Oluline on välja mõelda, professor, mida me edasi peaksime tegema.”
Stella muigas. „Sellele teame vastust me mõlemad.”
Dev naeratas talle laialt vastu. „Meil on vaja suuremat teleskoopi!”
Ja Nullmaast veel kaugemal:
Ühel päeval hakkab Joshua kutsuma seda vanaldast trolli Sanchoks. Kuid tal oli selles trollirühmas juba midagi nimetaolist – ühelegi inimesele poleks see nimi tuttav ja ükski inimene ei suudaks seda hääldada, see oli pigem keeruline kokkuvõte tema isiksusest, tema motiiv trollide lõputus laulus.
Ja nüüd, kui ta sõi varakevadise päevavalguse kustudes koos teistega rammusat piisoniliha, oli Sancho ärevil. Ta laskis suurel ribitükil maha pudeneda, tõusis ja kammis pilguga silmapiiri. Teised mühatasid, sest ta oli nende tähelepanu korraks kõrvale juhtinud, kuid asusid peagi jälle söögi kallale. Sancho aga seisis liikumatult, kuulatas ja vaatas.
Siin, selle teise Põhja-Ameerika südames oli sellel trollisalgal täna olnud hea päev. Mitu päeva olid nad jälitanud loomakarja, kes olid piisonite moodi, kuid mitte päris, hoides ühiselt silma peal ühel konkreetsel vanemal isaloomal, kes lonkas raskelt ja oli rändest maha jäänud. Kui järjekindlad trollid loojuva päikese poole suundusid, jälitades piisonit märkamatult mõne sammu kaugustes maailmades, vilksasid nende luurajad pidevalt sinna maailma, kus oli piison, ning tulid tagasi, et sellest, mida nad nägid, tantsu, žestide ja huikavate hüüetega teistele teatada.
Viimaks vana piison komistas.
Piisoni jaoks tähendas see aeglaselt kulgeva, elupikkuse loo lõppu. Üks tema tagajalg ei olnud päris ära paranenud killustatud luumurrust, mille ta oli saanud juba vasikana, nüüd vedaski see jalg teda lõpuks alt.
Ja palavuse käes lõõtsutava piisoni piirasid otsekohe sisse kütid, suured rasked inimlased, kelle karv oli must nagu öö ja kelle võimsates kämmaldes olid teravad kivid ja teritatud kepid. Nad ümbritsesid piisonit, lõikusid ja raiusid, sihtides liigeseid ja kõõluseid, üritasid lõhkuda veresooni ja torgata südamesse. Trollid on omal moel ülimalt intelligentsed, kuid mitte tööriistavalmistajatena. Nad kasutasid tahutud kive ja teritatud keppe, kuid nad ei osanud saaki kaugelt tabada – neil ei olnud vibusid ega isegi mitte viskeodasid. Niisiis käis nende jahipidamine otseselt, lähedalt ja imeliselt kehaliselt, suured lihaselised kehad viskusid saagile peale, kuni see puhtalt jõule alla jäi.
Piison oli vana ja uhke ning ta möirgas, üritas end püsti ajada ja vastu hakata. Kuid küttide rünnakulainete all kukkus ta uuesti.
See oli just Sancho, kes andis viimase hoobi, purustas piisoni kolba võimsa kivi ainsa löögiga.
Trollid kogunesid langenud looma ümber ja laulsid võidulaulu rõõmust selle üle, et saavad süüa, ja austusest elu vastu, mille piison oli neile kinkinud. Siis asusid nad korjust tükeldama ja algas pidusööming – kõigepealt maks, neerud ja süda. Varsti kaigub uudis piisoni kättesaamisest trollide Pikas Hääles, sellest kuulevad trollirühmad tuhandetes maailmades – ja see jääb igaveseks sügavale mõne Sancho-taolise vanema trolli mälestustesse.
Kuid nüüd, kui see rõõmus päev oli lõppemas, juhtis miski Sancho tähelepanu saagilt ja pidusöömingult kõrvale. Ta kuulis midagi. Või… ei kuulnud.
Mis see oli? Tema mõistus ei olnud inimmõistuse moodi, kuid see oli mahukas ja tolmuseid mälestusi täis. Ta ei teadnud ühtegi inimeste sõna. Aga kui ta oleks teadnud, oleks ta võib-olla nimetanud seda, mida ta kuulis või tajus, Kutseks.
Sancho vaatas trollikarja, isaseid, emaseid ja lapsi, kes rahulolevalt oma kõhtu täitsid. Ta oli elanud selle karjaga koos aastaid, näinud, kuidas väikesed sünnivad, kuidas vanad otsa jäävad ja surevad. Ta tundis neid sama hästi kui iseennast. Nemad olid kogu ta maailm. Kuid nüüd nägi ta neid sellena, kes nad olid – käputäis loomi, kes olid eksinud tühjas, kajavas avaruses. Kes tõmbuvad pimeduses kaitsetult kössi.
Ja silmapiiri tagant lähenes miski.
Ja maailmas, mis oli Nullist kõigest mõne sammu kaugusel, St. John on the Wateri nimelise iidvana Inglise koguduse kõrvalmaailmajalajäljes, uues kivist kabelis:
Nelson Azikiwe oli seitsmekümne kaheksa aastane ja ametlikult pensionil. Ta oli tulnud tagasi siia, sest tema vana kogudus Nullil, mis oli jäävangis ikka veel pika vulkaanitalve küüsis vaevlevas maailmas, oli see paik, kus ta oli end oma pika ja liikuva elu jooksul kõige kodusemalt tundnud. Kuhu mujale ta oleks pidanud siis pensionipäevi veetma minema?
Kuid Nelsoni-taolistele inimestele on pensionile jäämine ainult sõna. Ta jätkas kõigest väest tööd oma mitmesuguste projektide kallal, täpselt nagu alati. Ainult et nüüd oli tal õigus nimetada seda lõbuks, mitte tööks.
Loomulikult oli suureks abiks, et selle Madala Maa kasvav tehnoloogiline infrastruktuur pakkus sidevahendeid, mida Nelsonil oli vaja laiema maailma ja ka teiste maailmadega ühenduse pidamiseks, ilma et ta oleks pidanud oma mugavast tugitoolist lahkuma. Nii suhtles ta iga päev Mõistatusemeistritega, internetigrupiga, mis koosnes eakatest, pahuratest ja paranoilistest, kinnismõtetest vaevatud tegelastest – isiklikult ei olnud Nelson enda teada neist ühegagi kohtunud –, kes olid nüüd pillutatud laiali Madalatele Maadele ja kaugemalegi, kuid kellel oli aastakümnete jooksul õnnestunud omavahel pidevalt ühenduses püsida, vajaduse korral kas või mälukaartide saatmisega ühest maailmast teise. Pikkmaa juures oli kummaline, et kuigi Sammupäevast oli möödunud rohkem kui pool sajandit, ei olnud keegi ikka veel suutnud välja mõelda, kuidas kõrvalmaailmadesse sõnumeid saata, kui keegi neid ise kohale ei vii.
Praegu oli Mõistatusemeistrite tähelepanu takerdunud nähtuse külge, mis oli saanud tuntuks Kutse nime all. Arvatavasti intelligentse võõrliigi poolt saadetud signaali vastuvõtmine raadioteleskoobiga Tühikus lõi Madalate Maade uudistes korraks laineid, kuigi Madalad Maad olid tavaliselt eraklikud, enesekesksed ning tegelesid ainult kohaliku poliitika ja kohalike kuulsustega. Oli tulnud terve teadete laviin, järgnes oletuste torm inimkonna tuleviku kohta Galaktikas või selle peatse hävingu kohta kosmoses, seejärel kõik unustati. Kuid Mõistatusemeistrid ei unustanud.
Mõned uskusid, et tegu on sellega, millena teade esimesel pilgul paistiski, mingi mõistusliku eluvormi sõnumiga taevast, viimaks ometi oli täitunud aastakümnete pikkune unistus võõrintellekti leidmisest – sõnum sosistati raadioteleskoopidesse kõigis Pikkmaa maailmades, kus raadioteleskoobid olid üles seatud. Teised uskusid, et just sellepärast, et see on kõige ilmsem seletus, ei saa olla tegemist sellega. Võib-olla on see salajane sõjaline katsetus või mingi laiaulatuslik viiruslik rünnak või esimene samm hiinlaste ammuoodatud sissetungist Yellowstone’i purske järel nõdraks jäänud Ameerikasse.
Ja just siis, kui Nelson sirvis läbi tänaseid netisuhtlusi selle põletava teema kohta, sai kutse tema ise.
Kõigi tema tahvelarvutite ja teiste seadmete ekraanid läksid korraga pimedaks. Nelson tõmbus jahmunult lauast eemale, ta kahtlustas voolukatkestust – see polnud ebatavaline maailmas, kus elektri saamiseks pidi hoolega puid põletama. Kuid siis lõi üks ekraan teise järel särama ja neil oli tuttav nägu, rahulik, paljaksaetud peaga mehenägu.
Nelsonit haaras ootuseärevus. „Tere, Lobsang. Ma arvasin, et sa oled jälle ära läinud.”
Nägu naeratas Nelsonile vastu ja kõigist seadmetest Nelsoni toas kõlas hääl, mis meenutas gongilööke budistlikus templis. „Tere päevast, Nelson. Jah, ma… läksin ära. Minu praegust ilmumist võid võtta lihtsalt sõnumina…”
Nelson mõistatas, kui suure osaga Lobsangist ta räägib. Kuna tundus, et täisjõus olles oli Lobsang juhtinud suurt osa Null-Maast, oli häälkõne tema jaoks ilmselt umbes sama efektiivne suhtlemismoodus kui morsetähestikus joodeldamine. Võib-olla oli see Lobsangi kehastus ainult keeruline kõnegeneraator. Ja ikkagi, mõtiskles Nelson, oli Lobsang võtnud vaevaks korraldada, et see „sõnum” naerataks tema vanale sõbrale.
Nüüd ütles Lobsang: „Mul on sulle uudiseid.” Lobsangi nägu kadus tahvelarvuti ekraanilt ja tema asemele ilmus kümne-üheteistaastase poisi päikesest jumekas nägu.