oota, joota homset kosilast.
Need helid, ah, kuis kutswad, nõidwad nad
mu hinges ellu ammu läinud a’ad,
kui hoidsin õitsil isa hobuseid,
mind ootas, huikas metsas muruneid,
noor weri soontes – tuksuw, tormine,
öö sisahäälis – soniw, ihane.
Need helid wanad – uued igawest,
neid kuulis juba tuhat aasta eest
mu esi-isa, kui ta iluööl
käis kardetawal kaugel kosjateel,
kus walmis mesimari meeline,
üks sale piiga, sõstrasilmine.
Hall, wäike lind!
Sa lahkund laulikute leekiw hing,
kes tagasi on tulnud Toonelast,
et osa saada maisest ilua’ast.
Mis ütlemata neil jäi ilma pääl,
sest ihaöödel heliseb su hääl,
nii kustumata, ehast koiduni,
weel päisel päiwal, lõuna kuumasgi
käib hõbeselge, suremata wiis,
kõik ihatuled süütab südamis.
Kui herold kuulutad sa ilmale:
noor kewade on tõusnud troonile.
Ta jalajälgist – wiljad wõrsuwad
ja hingeõhust – lilled lõhnawad;
kui wälgutule siniloitew leek,
waib, wääramata walendab ta mõõk.
Ta tappis talwe, hukkas hallaöö,
ta suurus särab üle maa ja wee.
Kui tulewad helged
heinakuu päewad,
siis koju käiwad
mu mõtted ja teed,
kus laentena tõuswad
tõugude wäljad
ja lõikajat ootawad
rukki eed.
Siis jätan maha
ma tolmuse linna
ja ruttan sinna
kui rändaja lind,
kus külluses kutsub
mind kodune pind.
Sääl ootab mind isa,
sääl ootab mind ema
ja wana koergi,
weel tunneb mind tema,
oma nooruse sõpra
ja seltsimeest.
Sääl aias on uibud
täis walmiwat wilja
ja pakud mul paisuwad
lõhnawast meest,
mis kollakas mehine
wara ja hilja
wiib wirgasti kodu
õilmete seest.
Sääl isade pinnal,
maa ema rinnal,
kodu päikese tules
ma tugewaks põlen,
kui Antaios muistne,
ilmwõitmata olen.
All ojaääres, wärskes jahedas,
kus loidap õite ehtes walendab
ja rammumullast tõusnud tapuwäät
käib lepalatwa keerul kõrgele —
sääl on mu armsam koht.
Sääl ihkan unistada sume suwe a’al,
kui loodus waikib lõuna kuumuses
ja ainult weewlikarwa wihmakull
mind kutsub kaugel, kasewarikus.
Siis Uku tund, ilm õnnest küllane,
kus wili walmib, marjad punawad,
noor naine nõrkeb oma koorma all,
kõik paharetid peitu pagewad —
Kõu tõotab tulla piksemürinal.
Õitsituli, suweöö süles,
leegib, loidab küünlana üles.
Hobuseid hoian, warsu ma walwan,
tähtede tõusust arutan, arwan,
et üle kesköö. Kui kaugele maha
jäi eilase päewa helendaw rada!
Aga miks hämarus weel ei lahku,
koitgi idas ei kerki, ei ahku?
Kuhu küll walgus nii kauaks meil kadus,
kaebawad hääled metsade padus.
Kustus ehk igawest ilmade küünal,
mis meid jootis walguse wiinal.
Koergi haledalt hulub ja kaebab,
otsegu hukatust kosmilist aimab.
Ja korraga hirm, nii meeletu, õudne,
asub mu aiju, poeb mu põue:
hämaral ööl ei otsagi ole,
päewa ei päikest enam ei tule.
Päikese tuli üle metsa ja maa,
jumala ilm alalõpmata,
põletab põllud, joob jõgede wee,
põuases winas kaob kaugus ja tee.
Lõhkenud pinna sees sügawad praod,
haikuwad, ootawad, millal küll saod
woodawa wihmaga jootwad neil janu,
juurede manu käib jumalik märg.
Aga ei pilwi, ei piiskagi tule,
kumawal koidul ei kastetki ole.
Põuane pind end merde wõi heidaks,
sinna, kui endne Atlantis end peidaks.
Üle ta mägede, üle ta madala
weereks siis wägewad, wahused wood,
liiguksid laewad ja lehwiksid lood,
kõneleks muinasjutt nüüdisest a’ast,
kerkinud merest ja kadunud maast.
Jumala ilm üle metsa ja maa,
päikese tuli alalõpmata.
Mu wili walmis; tõotab saaki hääd;
ta walkjad warred, pikad rasked pääd
on paendund alla, heitnud hakki end,
kui uhas wihm ja kohas tormilend.
Nad saanud, joonud palju päiksetuld,
sest õlg on wask ja tera – walmind kuld.
Ma algan lõikust homme hommikul
ja waata, idaserwas hiilgab mul,
just alles tulnud taewa tehasest,
weel nõretades noorest wärskusest,
sirp hõbedane, teraw, õrn ja uus.
Nii surmaw-selili ta kumerus,
et lõpuaimdus kerkib kõrsis, päis,
nad wärisedes tundwad: aeg on täis.
Saagirohke, rikas sügis õues,
ärawäsind