Kass nimega Jossif. Jorma Rotko

tuua viili ning vaadata kõrvale, kui Jossif lõikab trellid läbi. Emale antud kirjas oli kambajõmmidele suunised kuhu ja millal tulla hobusega põgenikule vastu.

      Enne plaani täideviimist vahetati valvur teisega, kes altkäemaksu ei võtnud. Keegi kits oli saanud haisu ninna. Vähemalt üks koputaja oli igas kongis. Kui Jossif saab selgeks ta isiku, on ta sama hästi kui surnud. Endal pole vaja käsi määrida, tal on vanglas omad, andekad kõrilõikajad.

      Põgenemisplaan luhtus ning algas Jossifi pikk ringkäik asumisel. Vahel pages ta Siberist Peterburi ja isegi Bakuusse, aga temast oli juba tulnud tuntud revolutsionäär ning ta saadeti mitu korda tagasi itta.

      Grusiinid omavahel

      Tasapisi oli Jossif Džugašvili tõestanud Leninile olevat suuteline ka muule tööle, kui panku röövima. Oma õigustatud vaevatasu sai ta kätte 1912, kuna parteikongress valis ta keskkomitee liikmeks. Pärast seda võttis ta endale nime Stalin. Ta oli kasutanud mitmeid parteinimesid, nagu Koba, Soso, Beso ja nii edasi. Stalin oli lühike ja lööv, pealegi tuletas meelde Lenini nime.

      Oli ka neid kes sellele vahetusele irvitasid. See „terasest“ nimi tundus naljakas võttes arvesse, et Jossif oli vaid 160 sentimeetrine kleenuke jupats, rõugearmiline käsi-invaliid, kes käis longates pärast seda, kui perutav hobune ründas Goris rahva hulka ning raske vankri rattad rullusid üle tollal 12aastase Jossifi jalgade.

      Kaua Jossif ei saanud nautida uuest positsioonist. Järgmisel aastal püüdis Peterburi ohranka ta kinni ning saatis Turuhanski rajoonisse Jenissei kubermangus Siberis. Seal elas ta kuni 1917 veebruarirevolutsioonini.

      Bolševikkude oktoobrikuises võimuhaaramises oli ta väike tegija, aga nii palju ta toimetas, et pärast revolutsiooni sai tast rahvusasjade rahvakomissar ehk siis valitsuse liige. „Vabadust vajavaid“ rahvusi oli Nõukogude-Vene piiride taga palju, umbes kõik naabrid Soomest kaarega Taga-Kaukaasiani. Vene keisrikonna maavalduste tagastamisest unistati ja katsuti ka teostada.

      Aeg pärast revolutsiooni oli „välispoliitiline“. Püüti sõlmida separaatrahu Saksa keisrikonnaga. See oli vastukarva liitlastele Inglismaal ja Prantsusmaal, ning diplomaadid tegid pikka päeva. Mis saab välismaa kompaniide Venemaale tehtud investeeringuist? Kus on keiser Nikolai, kes on poole Euroopa kroonikandjate sugulane? Kus keisrinna Aleksandra, kuninganna Victoria lapselaps?

      Nende asjadega töötasid Lenin, Trotski ja Karl Radek, vahel ka Zinovjev ja Kamenev. Stalinil polnud välismaa asjadega pistmist, ta ei rääkinud saksa, inglise või prantsuse keelt ja oli harva käinud välismaal. Selle eest tehti Stalinist sõjapealik.