tuleb iseendast, kui on juba kord kartus,” ütles vanamees.
„Kuis sa niisukseid armastad, nagu töölised on praegu,” ütles perenaine. „Täna olla nad politseimeistri maha löönud, räägitakse, ja kasakaid lasknud ning kividega pildunud, nii et need käinud linnast omale abi viimas, pole muidu hakkama saanud.”
„Nii, nii,” kordas vanamees, „see tuleb ette inimesega. Laseb end nüpeldada, aina laseb nüpeldada, aga siis hakkab äkki ise teisi nüpeldama, et poleks nii hirmus järjekindel. See ongi, mis hirmu peale ajab, see tujukus, järjekindlusetus.”
„Teie siis ei olnud täna seal kandis, ei kuulnud sellest midagi?” küsis perenaine.
„Kuulsin, laskmist kuulsin,” vastas vanamees.
Sel silmapilgul Indrek palus omale klaasi teed ja koer ning perenaine läksid tema soovi täitma. Klaasi lauale pannes perenaine küsis oma uudishimu vaigistuseks Indrekult, kas ehk tema ei tea sellest kasakate ja tööliste löömingust midagi lähemat. Oh jaa! Indrek muidugi teadis, sest tema olnud juhuliselt sündmuse pealtvaatajaks.
„Kas ka mitte kaasalööjaks?” küsis vanamees, „ma nägin teid ennist vististi järve ääres, kui ma sealt läbi tulin.”
„Ei, mina kaasa ei löönud,” vaidles Indrek vastu, „kuid ma seisin tee ääres, sest ma ei pääsenud edasi. Ja nõnda keegi kasakas pidas nähtavasti ka mind löömameheks ja andis mulle korra nuudiga.”
„Soo, soo,” lausus vanamees, „seda te siis seal järve ääres selle teisega toimetasitegi.”
„Millega siis asi lõppes?” päris perenaine.
Aga seda Indrek ei teadnud. Olnud rüselemine, paar hobust lillutanud ilma sõitjateta, pärast kihutanud kasakad minema ja inimesed kadunud ka kuhugi.
„Jajah,” oli vanamees nõus, „inimesed kaovad ikka kuhugi, aga millega asi lõpeb, seda ei tea, või kui tead, siis ei saa aru.”
„Nii et pole kindel, kas politseimeister elab või on surnud?” päris perenaine.
„Miks ta siis peaks, surnud olema,” ütles Indrek. „Mina ei näinud midagi muud, kui et kasakad kihutasid tööliste hulka, ajasid neid laiali.”
„Noormees, kunagi ei aja kasakad muidu inimestele peale, kui need peavad enne kasakaile kallale tungima, kasakaid ähvardama,” õpetas vanamees Indrekut isalikult naeratades. „Kes teisiti asja näeb, ei näe õieti, või tema pole korralik inimene.”
Ja muidugi, sellega oli Indrek nõus, maksis arve ja lahkus. Kui ta head õhtut soovis, vaatas vanamees talle läbi prilliklaaside nii tähelepanelikult otsa, nagu tahaks ta tema näojooned alatiseks meelde panna.
„Kena noormees, mis? See on ehk ka üks niisuke. kes ei aja kellelegi hirmu peale,” ütles ta, kui Indrek oli juba välisukse kraaksudes kinni pannud.
„Teie näete tonte, härra Bõstrõi,” vastas perenaine.
„Kuis nii?” küsis vanamees. „Ma otsin ainult iseennast. Nii kena ja õudne on näha noort inimest, kellest võiks arvata, et tema elab ehk oma elu samuti nagu oled elanud ise. Te mõelge ometi, mis see tähendab, et käid kaheksateistkümmend aastat peaaegu vahetpidamata ühes ja samas paigas lõunat söömas, vahel ka õhtust.”
„Kõik perekonna inimesed teevad nõnda,” ütles perenaine.
„Isegi perekonnaisad ei tee seda nii korralikult, nagu olen teinud mina. Perekonnaisadelgi on oma kõrvalhüpped, aga minul pole olnud. Mina olen käinud ainult siin.”
„Ja kas võite nuriseda, et teid on halvasti toidetud?” küsis perenaine.
„Mina pole üldse kunagi millegi üle nurisenud, pole kunagi streikinud ega auru välja lasknud. Nõnda on kadunud mu elu. Ja ükski pole tundnud minu vastu vähematki huvi. Korralik inimene ei huvita kedagi, tema ei ärata hirmu ega armu. Te mõelge ometi, mis huvi võib pakkuda inimene, kes puudub temale määratud lõunalauast kaheksateistkümne aasta jooksul ainult kolmkümmend seitse päeva. Mõistate – kolmkümmend seitse! Lugesin päevaraamatust järele. Juba ainult see, et need päevad on üles märgitud, pealegi veel punasega, nagu vead vabrikuraamatuis! Aga isegi neis on mul kaheksateistkümne aasta jooksul punasega märgitud päevi rohkem kui oma päevaraamatus. Lihtsalt hirmus! Kole! Ja mõelda, et inimene peab vastu, kannatab välja. Tõbras niisugune!”
Viimased sõnad ütles ta südamepõhjast ja rüüpas siis kanget teed peale.
„Härra Bõstrõi, mis teiega ometi on juhtunud?” küsis perenaine kaastundlikult.
„Minuga pole kogu eluaeg midagi juhtunud ega juhtu ka nüüd. Ma ei tahagi enam, et minuga midagi juhtuks. Aga muidu juhtub, muidu küll. Ilma minuta. Pidage meeles, mis ma ütlen: juhtub hirmsaid asju, sest inimesed on hakanud üksteist kartma, neil on teineteise ees hirm. Aga kui inimesel on hirm, siis hakkab tema tegema hirmsaid asju. Ja minul on hea meel, et see on nõnda. Minul pole hirmu, sest mida peaksin mina kartma, aga meie direktoril on hirm, inseneridel on hirm ja meistritel on. Enne ajasid teistele hirmu peale, aga nüüd värisevad ise. Ja kas te arvate, et need inimesed kingivad teistele oma värina? Oodake! Nemad katsuvad omakorda teistele hirmu peale ajada ja nõnda vastamisi ikka kõvemini ja hullemini kuni viimaks pakatab, plahvatab.”
„Mis siis viimaks plahvatab?” küsis perenaine hirmunult.
„Aga kust mina seda tean, mis plahvatab,” vastas vanamees üsna rahulikult. „See'p see ongi, et keegi midagi ei tea, sest tegemist on inimesega. See ajabki hirmu peale. Inimene ei tea iseensestki, mis ta järgmisel silmapilgul teeb, veel vähem siis teisest. Hakkab ainult korraga tegema, hakkab streikima, hakkab nõudma. Miks? On tal praegu halvem kui mineval aastal või veel varem? On tal vähem vabadust või õigust? Ei ole. Ta lihtsalt hakkab kord peale, hakkab üle ajama, nagu oleks ta piimakatel, millel nägematu tuli all. Näiteks mina: olen käinud siin kaheksateistkümmend aastat, aga nüüd enam korraga tulla ei taha. Lihtsalt ei taha, muud ei midagi. Ja kuigi käin harjumuse sunnil edasi, siis vastu tahtmist. Lähen iseenesele vastikuks, kui astun üle teie läve. Läilaks lähen.”
„Teiega on tõepoolest midagi juhtunud, härra Bõstrõi,” lausus perenaine nukralt.
„Juhtunud, juhtunud,” kordas vanamees. „Mis saab inimesega juhtuda, kui teda ei karda keegi ja kui tema ise ei karda kedagi? Ja mina ei karda, ei karda. Direktor kardab, mina mitte. Ja teate, mis ma arvan: ma pole teidki õieti kunagi kartnud, kogu see kaheksateistkümmend aastat mitte.”
„Miks te oleksite pidanud siis mind kartma?” naeris perenaine heasüdamlikult.
„Oo, ärge naerge! On naisi, kes ajavad judinad kehale. Juba palja juuresolekuga, vähemagi puutumisega, sest mõõdad ennast temaga kui mees, lihtsalt kui isane, et kas saad vastu, kas kõlbad temale?”
„Nüüd lähete nilbeks, härra Bõstrõi,” sõitles perenaine.
„Kuis nii?” küsis vanamees. „Ma räägin ju ainult hirmust. Et mul pole kunagi teie ees õiget mehe hirmu olnud, seda ütlen ainult. Ja sellepärast olengi võinud kaheksateistkümmend aastat nõnda siin käia. Lihtsalt käid, ilma et midagi on, ise aga usud, nagu oleks. See ongi see kõige hirmsam. Elad teiste inimestega külg külje ääres ja sul pole neist sooja ega külma. Aga elad siiski. Usud, et elad. Aga mis siis, kui see polegi elu? Kui see pole lutikagi elu? Ma küsin: mis siis?”
Ta tõusis püsti, võttis aknalt punnil täis portfelli, seisis pisut perenaise ees, nagu ootaks ta vastust, ja kui see talle ainult nukralt otsa vaatas, pöördus ta ümber ja läks ilma arvet õiendamata ning sõna lausumata uksest välja, milleni koer saatis ta lõõtsutades oma punase, suust tolkneva keelega.
V
Järgmisel hommikul, kui perenaine tõi Indrekule kohvi, märkas ta, et selle kaelaga midagi juhtunud, ja küsis:
„Sattusite ka kasakate kätte või?”
„Kuidagi sattusin,” vastas Indrek. „Olin küll meestesummast eemal, aga äkki kihutas keegi ligi ja andis ühe ära, miks, ei mina tea.”
Seda