kes ta järgmiseks nädalavahetuseks maha olid jätnud. Ta kritiseeris katkematult kõiki teisi ega häbenenud suitsunurgas meeskolleegidele naiskolleegide seksuaalseid võimeid kirjeldada. Tõtt öelda oli mul keeruline aru saada, miks keegi Annikat juba lahti ei lasknud, kuni juhtus midagi ootamatut. Nimelt otsustati lahti lasta hoopis mind.
Et asi korrektsem välja näeks, kogusid lahtilaskjad minu lähematelt kolleegidelt kaebusi. Minu ebameeldivaks üllatuseks läks valdav osa kolleege selle avantüüriga kaasa. Kes kurtis, et Mihkel ei suuda keskenduda, kes märkis, et Mihkel teeb oma tööd ühekülgselt, kes pidas vajalikus lisada, et tõeline professionaal koduseid asju tööle kaasa ei too. Ühesõnaga närune värk.
Tõe huvides tuleb tunnistada, et tol ajal ei olnud ma tõesti kõige paremas vormis. Minu isiklikus elus oli korralik kriis ja kuigi ma püüdsin seda iga hinna eest varjata, oli mu tuksiläinud suhe avalik saladus. Tööd ei suutnud ma tõepoolest kuigi palju teha ja põhjused mu vallandamiseks olid igati õiguspärased, ometi tuli too kergus, millega kolleegid vaimse taskunoa järele haarasid, teatava šokina. Kõik kaebasid millegi üle. Kõik, välja arvatud Annika.
Kui ma Annika käest suitsunurgas küsisin, miks siis temal ühtegi etteheidet pole, vaatas ta mind ükskõikselt ja puhus kopsutäie sigaretitossu mulle otse näkku: “Sa oled nõme tüüp, Mihkel, aga kitse panna on veel nõmedam.”
Annika oli loll, enesekeskne, paljusõnaline ja hoolimatu inimene, on suure tõenäosusega tänaseni, kuid oma kõige põhilisemas olemuses oli Annika jalustrabavalt väärikas. Tal ei olnud ainsatki sisukat, saati siis maailmamuutvat mõtet, ent tal oli võime, mille eest ma teda tänini kadestan: ta suutis kiusatusele vastu panna. Maru lihtne olnuks mulle kõigi sarkastiliste repliikide ja irooniliste muiete eest kätte maksta. Võib-olla on see kättemaks veel ees, kust mina tean. Toona jättis ta süllekukkunud võimaluse igatahes kasutamata.
Hommikune teistest halvasti mõtlemise harjutus aitab sul inimkonnas positiivselt üllatuda. Minul igatahes aitab. Ma valmistun halvimaks ja satun vasikavaimustusse, kui päev normaalselt kulgeb. Mis saab olla imelisem normaalsetest asjadest vaimustumisest? Ihalda kogemusi, mis on kogetavad, mitte neid, mis ei ole.
Kogu selle jutu taga on muide tonnide viisi teadust. Ma soovitan lugeda Ameerika käitumisteaduste professori Nicholas Epley raamatut “Mindwise: why we misunderstand what others think, believe, feel, and want”. See suurepärane teos on ilmunud ka eesti keeles ning sisaldab kohmakale pealkirjale (“Meele algoritmid”) vaatamata põnevat lugemist teiste inimeste kohta, eriti aga selle kohta, kuidas me neid ise oma peas konstrueerime.
Epley väidab muuhulgas, et sa kujundad oma arvamuse teisest inimesest viiekümne millisekundiga, see tähendab kiiremini kui üks silmapilgutus. Ja loomulikult vastupidi – teised inimesed kujundavad oma arvamuse sinust täpselt sama kiiresti. Päris kõhe, mis?
Veel kõhedam on, et selle lühikese ajaga kujundame me oma hoiaku ka teise inimese pädevuse kohta.
70 % poliitikutest, kelle sa koos minuga ametisse määrad, saavad pukki tänu hinnangule, mille tekkimisele kulus viiskümmend millisekundit. Mõtlemine kipub meid väsitama ja kui meie ajud peavad langetama mõne keerulise otsuse – kellele valimistel hääl anda või milline pesupulber osta –, laseme aju säästmiseks langetada selle otsuse instinktidel ja varasematel kogemustel. Meil on iPhone’id ja Lufthansa, kuid sügaval sisimas oleme sinuga primitiivsed ürginimesed, kes pole aastatuhandete jooksul just ülearu palju muutunud.
Aga tühja need poliitikud, pesupulber ja viiskümmend millisekundit, see raamat räägib ju sinust. Et aru saada, mida teised inimesed sinust mõtlevad, on vaja teada, mida ja miks sina teistest mõtled. Teiste arvamus ei peaks sind tegelikult üldse kottima. Ma räägin sellest peagi pikemalt, kuid püsigem praegu veendumusel, et teiste arvamus sinust on oluline. Me oleme ju sotsiaalsed loomad, nagu väitis Aristoteles.
Psühholoogid teavad, et inimkond piinleb naiivrealismi-nimelise eluka haardes. Naiivrealism, ütlevad targemad, on sinu veendumus, et maailm on täpselt selline, nagu sina seda tajud. Kui sa näiteks tajud, et Uku Suviste on ilus mees, siis on see sinu hinnangul fakt, sama kindel kui näiteks see, et maailm on ümmargune.
Kui mina nüüd väidan, et Uku Suviste on kole nagu Verine Pühapäev, siis kutsud sa mulle kiirabi. Kuidas saab terve inimene arvata, et Uku on kole? Ei saagi, järelikult on ta haige ja vajab kohest haiglaravi.
Tegelikult olen ma terve nagu purikas, ma lihtsalt tajun välismaailma objekte, sealhulgas Uku Suvistet, teistmoodi. Uku Suviste ei ole ei ilus ega kole, ta lihtsalt on – sinu peas ilus ja minu omas kole. (Uku on väga ilus, ma lihtsalt norisin argumendi huvides tüli.)
“Oled sa tähele pannud, et kõik, kes sõidavad sinust aeglasemalt, on idioodid? Ja kõik, kes sõidavad kiiremini, on hullud?” küsis koomik George Carlin.
Ma olen kolmandat korda abielus ja kui miski neid kolme abielu ühendab, on see minu ja minu abikaasade erinev arusaam värvidest.
“Ulata mulle palun see sinine jakk,” ütles mu esimene naine.
“See või?”
“Ei, see sinine.”
“See on ju sinine.”
“Ei ole, see on hall.”
Teise naisega oli sama lugu.
“Oled sa mu punast märkmikku näinud?” küsis ta.
“See on sul nina all,” vastasin mina.
“Ei ole ju.”
“On muidugi.”
“See on mu lilla märkmik. Ma otsin punast.”
Ma ei osanud sellest kõigest eriti midagi arvata, kuni mu kolmas naine ühel hommikul küsis: “Ega sa pole kusagil mu kollaseid pükse näinud?”
“Need on vannitoas.”
“Ei ole, ma just vaatasin.”
“Hmm, ma enda meelest nägin neid just seal,” jalutasin ma vannituppa ja tulin kollaste pükstega magamistuppa tagasi.
“Need on ju beežid,” väitis mu kolmas naine.
Ma ei püüa kolme abieluga hoobelda, vaid naiivrealismist elulist näidet tuua (mõne inimese hinnangul räägib see näide värvipimedusest, kuigi Epley vihjab, et ka värvipimedus pole midagi muud kui viis valguskiiri tajuda). Sina ja mina võime maailma tajuda ühtmoodi, kuid see ei tähenda, et maailm just selline ongi.
Mida on sul selle teadmisega peale hakata? Näiteks seda, et kui keegi teine on sinust erineval arvamusel, võib õigus olla temal, mitte sinul. Muidugi võib ka sinul õigus olla. Veelgi keerulisem – teil mõlemal võib õigus olla. Vähe sellest, te mõlemad võite ka eksida!
Miskipärast näid sa aga reeglina uskuvat, et õigus on just sinul. Mina vähemalt usun. See on pöörane, kui veendunud ma oma arvamuse ainuõigsuses olen: kõik teised on lollid, ainuke tark olen mina. Miks ma seda teen?
Nupumehed väidavad, et ma olen liiga laisk, et oma mõistus teisest inimesest arusaamiseks tööle panna. Tõmban teki pähe ja arvan, et ümbritsev lakkab olemast. Kui ma teise inimese mõistuse üle mõtiskleda ei viitsi, järelikult pole teise inimese mõistust olemas – jube lihtne! Ja mida kaugemal ma temast olen – nii psühholoogiliselt kui geograafiliselt –, seda tõenäolisemalt on ta loll.
Tallinnas on kohvik nimega Sinilind. Põlva külje all Mammastes on ööklubi nimega Life. Sinilinnus kogunevad moodsad linnainimesed, Life’is kaasaegsed maainimesed. Sinilinnus gruuvib Vaiko Eplik, Life’is kütab DJ Gabriel Usin. Sinilinnus tõmmatakse vesipiipu, Life’is kisutakse Westi. Sinilinnus jauratakse transtsendentaalsest meditatsioonist, Life’i kuumim jututeema on teleskooplaadur JCB 531-70 Agri. Sinilinnu tibid söövad bataadi- muskaatkõrvitsa püreesuppi ja on peenikesed nagu lautokeeled, Life’i mimmid toituvad paneeritud šnitslist ja mõmmikoogist ning on jämedad nagu lahtitõmmatud akordion.
Need on klassikalised stereotüübid, ent mõlemas ajaviitekohas käinuna võin ma kinnitada, et suures osas peavad need stereotüübid paika (välja