks minema. Kas sa pead mind päris idioodiks? Kas arvad, et ma ei näe, millal selle maja inimesed tulevad ja lähevad?”
Øveraas puhus end õhku täis nagu kerakala, aga kisa oli rohkem kui villa. Viljar teadis väga hästi, kuhu toimetaja oma jutuga sihtis. Reedel oli Viljar töölt lahkunud, seletamata, kuhu ta läheb.
„Kas ma pean sind teatud kohast kratsima, et sa reageeriks, või oled sa nii kena ja vastad, kui ma sinuga räägin?”
Silmad läksid pungi ja jume muutus sinakaslillaks.
Viljar oli arvanud, et artikli, mille Øveraas talle reedel teha andis, kirjutab valvereporter nädalavahetusel valmis, aga seekord ei kirjutanud. Esmaspäevahommikusel koosolekul oli see lugu taas tema lauale potsatanud nagu nälkjas ja tal kästi see kella kaheteistkümneks üle anda.
Teisisõnu oli tal kolm tundi aega, et kirjutada tuhande kahesaja sõna pikkune A-lugu ja kuuesaja sõna pikkune B-lugu ühingust Vaimne Tervis, mille liikmed ei olnud rahul sellega, kuidas neid koheldi nende igavesel ringkäigul erakorralise vastuvõtu, haigla, perearstide ja psühhiaatrite vahet. Seekord tegid nad kõva kisa ja hoiatasid, et tõsiseid vaimuhaigusi põdevad inimesed hulguvad linna peal ringi, sest nad on süsteemist välja jäänud.
Viljar vaatas toimetajale leebe pilguga otsa. Parem oli teda rahustada, et ta ärritatud lemmingu kombel lõhki ei läheks.
„Ära pahanda! Mul oli kõht korrast ära. Ei tahtnud siin sitahaisuga õhku rikkuda. Ma tegelen praegu selle artikliga.” Johan Øveraas seisis veel paar sekundit paigal ja valas siis oma viha millegi materiaalse peale välja, nagu tal kombeks oli. Seekord said selle enda kaela kaks pastakat: ta pühkis need põrandale, keeras kanna peal ringi ja marssis kontorisaare poole tagasi.
Viljar ohkas, korjas pastakad üles ja vaatas käsiloleva loo faktid veel korra üle.
Verevaene. Igav. Ebahuvitav. Need kolm sõna tabasid igati märki, iseloomustades mitte ainult tulevase artikli sisu, vaid ka selle kirjutamise tööd. Tunni aja pärast oli lugu siiski enam-vähem valmis. Tekst oli hingetu, kirjutatud kaasaelamiseta ja põnevate kirjanduslike kõrvalepõigeteta. Niisuguste artiklite kohta oli ajakirjanike seas käibel lühend PKP – poliitiliselt korrektne põhk.
Viljar haigutas, toetas jalad kõvasti vaipkattele, unustas end hetkeks ja nõjatus mustal toolil tahapoole. Ta säilitas hädavaevu tasakaalu, sest tool hakkas kõikuma ja ähvardas teda põrandale lennutada. Ta vaatas kähku ringi, et näha, kas keegi seda märkas, ja klõpsas siis tülpinult ohates nupule send, lugemata teksti läbi.
Ta oli valmis minema selle päeva esimesele suitsupausile ja haaras kaasa pika halli kevadmantli, mille ta oli ostnud Fretexist2 viiekümne krooni eest ja mis oli teda viimased kolm aastat teeninud. Mantlihõlmade lehvides läks ta mööda koridori lifti poole. Üks ajutine reporter tervitas teda käeviipega, kui ta uksepoolsetest töökohtadest möödus. Viljar ei pidanud seda kollanokka pilgu vääriliseks. Ajutised asendajad olid toimetuse hierarhias endiselt temast allpool. Õige pisut allpool.
Meediamaja ees parklas seisis üks kolleeg ja suitsetas. Viljar läks teisele poole ja pani sigareti põlema. Poliitiliselt korrektsest põhust pidas ta veel hullemaks ainult üht asja – töökaaslaste seltskondlikku loba. Viljarile piisas täiesti iseenda seltskonnast.
Hetke jooksul tundis ta süümepiina, sest talle turgatas pähe, et ta oli unustanud kontrollida, kas Alexander jõudis kooli. Viljar meenutas Alexanderi eelmist külaskäiku. Tema ei aimanud midagi halba, aga Alexander oli mitu päeva koolist poppi teinud. Vastutus