toaneitsi ja palus Kalmu preiliga paar sõna rääkida. Ja kui see kõrvale astus ja teised pikkamisi edasi läksid, kuulsid nad selgesti, kuklas toaneitsi Valvelt üsna valjusti küsis:
«Noh, preili, kummal oli suurem peifall, kas teil või Kase preilil, proua tahab kangesti teada?»
«Ütelge prouale, et Kase preili oma polnud minu roosi kõrval mitte kui midagi, see vihastas teist nii hirmsasti, et, näe, ei tulnudki meiega kaasa, vaid läks silmi pühkides koju,» seletas Valve.
«Ah tõesti!» imestas toaneitsi suure häälega. «Siis päris nutma hakkas teine kohe!»
«Ta ju uskus nähtavasti, et ainult temal on roos rinnas, ja korraga – minul ka!»
«Küll saab meie proua rõõmustama, kui ta seda kuuleb!» hüüdis toaneitsi, «sest meie proua armastab nii väga oma roose, nagu oleks neil otse hing sees.»
Nõnda oli siis kõigil selge: Valve roos oli kirikumõisast pärit. Ja Irma imestas väga, kuidas ta küll kohe sellele mõttele ei tulnud, ta ju ometi teadis, milline oli Kalmu ja kirikumõisa vahekord. Aleviku pagari tütar imestas samuti, sest tema oleks pidanud ometi teadma, et kui apteekrimajas midagi kavatsetakse, siis kirikumõisas ei jääda, käed rüpes, istuma. Samuti ka vastuoksa.
Need olid muidugi pisut inetud mõtted, pealegi veel üsna ülekohtused. Sellest said kõik aru, kui Kalmu Valve nüüd juba lausa avalikult seletas, kuidas pastoriproua roos oli sattunud tema rinda. Pastoriproua oli kõigist roosidest valinud ilusaima ning ise oma käega pannud ta sinna, kus ta seisis veel praegu. Ja kui veel mõelda, mis ta ise sellejuures ütles! Nimelt: see roos olgu Kalmu preilile märgiks, et saatuse silmapilkudel ei unusta teda armas jumal ega head inimesed. Just nõnda oli pastoriproua öelnud, kui ta kinnitas oma ilusaima roosi Valve rinda. Ja kõik leidsid, et need olid ilusad ja mõtterikkad sõnad.
Irma kordas neid sõnu veel siiski endamisi, kui läks üksipäinis kodu poole. Ilm oli soe ja päikesepaistene. Pea kogu taevas polnud pilvelajukestki näha. Ainult kui jõudis alevimajade vahelt välja põllukünkale, kust avanes laiem silmaring, hakkasid edelas paistma harvad pilverünkad, mis tundusid aga nii rahulikena ja ajast ja ümbrusest vabastunuina, et Irma sai valusa tuike rinda. Kunagi varemalt polnud ta tundnud, et kauged pilverahnud, mis palistavad siin-seal sinise taeva serva, võiksid teha rinnas haiget, nagu algaks seal esimene armastus.
Haige südamega ta jõudis kojugi ja unustas nagu hoopis, et täna on tema elus päev, mida ta nii suure igatsusega oodanud, nagu peaksid siis tema ees avanema maailma väravad.
«Noh, tüdruk, sa ei rõõmustagi, et kool seljataga,» ütles ema.
«Ah, ema, rõõm teeb meele nukraks,» vastas Irma.
«Kust sa selle roosi said?»
«Roosi?» küsis tütar nagu arusaamatuses vastu, sest ta oli selle hoopis unustanud. «Ah, see niisama, nalja pärast.»
«Aga kes ta sulle andis siis?»
«Ma ise võtsin,» vastas Irma.
«Kust need roosid sul siis nii väga võtta olid?» päris ema.
«Tee peal maas olid,» seletas tütar. «Suur hulk oli, aga teised jagasin kooliõdedele, ainult selle ühe jätsin endale.»
«Nüüd sa luiskad lausa südapäeval,» ütles ema.
«Räägin sula tõtt,» kinnitas Irma.
«Kust need roosid siis sinna teele tulid?» huvitus ema ikka enam ja enam.
«Jah, see’p see ongi, kust nad sinna tulid,» lausus Irma nagu mõttes.
«Ega ometi Eedi?» küsis ema.
«Aga kes siis muu,» vastas tütar.
«Ja kust tema nad siis sai?»
«Tõi rattaga linnast… tõi minule,» seletas Irma.
«Ja sa ei võtnud vastu?»
«Ta nõudis nende eest liiga palju.»
«Viskas siis teele maha, mis?»
«Viskas minu jalge ette ja kihutas ise rattaga minema.»
«Nii et sina siis lõpuks ikkagi korjasid nad maast üles?»
«Korjasin üles ja jagasin teistele, ainult selle ühe jätsin iseendale ja sedagi sellepärast, et ta pakkus lõpuks oma roose mulle niisamuti, ilma millegita.»
«Ja sa ei võtnud siiski neid temalt vastu?» imestas ema.
«Ta ütles, et – naljaviluks! Ta toonud need roosid ainult naljaks! Aga mis naljanumber mina tal siis õige olen?»
«Küll oled sa alles laps ja rumal!» hüüdis ema nüüd. «Õpid ja tuubid pool eluiga, aga targemaks ei saa. Lähed nagu aina lollakamaks. Kui poiss teeb nalja, siis ta mõtleb ju tõsiselt. Kui sinu kadunud isa alles noor oli, siis naljatas ta niipalju, et ma ei teadnudki, millal asi tõsiseks läks. Nõnda on poistega. Ja ei mina mõista, mis sinul selle Eedi vastu nii väga on.»
«Ta on joodik,» ütles Irma, aga nõnda, nagu ei usuks ta isegi oma sõnu.
«Kallis laps, ta pole ju hoopistükkiski joodik, purjutab ainult mõnikord. Aga kes selle viina siis ära peab jooma, mis meie omad vabrikud valmis ajavad ja mis salaja sisse tuuakse? Ega ometi meie, naised? Ka mitte härjad ja hobused! Ikka mehed, meie omad mehed. Ja tead, tütar, mis mina sulle ütlen: õige naine saab ka joodiku mehega hakkama. Sest ega mees joodikuna sünni, milleks ta siis peab joodikuna suremagi.»
«Minu pärast võib Kalmu Eedi küll joodikuna surra, mina tema ravijaks ei hakka,» ütles Irma.
«Aga vana Kalmu kinnitab, et sina see oledki, kes tema pojast joodiku teinud,» seletas ema.
«Kas see juba ka lepiks popsi tütrega, kui sel gümnaasium lõpetatud?» küsis Irma väljakutsuvalt.
«Ei, mu tütreke, vana Kalmu arvab teisiti,» rääkis ema. «Tema arvab, et nüüd see popsi tütar tema pojale enam hästi ei kõlbagi, on ehk liiga peenike, liiga tark, ja tema arvates pole hea, kui naine on targem kui mees. Mina küll ütlesin talle, et ei koolitarkusest saa kuhugi ega kunikski, sest see on ainult raamatu tarkus, aga tema ajab ikka oma, et pole hea. Naiste tarkuse pärast mehed tänapäev jooma hakkavadki, ütleb ta.»
«Muidugi, see ei lähe, et popsi tütar lõpetab gümnaasiumi, kuna peremehe poeg tuleb teisest klassist välja ja läheb rauda taguma või viilima,» ironiseeris Irma.
«Sa oled tõepoolest arust ära,» ütles ema nüüd. «Sa arvad ikka veel, et mina üksi oma jõuga oleks jäksand sind nii palju koolitada, kui vana Kalmu poleks aidand.»
«Jäta, ema, ükskord see jutt,» ütles Irma nüüd tüdinult, «sa räägid seda ju ainult selleks, et mind Eedile ajada. Kui mina ometi mõistaks, mis häda sul selle minu mehelepanemisega õige on! Liiatigi, kus mul praegu terve maailm ees lahti. Ma võin kas või Inglismaale sõita, kui tahan, sõidan ühes Kase Hildega.»
«See pidi ju nii suures mehevalus olema, et ei jõudnud kuidagi kooli lõppu ära oodata,» ütles ema.
«Aga täna ütles, et sõidab Inglismaale, sõidab tingimata,» kinnitas Irma.
«Siis on küll poiss ta maha jätt,» otsustas ema, «ei õige tüdruk muidu niisukest asja tee.»
«Ei, Robi on tema järel kui hull, aga Hilde jätab tema maha,» seletas Irma.
«Loodab Inglismaalt parema leidma, mis?» küsis ema.
«Ega ta sealt meest lähe otsima,» vastas Irma.
«Aga keda siis?» imestas ema. «Keda te ilmast otsite? Tead, armas laps, noorel tüdrukul pole siinilmas midagi paremat leida kui mees.»
«Ja laps, eks ole, ema?» jatkas Irma.
«Just nõnda, mu tütar,» kinnitas ema. «Ja need, kel raha, võivad ju sõita, kuhu süda kutsub, aga kuhu saab vaene inimene. Või kuigi saab, mis teda ikka ees ootab – ainult töö ja vaev. Aga siis juba parem kodus tööd teha kui võõrsil. Vana Kalmu on ikka üks täie otsaga mees olnud, näe kirikuõpetaja peabki