Luuletused. Kolmas vihik. Anna Haava

meelest ettewõte —

      Teed sillutama läksiwad —

      Kae nüüd, kuis kiwa pilluwad!

      Kui waenuwalla mehed

      Meelt pea ei paranda,

      Siis ametmehi nendest

      Ei tulewikus saa —

      Nad jäätaks nurka istuma

      Ja asja järel’ mõtlema.

      Järw leegib eha paistel

      Järw leegib eha paistel

      Ja hiilgab nagu kuld —

      Ja järwe taga metsas

      On näha õitsetuld. —

      Ja kaugel metsa põues

      Ju liigub muistne jutt,

      Kui suwe-ööde ilu,

      Kui õnnis naer ning nutt.

      Ja udu kerkib, tõuseb

      Ja hõljub nagu loor,

      Ja pühalikult särab

      Sääl kõrgel tähte' koor.

      Eeswanemate waimud

      Mu ümber lehwiwad —

      Ma mõistan nende juttu

      Ja metsa kohinat:

      See on mu kuldakallis,

      Mu kaunis kodumaa —

      Kuid koidul, päikse paistel

      Weel palju kaunim ta!

      „Suured mõtted”

      Kulla kallis Eestirahwas,

      Üli-armas isamaa,

      Andke luuleks „suuri mõtteid”

      Muidu saan ma tõrelda.

*

      „Suured mõtted" nagu seened

      Eestis ruttu tärkawad,

      Aga nõndasama ruttu

      Juba wanaks lähewad:

      Waimustatud kirjamehed

      Eestis kokku tuliwad —

      Lühikesed, üürikesed

      Seltsi päewad oliwad.

      Eestis kooli ehitati,

      Kiideti tad taewani —

      Babilonis oli lugu

      Wanast nõndasamuti.

      „Linda" laewad, rahwa lootus.

      Jutt neist liikus igas suus —

      Ah, see oli unenägu,

      Pett'lik õhukujutus.

      Oh kõik meie „suured mõtted”

      Nagu õietuli on —

      Üksmeel puudub, sortsilastel

      Meie keskel ikka õnn.

*

      „Aga need on wanad asjad,

      Nüüd on lugu parem tõest'?"

      Hm – jah – mis ma tahtsin öelda? —

      Ilm on täna udus wist? —

      Wõõrsil

      Siin haljendawad uhked metsad,

      Mäed pilwini siin tõst'wad pääd,

      Siin waiksed, lillerikkad orud,

      Siin hõbe-lätted, laiad jõed —

      Kuid keskel selle ilu sees

      Mul põues kojuigatsus.

      Siin toredad ja suured linnad

      Ja külad rohuaedades,

      Siin kuulen kaunist laulu, mängu,

      Näen rahwast uhkeis riiedes —

      Kuid keskel selle ilu sees

      Mul põues kojuigatsus.

      Oh kodumaa, oh tuttaw kõla,

      Mu armsad, kus te olete?

      Oh teie. päralt on mu süda —

      Mind ärge saatke kaugele!

      Sest wõõrsil kõige õnne sees

      Mind suretab mu igatsus.

      Soomesse

I

      Kandke, lahked päikse kiired,