Sild üle ajajõe. Tallinna Tehnikakõrgkooli lugu. Paavo Kangur

kindlustamine Tallinnas. 17. ja 26. detsembril 1918 ja 1. mail 1919 Tallinnas toimunud meeleavalduste ajal näitasid õppursõdurid üles meelekindlust ja nende tegutsemist hinnati kõrgelt.

      Anton Õunapuu läks rindele Kalevlaste maleva koosseisus.

      Jüri Annussonon tema sõjalisi teeneid kirjeldanud järgmiselt: „Kuid suurem isamaaline teenus on Õunapuul see, mis ta Kalevlaste malevas korda saatis. Tema oli seal maleva ülema, Tõnsoni parem käsi. Tehnilise roodu pealikuna tõstis seal meie sõdurite ettevalmistuse mitmevõrra suuremaks, kui vaenlasel. Ta oskas sütitada, kaasa kiskuda. Algatusrikas, oli ta oma kangelastega tihti kõige raskemates kokkupuutumistes enamlastega. Ühe niisuguse vägiteo juures sai ta Järvekülas jaanuarikuus 1919. aastal korraga kaks rinnahaava, käest läbilastud ja kaelast kuuliga riivatud. Et seltsimeestele oma haavamisest mitte märku anda, läks seljataha lähemasse talusse, kus kolm noort Eesti talutütart laua taga õmblesid. Palus käehaava, mis palju verd jooksis, aidata kinni siduda. Keegi ei aidanud: talu oli enamlik. Õunapuu nõrkes ära. Kui teda sanitaar viimaks verelombi seest üles leidis, siis olid tal mõlemad suure väärtusega revolvrid ära varastatud! Sidumisele minnes laulis isamaa laulu ja vaikis arsti nõudmisel: kuul oli rinnust läbi läinud. Oma abikaasa, kellega ta alles poole aasta eest abiellu heitis, võttis vastu lausega: „Kui terveks saan, lähen jälle.” Ja ta täitis oma sõna. Tugev organism paranes mõne nädala jooksul. Veel ei olnud rohke verekaotamise tagajärjed arstitud ja puhkeaeg möödas, kui Võru poolt, kus Kalevi maleva võitles, rahutud teated hakkasid tulema. Õunapuu sõitis julgustama. Oli tarvis Setumaad vabastada. Ööl vastu 2. aprilli sunniti vaenlane Petseri eelsest külast lahkuma. Pealik Õunapuu sõitis kaaslastega ette seisukohta selgitama. Seal kostsid paugud, ja ta seltsimeestest mitu langesid, kuna ta enese all hobune tapeti. Kui osav kütt, kelle trehvavast kuulist vaevalt eluga pääsed, hakkas ta vaenlast otsima, kes arglikult paeauku enese ära peitnud. Uus pauk, ja kuul tungis seljatagant rinda, aorti läbi lüües. Surm oli silmapilkne. Nii kell 1 lõunal 2. aprillil lõppes Õunapuu lühike elu, sel ajal, kui tast isamaa kõige enam lootis.” (Tallinna Eesti Õpetajate Seltsi järelehüüe)