p>Jaan Lõo
Nägemised = Divis manibus
„Paterna rura.”
All loodeserwas sureb päikene,
kui purpurisse pandud kuningas.
Ta kustund kulmudele kerkib öö
ja tõmbab taewas oma tähte rüü.
Täis mulla lõhna, karget kahutust
ja imeõrna hõbeõhetust
on märtsi öö, kus uinub kodutalu ;
kui surnud saar ta ümber metsasalu.
Sääl raagus rühmad tõusewad kui wall
ja paistwad tumelillad öise helgi all.
Ei kohise weel lehte haljus sääl,
ei kosta tiiwuliste laulikute hääl,
mis süttiks südant sala wärinal.
Kuid juba tuikab, tuksub tüwedes;
mahl mullapõuest sinna ülenes
ja käib ja käärib sääl kui wärske wiin.
Ja äkki lõikab läbi waikusest
üks kurguheli, kasesaludest:
„Kuturr-rutuu!” weel üks ja teine nüüd,
see – kudreskuke kirglik ihahüüd.
Ta laulu, tantsu rütmus tormine
käib õhtu õhul läbi laanede,
et süttinewad ihas südamed
ja pudenewad talwe pidemed.
Kodumaa metsades kewade algus,
kodumaa metsades – häwitaw talgus:
heliseb kirwes ja wihiseb saag,
nende ees murdub wiimne kui raag.
Ohkawal hoigel langewad kased,
kui surmani haawatud kangelased,
maapinnale,
emarinnale.
Mahl ülesse keeb kändudest,
kui weri wärskeist haawadest.
Kuninglik kuusk, täis waiku ja lõhna,
punakas mänd, kes nõmmemaa, kõhna,
püsiwam poeg —
nemadki waowad,
kohades kaowad.
Kõrgele tõuswad süllad ja riidad,
lõpmata woorid neid kaugele wiiwad.
Ja linnud, kes tulnud lõuna teelt,
ei leia metsa enam eest.
Nad lendawad kaebades minema,
et kõrbeks muutub mu kodumaa.
Ju näen aknal punast lilleõit,
kui kõuemürin kõlab rattasõit
jääst, lumest wabal linna uulitsal.
Nii hell on kõrw, kes talwel, lume a'al
on harjund kuulma toone, tasaseid,
kui sõitsid saanid mööda walgeid teid
ja kewadest ei teatud ütelda,
kas, kunas, millal jõuab, tuleb ta.
Mu üle, lõunast, lendab lagleparw.
Neid loen: seitse – wana, püha arw.
Kael – õieli, üks teise järel nad
sääl õiges joones kaugel kaowad.
Kas kodukoht neil „Tuhatjärwe” mail,
wõi Eesti soodel, wetel madalail,
ei seda tea; mu wennad siin kui sääl;
neid terwitage; kõiki ilma pääl,
kes unustand weel pole isamaad,
kel armas sünnipaik ja koduraad,
kui teil, kes jätsite te lõuna weed,
et tuules, tormis otsi koduteed.
Talw põgeneb; ta löödud wäe riismed all,
kallakutel – lumehanged wiimsed
weel meeleheitel wastu panewad
ja surewad sääl päikse noolte all,
kui lõo laulud kõrgelt kostawad
ja kured terwitawad kodumaad :
„gru, gru! gru, gru!”
Siis walgus suudleb wärskeid wagusid,
arm täidab maid ja metsa padusid;
all, laente kodus, kala kudu loob
ja lilleõis mul terwitusi toob
mu enda noorest, kaugest kewadest,
mis eemale jäi maha igawest.
„Kuhuu! kuhuu!”
mind meigas metsas hüüab
ja wälja, laande, meelitada püüab,
et jätaks maha toad tolmused
ja läheks waatma kuldist kewadet,
kes ligineb kui wõitja lõuna teel;
tal kilbiks – päike, kõne – Kõue keel.
Walgust, soojust walab alla
päikse kewadine kulm;
käbid kuuskil – were karwa,
männi oksil – õite tolm.
Säält ta walgub weewli wihmal,
puistab üle meie päid;
linnulaulud, lillelõhnad
täitwad metsi, rohumaid.
Õnnetundel nende keskel,
nagu unes, rändan ma:
sarapiku sirges salus
sinililla lõpmata.
Põõsa peidus anemoonid
walendawad walgis rüis.
Kullerkupp ja kanakoolid
niidu nõlwal nende seis.
Kägu kukub kuldakeelil
kingul, kuusetuka sees,
orust tõuseb hõbehäälil
igiwana ihawiis.
See on ööpikute ilu
õitswail toome oksadel,
sääl, kus kaldaweerul keewad
nired pühal hallikal.
Kaugel, karjalaste laulus,
heliseb mu emakeel;
kas on kodu, ilusamat
ilmas kuskil leida weel?
Selle kodu, selle keele,
selle püha paiga eest
läksid wanad wõimsalt surma,
kannatasid kadumist.
Tõuske neile, tänutuled,
köida uuest, kustund leek!
Toonelast meil saadab tuge
wanemate warjuriik.
Kus lepad sirged lõimel sinawad,
sääl sisad wäiksed waljust wõtawad,
et kaikub mets ja leikub lehestik
ning kuulama jääb koit ja ämarik,
see muinas noorpaar põhja taewa all
ja heled ööde küünlad üleval,
kus walendades läbi kauguste wiib linnutee.
All kuulab org ja oja, künk ja kupp,
roht,