on õnne ka teil, aga kui te minust loobute, läheb teil üpris kehvasti.”
Mõned oma kaaslasi meenutavad mehed pomisesid, et Dionysiose hea õnn on juba tubli hulga mehi vähkide toiduks merre ajanud. Kuid nad pobisesid seda vaikselt ja Dionysios jätkas võidurõõmsalt:
„Ma kutsun teid endaga kaasa ainult minu hea õnne pärast ja teie kasule mõeldes. Ma usaldan oma õnne niivõrd, et te võite mu iga naks hüljata ja minu asemele teise pealiku valida, kui märkate, et õnn on mu maha jätnud.”
Kui ta oli mehi niiviisi veennud, paljastas ta oma plaani ja ütles: „Phokaiasse meil tagasiteed ei ole, sest Joonia on kadunud. Kuid pärslaste laevastik parandab saadud vigastusi ja on ka muidu seotud Mileetose ja teiste Joonia liitlaste sadamate mere poolt sulgemisega. Lade lahingu tarvis ajas pärslane kokku kõik sõjalaevad Küproselt, Kiliikiast, Foiniikia linnadest, isegi Egiptuseni välja. Sellepärast on meri vaba ja ma kavatsen ohverdada Poseidonile, et ta annaks meile homme hommikul tugeva läänetuule.”
Mehed hüüatasid jahmunult, kuid Dionysios tõstis häält ja karjus rõõmsalt: „Just läänetuult, et te saaksite oma viletsaid liikmeid puhata ja tuul kannab meid aerugi tõstmata vaenlase vetesse Küprose ja Foiniikia randa välja. Seal purjetavad oma tavalisel marsruudil laiad, aeglased ja suured lastilaevad, kõhus kõik ida ja lääne rikkused. Praegu on parim meresõiduhooaeg ja kauplemine peab käima sõjast hoolimata. Me teeme vaenlase vetele kiirete aerude ja rammiva käilaga ringi peale ning ühe kuuga, vannun seda, oleme rikkad mehed, rikkamad kui oleme Phokaia müüride vahel oma nõgistes puuonnides ettegi kujutada osanud.”
Kuid mehed ei näidanud üles kuigi suurt vaimustust ega hakanud poolehoiuhõikeid kuuldavale laskma, kui nad mõtlesid vaenulikele vetele, kus iga mastitipp ja aerude vahujoon tähendas surmaohtu. Dionysios vaatas neid ja pöördus kindla sõnaga nende poole:
„Ühe kuu jooksul, ütlesin ma, rohkemat ma teilt ei nõua. Ärge kartke haavu ega merepalavikku ja kõhuvalu, sest meil on kaasas tubli arst. Pärast loitsin teile jumalate nimel parima idatuule ja me purjetame üle kogu mere pikkuse otse läände Massaliani välja. Laevatamishooajast selleks jätkub ja sügistormid eksitavad jälitajad meie kannult. Massalias võtavad suguvennad meid avasüli vastu. Seal laiuvad suurte jõgede ääres rikkad tagamaad ja miski ei takista meid oma kolooniat asutamast ning sõjakunsti varal barbareid oma alamateks alistamast, kui vaid jääme vapraks ja te minu õnne usaldate.”
Mõned ta mehed ütlesid tagasihoidlikult, et saaki oli juba Lade merelahingus kenakesti kogunenud. Teekond Massaliasse mööda võõraid vesi oli kohutavalt pikk ja selleks ei piisanud tervest laevatamishooajastki. Sitsiilia ja Itaalia taga valvasid ka kartaagolased ja türreenid kiivalt oma merd. Kui tahetakse Massaliasse jõuda, on kõige kindlam käilad kohe ja viivitamata läände keerata ning soodsaid tuuli paluda. Ent kõige arukam oli otsida turvapaika Sitsiilia või Itaalia kreeka linnadest, tollest suurest läänest, mille rikkuse ja luksusliku elu kuulsus oli levinud üle kogu maailma. Seevastu oli kauge Massalia vaenuliku maailma äärel ebakindel asupaik.
Dionysios väänutas kaela nagu härg, kortsutas kulmi ja küsis lõpuks võltsleebelt, kas kellelgi on temale, pealikule, veel mõni nõuanne. Sellel oleks hea suu puhtaks rääkida, sest pärast nõupidamist ei kavatsenud Dionysios enam mingit tagaselja nurinat sallida. „Suu puhtaks,” käratas ta. „Siis teame kes keegi on. Igaühel on õigus rääkida, hääletada ja arvamust avaldada. Just rahvavõimu ja vabaduse eest sööstsime Lade juures käilade rägisedes pärslase türannia ja ainuvõimu vastu. Rääkige vabalt, kodanikud ja suguvennad. Tehke siis kõigepealt teatavaks, kes tahavad põgeneda kõige sirgemat teed mööda Sitsiiliasse või Itaaliasse, kus iga kreeka linn valvab vaenulikult oma maa-ala ja tagamaid ja kus maa on juba mitu sajandit tagasi jaotatud.”
Terve hulk mehi teatas pärast omavahelist nõupidamist, et varblane peos on parem kui tuvi katusel. Nad palusid alandlikult oma osa saagist ja üht laeva, et purjetada Sitsiiliasse ja alustada seal uut elu.
Dionysios ütles: „Te räägite õigesti ja mehiselt, kui avaldate vabalt oma mõtteid. Te saate oma osa saagist, rikkaliku osa, kuid laeva ei saa ma teile anda. Laevad on minu omad ja isegi mitte kogu teie saagiosast ei piisa minu laeva ostmiseks. Sellepärast on meil parem lahku minna ja võimalikult ruttu, nii et te saaksite oma tahtmist, Võtke oma saagiosa ja hakake Sitsiilia poole ujuma, kuldketid kaelas. Kui kõhklete, aitan teid meeleldi mõõgaotsaga üle parda vette hüpata. Vesi on soe ja suunda võite vaadata tähtede järgi.”
Ta astus tõepoolest ähvardavalt nende mõtlike meeste poole ning teised tormasid naerdes ja hullates mehi parda äärde trügima, et neid merre heita, kuni nood oma mõtlematuid sõnu kibedasti kahetsesid ja Dionysiost kõva häälega palusid, et see nad kaasa võtaks.
Dionysios andis lõpuks nende palvetele järele ja tõreles: „Küll te olete tujukad mehed, kui tahate kord ühte, kord teist. Kuid olgem jälle nagu üks suur pere, kus igaühel on õigus vabalt mõtteid väljendada ja hääletada nagu ise tahab. Hääletagem siis ja tõstku käsi igaüks, kes tahab omal vabal tahtel koos minuga pärslase meelepahaks Foiniikia vetesse ja pärast Massaliasse minna.”
Kõik tõstsid teenistusvalmilt käe, ka Dorieus ja mina, sest ega me muudki saanud teha, kui just ei tahtnud Dionysiost vihastada. Ainult Mikon ei kergitanud kätt, endal vaikne muie ümmarguses näos.
Dionysios käis ühe mehe juurest teise juurde, patsutas neid õlale ja kiitis nende uljust, öeldes: „Õigesti tegid,” ja „nii peabki,” ja „hästi otsustasid.” Kuid Mikoni juures ta peatus, läks süngeks ja küsis: „Kuid sina, arst, kas kavatsed delfiini seljas koju tagasi ratsutada, häh?”
Mikon vaatas talle pelgamata silma ja kinnitas: „Ma tulen sinuga hea meelega kaasa, Dionysios. Tõsijutt, ma tulen kaasa nii kauaks, kui see peab olema, aga kuhu me Foiniikia vetelt satume, see on saatuse mure ja meie ei tea sellest midagi. Sellepärast ei taha ma trotsida surematuid, tõstes kätt asja poolt, mis on niisama ebakindel ja ettearvamatu kui kõik teisedki maapealsed asjad.”
„Kas sina siis minu õnne ei usalda?” küsis Dionysios pahaselt.
„Miks ma ei peaks usaldama?” vastas Mikon lahkelt. „Ma ainult soovitan sul meeles pidada, et ega see veel suus ole, mis soolas on.”
Ta esines nii malbelt, et Dionysiosel jäid sõnad kurku kinni. Arsti rohkem kimbutamata pöördus Dionysios jälle meeste poole ja karjus:
„Tulgu siis hommikul tugev läänetuul. Ma olen laevakäila foiniikia jumalale juba ohverdanud, tema nägu, käsi ja jalgu inimese verega võidnud, sest tean, et niisugune asi on foiniikia jumalatele meelepärane. Kuid Poseidonile ja merejumalatele ohverdan oma kaelast selle mitme maja ja viinamäe hinda väärt kaelaketi tõestamaks teile, et ma usaldan oma õnne. Ma ohverdan selle rõõmuga, nõudmata, et teie ohverdaksite oma osa saagist, sest tean hästi, et lähemail päevil saan tagasi samaväärse ja kallimagi kee.”
Niiviisi loitsides kalpsas Dionysios vööri ja viskas raske kuldkee merre, nii et vesi pritsis. Nähes võrratut ehet vette kadumas oietasid mehed tahtmatult. Kuid ühtaegu nad uskusid, et Dionysios tõepoolest oma õnne usaldas, ülistasid teda ja kriipisid küünega laevalage, et omalt poolt ohvrit kinnitada ja Dionysiose palutud tuult tõsta.
Dionysios saatis kõik puhkama ja lubas ise koidikuni valve eest hoolitseda. Kõik ülistasid teda veelgi rohkem ja peagi kostis üle merekohina ja laevanagina ühest laevast teise ainult norskamise raske jõrin. Keegi karjus unes, keegi oigas, kuid väsimus nõudis oma ja kõik peale Dionysiose ja minu magasid.
Tundmatule tulevikule mõeldes ei saanud ma sõba silmile. Lambaluud olid näidanud läände ja millist ennet Dorieus ja mina ka polnud proovinud, ikka olid need näidanud läände. Meie olime jonnakalt läinud itta, Jooniasse, kuid tiivuline saatus pidi meid varsti kõige kaugemale läände, mere teise äärde viima.
Kui meenus, et olin Joonia jäädavalt kaotanud, läks kurk kuivaks, nii et pidin magavate meeste vahelt teed veenõu juurde otsima. Kui olin joonud, läksin tekile, vaatasin taevahõbedat ja mustavana ohkivat merd, kuulatasin lainete loksumist ja tundsin, kuidas laev mu all vaikselt õõtsus.
Ärkasin mõtteist, kui kuulsin vaikset kolksu vastu laeva