hoomatava ohke.
„Hea küll, mul oli plaanis vaid koju oma kassi juurde minna ja mõni tund magada. Anna minna, Ryan. Oled vaba.” Ta pöördub minu poole. „Hüva, Olivia, ma ei lähe kuhugi. Jään sinu juurde.”
Vaatan talle otsa ja tean, et mu pilk peab olema üpris metsik. Ma olen segaduses, täielikus hämmingus ja samal ajal tunnen ülevoolavat kergendust, et nendega on kõik korras.
„Äkki lähed üles ja loputad näo üle, et lapsed sind nii närvis ei näeks,” soovitab ta leebelt.
Taevake, ilmselt näen ma kohutav välja. Juuksed tunduvad ka nagu õlesasi.
Mu jalad ei kanna ikka veel kuigi hästi ja Philippa aitab mind püsti ning juhib trepi juurde.
„Saad sa hakkama?” küsib ta. Aga ma pean hakkama saama. Mul on vaja oma jaks tagasi saada, enne kui lapsed koju tulevad.
Vean end ülakorrusele ja vannituppa ning taban peeglist vilksamisi oma näo. Punased silmad, nende ümber laiali läinud ripsmetušš ja plekilised põsed.
Nutt pole veel otsa saanud. Istun vetsupoti kaanele ja nuutsun kergendusest. Tänu jumalale!
Mida ta ometi tegi? Mida ta mõtles?
Õnneks pisarad taanduvad ja ma tõusen, et selles kaoses korda luua. Pesen hambad, harjan juukseid ja patsutan näole veidi meigikreemi ‒ olen seda vaid harva kasutanud ‒, et hullemaid punaseid plekke katta. Punaseid silmi ei paranda miski, aga ehk lapsed ei märka.
Järgmise tunni veedan diivaniserval kügeledes, põlved tihedalt koos ja käed kokku klammerdunud, väänatud, hõõrutud. Ma ei suuda neid ikka veel paigal hoida.
Siis me kuuleme seda. Auto häält sissesõiduteel, esilaternad veavad piki seina kahvatu valgusjuti, kui auto pöörab.
Olen välkkiirelt püsti ja paiskan ukse lahti.
Robert jookseb mööda teed minu poole, käed laiali, ja nagu läbi udu kuulen, et ta hüüab midagi. Aga ma põikan temast mööda. Mul ei ole praegu tema jaoks aega.
Ma tahan ainult oma lapsukesi.
6
Ma ei söanda lapsi enda juurest ära lasta. Ma tahan, et nad kõik oleksid ühes toas ja et mina lamaksin põrandal risti ukse ees, et keegi neile lähedale ei pääseks.
Heidan viimase pilgu oma kahele poisile ja vajutan mõlema soojale laubale õrna suudluse, tundes aukartust nende süütu ilu ees, kui nad seal une kaisus lebavad. Sammun kikivarvul Jasmine’i tuppa. Ta teab, et miski on valesti, sest kui väga ma ka püüdsin, ei suutnud ma varjata pisaraid, kui auto juurde tormasin ja laste väikesed kehad hingetus kallistuses tihedalt enda vastu surusin. Õnneks näen, et ta on kohe uinumas, Lottie põse vastu surutud.
Põlvitan Jasmine’i voodi veerde ja silin ta juukseid õrnalt näolt ära. „Maga hästi, mu kallis,” sosistan ma.
Ma ei kuule piuksugi, kuid tean, et mind jälgitakse. Vaatan kõrvale ja näen väljas süttinud turvalambi valguses Roberti siluetti. Ta nägu jääb varju, aga ma tean, et ta naeratab. Ta pöördub ja ma kuulen, et ta tümpsutab allkorrusele, kus Philippa endiselt ootab. Ma ei taha, kuid pean talle järgnema.
Nii heasoovlik, kui Philippa on olnudki, esitab ta ikka veel otsivaid küsimusi – ja enamik neist tundub olevat suunatud mulle.
„Olivia, su abikaasa ütleb, et sa teadsid, et ta lapsed nädalavahetuseks endaga kaasa võtab. Kas sa võisid selle ehk unustada?”
Robert manab ette ärevusemaski, nagu läheks mu heaolu talle korda. Ta püüab minu kõrvale diivanile istuda, kuid ma tõusen püsti ja astun eemale. Ma ei suuda tema poole vaadata.
Ta esitab Philippale midagi, mida saab kirjeldada üksnes väljavabandamisena, nagu oleks tal tarvis mu kohutatud käitumist õigustada.
„Ma ei unustanud. Ta ütles, et viib nad pitsat sööma.” Ma hääldan iga silpi läbi kokkusurutud hammaste.
„Kallis,” ütleb Robert, tuhisedes mu tooli käsitoele istuma ja silitades mu juukseid. Tahan selle käe laksuga eemale lüüa, aga kardan, et see jätaks minust veel dementsema mulje. „Sa ju pakkisid neile asjad kaasa. Kas sa ei mäleta? Kuidas saaksin mina teada, mida kaheaastasel vaja on?”
Ma ei saa Robertit eemale tõugata, aga hüppan jälle püsti ja lähen seisan võltskamina ette, mida me kunagi ei kasuta. Mu varasem hirm ja paanika on klompunud raevupalliks. Keeran siuhti ringi ja põrnitsen talle otsa, vehkides ta näo poole ja tehes nimetissõrmega iga sõna rõhutamiseks torkamisliigutuse.
„Ma arvasin, et te olete kõik surnud!” Mu hääl murdub ja tuleb uuesti kuuldavale palju nõrgemana, kui mulle meeldiks. „Kuidas sa said, Robert? Kuidas sa said?”
Robert pöördub Philippa poolde ja etendab talle kogu õlakehitamise näitemängu – käsivarred välja pööratud, pihud ülespidi, nagu ütlemaks: „Kas sa näed, millega mul tuleb toime tulla?”
Pärast sellist minu kergluse demonstratsiooni ei kulu kuigi kaua aega, kui Philippa otsustab lahkuda. Sellal kui Robert ta mantli toob, räägib ta minuga vaikselt, mu kätt pigistades.
„Kui sa millegi pärast mures oled, Olivia, siis saad minuga ühendust võtta. Helista mulle, kui vaja on.” Ta ulatab mulle visiitkaardi, mille ma kiiresti taskusse surun, sest mu abikaasa tuleb tuppa tagasi. Ma tean, et kui ta kaarti näeb, võtab ta selle mult ära.
Robert juhatab Philippa välja ja kui ta elutuppa naaseb, on ta näol endaga rahulolev naeratus.
Olen alati arvanud, et mul on omajagu nutikust, kuid ilmselgelt mitte piisavalt. Robert on valitseja ja minu põgus vihapurse lahtub kiiresti, asemele tuleb hirm. Ma kardan omaenda abikaasat – seda, mida ta võib teha.
„Miks sa seda tegid, Robert?” küsin ma, kuigi olen vastuse juba ära arvanud. Võin kuulda oma hääle värinat, ja Robert teab, et paanikast tingitud adrenaliin on läinud – ning koos sellega ka mu raev.Mulonhirmjamanäenrahuldustunnettasilmis.
„Tegin mida? Ma lihtsalt viisin meie lapsed paariks päevaks ära. Ma ei tea, kuidas sa võisid unustada.” Ta katsetab hämmeldunud ilmet, kuid teab, et sellesse õnge ma ei lähe.
Pöördun temast ära. Ma ei suuda teda näha. Kui ma räägin, kostavad mu sõnad õige pisut valjemini kui sosin.
„Sa tead, et ma ei unustanud. Millestki niisugusest me üldse ei rääkinudki. Sa pidid nad viima paganama pitsat sööma.”
Vaatan teda peeglist ja näen, kuidas ta suunurgad karvavõrra kerkivad. Vägivald pole mulle loomuomane, aga kui mul olnuks relv, ma vannun, et oleksin ta sealsamas maha tapnud.
Ta sirutab käed mu õlgade suunas ja mina suudan suurivaevu hoiduda tema puudutuse peale võpatamast. Ta keerab mu enda poole ja vaatab mulle silma, nagu paneks see mind tema valesid uskuma.
„Ma ei kavatsenud kunagi nendega ainult pitsat sööma minna. Sa tead seda.” Robert kallutab pea küljele ja lihtsalt vaatab mind. „Ma tõesti ei tea, kas see ongi see, mida lahutatud naised tunnevad. Iga kord, kui ta lapsed oma isaga välja lähevad, pole tal aimugi, mida nad teevad või kuhu lähevad. Nad võivad olla ükskõik kus. Kujutle vaid.”
Nagu laps, tõstan ma käed ja katan kõrvad. Ma ei taha kuulda, mida ta ütleb. Ma tahan siit toast välja, aga ta seisab minu ja ukse vahel ja räägib ikka veel. Korrutab mulle ikka veel, kuidas mina olen ainus asi, mis talle elus korda läheb.
Ta tuleb minu poole ja sirutab käed, et haarata mu käsivartest ja need enda puusade juurde tõmmata. Ma ei püüagi vastu hakata. Ta seisab väga lähedal – nii lähedal, et võin näha kõiki poore ta näol.
Ta nõjatub ettepoole, et mulle kõrva sosistada, ja ma tunnen ta hingeõhku oma põsel kuumamas. „Kui sa mind maha jätad, Olivia …”
TEINE OSA
KAKS AASTAT HILJEM
7
Reede
Õhk