rahwas, ära sa
Kõigu iga tuulega!
Kus sa astud, waata ette
Oma selge silmaga;
Muidu langed sillalt wette,
Upud ilma armuta.
Eesti rahwas, ära sa
Papstil põlwi painuta!
Wastu õigust õpetusest
Talla julgest üle sa!
Ilmas rahwa rumalusest
Püitaks wilja lõigata.
Eesti rahwas, ära sa
Wõera naerul punasta!
Orjaöö sind kinni kattis,
Hirmsa pimedusega
Eha walgust su eest mattis –
Kuis weel wõisid rutata!
Ruta nüüd, mu rahwake,
Orust üles mäele!
Ära küsi wõera keelust,
Põlga pettust, rumalust,
Tema waranduse neelust
Said ju muiste õpetust.
Küsimised
Kas kõrged kalju mäed
Peaks pehmeks sulama?
Kas rööwijate käed
Ei saagil’’ siruta?
Kas kaarnad, kullid kiitwad,
Et nad on mõrtsukad?
Kas papstikesed wiitwad,
Kui rahwast rõhuwad?
Kas rikkad meeles kandwad,
Et nähtaw – ajalik?
Kas ahned waestel’ andwad,
Ehk neil kül wõimalik?
Ei ole ilmas head,
Ei õigust olemas,
Kuid elama sa pead,
Kui ilm ka waletas.
Weel
Weel wihawaenu aiad
Liig kõrged, kõwerad,
Need teera’ad on laiad,
Kus õelad tallawad.
Weel kiusu-köied kõwad
Siin siidil sidumas,
Sell’ lubatakse taewas,
Kes süita kannatas!
Weel pilwes seisab taewas
Ja udu warjab maad,
Siin õigus nutab nurgas
Ja – wõerad wägewad!
Mu kannel kaebab, kurdab
Su pärast, isamaa!
Ta keelel leinakõla:
Oh Jumal, halasta!
Palwe
Mu kodutaewas pikse pilwis
Ja surmaw nool on siin ja seal,
Kõik wõitlejad on ära läinud,
Ma seisan haua ääre peal!
Siin, Isa, sinu trooni ette,
Su tähte poole tõstan käed,
Sa waatad iga südamesse,
Sa minu puhtad palwed näed!
Oh Isa, ära jäta maha
Mu Eesti rahwast ilma peal!
Su tähed langewad ja tõuswad,
Sa igaweste seisad seal.
Oh Isa, hoia warjupaika
Weel Wene kotka tiiwa all:
Las’ minu rahwast mööda minna
Kõik sõjamarud mürinal!
Oh Isa, lase waimutähti
Weel tõusta kodu taewasse,
Kes walgustawad Eesti rada,
Ei tõetee pealt tagane!
Oh Isa, lase igaweste
Mu kodus kosta Eestikeel,
Et tema kallist, püha kõla
Mu lastelapsed kuuleks weel!
Oh Isa, jäta rahwa nime
Siin põhjailmas paistma weel –
Mis aastasadad ehitanud,
Wõib hoida sinu helde meel! –
Oh Isa, anna waimuwihma,
Sest põuast põleb Eesti hiis
Su taewa kastel läheb õitsma
Ta igaweste jälle siis.
Oh Isa, põhjamata rikas
Sa halastusest, heldusest:
Too tagasi mu langend lapsed
Mu rahwa sülle igawest!
Et Eestimaa ja Eesti rahwas
Käiks kindlas seisus kõrgemal,
Et nad nii kaua kestma jäeksid,
Kui päike paistab taewa all!
Su trooni ette alanduses
Ma langen maha põlwili,
Sa, Isa, kuuled minu palwet –
Su saatus juhib ilmasi.
Kalewi kojutulek
Ma oot’sin koju kangelast
Ju ammu põrgu wärawast,
Sest lausa leekis tuluke
Siit Eesti õuest ülesse.
Nüid mures kurdab minu meel:
Ei wõi sa, Kalew, tulla weel,
Peerg kaotanud tule jõu
Ja wingu täis on Eesti õu!
Kui jõuaksid mu kodu sa.
Siis läeks su wiha leekima,
Sest sinu lapsed siin ja seal
On käimas sortsi teede peal.
Sa küsiks kohe, kallis kaim:
Kus on mu wana kaljuwaim?
Kus ühendus ja wennameel?
Kus solkimata Taara keel?
Ja nüid sa näeks, mis uskmata:
Kõik lagunemas korraga,
Kõik maha murdnud tormijõud
Ja ära põletanud põud!
Su laste püided pilwe peal,
Nad ots’wad õnnetähti seal –
Neil unustud on põhjanael
Ja linnuteeks on petupael.
Kül sortsilased kolki saaks,
Sa kodumaalt neid wälja a’aks,
Sest sul on, Kalew, rusikas,
Mis põrgu müiril raksatas!
Ja palju minu wendadest
Saaks wärisema südamest,
Saaks