Spionaaži alused. Viktor Suvorov

Saksa armee grandioossed võidud.

      Kaks sügist ja kevadet – lahingud vahelduva eduga.

      Kaks talve – Punaarmee grandioossed võidud.

      Ja nüüd algas kolmas sõja-aasta. Kolmas suvi. Sakslased alustavad taas pealetungi.

      5. juulil 1943. aastal andsid sakslased kaks ülivõimsat lööki ning taas kokkusaavatel suundadel: üks löök põhjast lõunasse Rokossovski vägede pihta, teine – lõunast põhja Vatutini vägede pihta. Kahe Saksa tankilaviini planeeritud kohtumiskohaks oli Kursk.

      Pealöök kaare põhjaküljel tuli kindralleitnant Puhhovi 13. armee suunal. Käivitus kohutav hakklihamasin. Saksa pealetungi kolme esimese päeva jooksul sõtkuti 13. armee esimese ešeloni diviisid jalge alla. Oma osa said ka sakslased. Pööramata tähelepanu kaotustele, lammutas Saksa tankikiil aeglaselt, kuid halastamatult Nõukogude kaitset. Löögisuund – Olhovatka peale. Kuid Saksa tankikiilu vastu paiskab armeekindral Rokossovski 16. tankikorpuse, mis peatab tulega koha pealt Saksa tankilaviini. Ja siis muudavad sakslased pealöögi suunda, andes selle nüüd piki raudteeliini Orjol-Kursk.

      Kuid nüüd takerdub Ponõri jaama lähedal Saksa tankikiil 307. laskurkorpuse kaitsesse. Paari lahingupäeva jooksul jääb sellest diviisi roodudesse 5-7 inimest. 307. diviisile appi paiskab 13. armee juhataja kindralleitnant Puhhov kaks kaardiväe õhudessantdiviisi. Heita dessantväelased tankide alla – see on sama kui teha tammile armatuur mitte terasest, vaid kullast.

      Miks keegi ei tee kullast armatuuri? Ikka sellepärast, et kuld on terasest pehmem. Dessantväelaste kaitse on palju nõrgem tavalise jalaväe kaitsest. Dessantväelastel pole sellist rasket ja võimsat relvastust. Dessantdiviisid pole kaitseks ette nähtud. Ning ka ühe dessantväelase väljaõpe erineb väljaõppe hinnalt jalaväesõdurist umbes nagu kilogramm kulda erineb kilogrammi terase hinnast.

      Ent teha polnud midagi. Tuli kasutada dessantväelasi üldse mitte selleks, milleks nad on ette nähtud ja välja õpetatud.

      Ning nüüd, 10. juulil 1943. aastal, näeb äärmiselt räsitud ja verest tühjaks jooksnud 307. laskurdiviisi luureroodu tundmatu vaatleja põlevate tankide tules ja lehkavas suitsus, ülesküntud, lehtritest auklikul väljal keset taeva poole lendava mulla fontääne vaenlase positsioonidel värskeid mullakuhjasid. Tema jaoks tähendab see, et vastase pealetungil antud suunal on jõud otsa saanud. Vastane sai käsu lõpetada rünnakud ja kindlustuda saavutatud joonel.

      Just seda mõistab ka luureroodu komandör. Ta kardab end tühjade lootustega hellitada. Ta teab hinda, mida tuleb maksta, kui ettekanne osutub valeks.

      Diviisi luureülem, staabiülem ega diviisikomandör ise ei luba endale enneaegset rõõmu uskumatu kordamineku üle ja nõuavad kinnitusi ning saades need, saadavad lahingusse viimased reservid. Praegu on peamine – mitte lasta momenti käest. Kui vaenlane jõuab maasse kaevuda, kui jõuab kaevata kas või meetrisügavused kaevikud ja tranšeed, pole pealetungivad Nõukogude tankid talle ohtlikud. Aga kui tankid ei hirmuta, siis ei hirmuta ka ülejäänu.

      Seepärast on sel hetkel kõige olulisem – mitte lubada vastasel saavutatud joontel kindlustuda. Mitte lubada kaitsel end kindlustada. Muidu ei näri sellest pärast läbi mingite pingutuste ega ohvritega.

      307. laskurdiviisi koosseisus, nagu ka igas teises diviisis, on oma trahvirood – 187. üksikrood. Diviisi komandör hoidis seda roodu eriliseks puhuks. Ja nüüd on selle tund tulnud. Kolm suurtükiväepolku annavad lühikese, kuid äärmiselt raevuka tulelöögi, püüdes sundida Saksa jalaväge kaevumist lõpetama. Suurtükiväe võimsal toel tõuseb trahvirood enesetapjalikule rünnakule. Las langevad kõik, kuid ei lase vastasel tranšeesid kaevata!

      Kolm suurtükiväepolku abiks ühele jalaväeroodule! Seda tuli ette ainult minu armees!

      Aga teade värsketest rinnatistest sakslaste positsioonidel lendab kiiresti üha kõrgemale ja kõrgemale. Nii 29. laskurkorpuse komandör kui ka 13. armee juhataja mõistavad, et vaenlase pealetungil on jaks otsas. Ning ikkagi pole nende asendi kõrguselt võimalik vääriliselt hinnata toimuva kogu sügavust ja kogu mõtet. See mõte avaneb vaid Keskrinde juhatajale, tulevasele Nõukogude Liidu marssalile Rokossovskile. Ja vaat, milline vaatenurk temal on!

      Niisiis, Saksa armeegrupp Mitte Nõukogude Keskrinde vastu.

      Kindralfeldmarssal Hans Günther Adolf Ferdinand von Kluge armeekindral Rokossovski, Konstantin Konstantinovitši vastu.

      Et rinnet läbi murda, on tarvis koondada titaanlik võimsus väga kitsasse lõiku. Sakslased koondasid sellise võimsuse – Kurski kaare põhjakülje lõigul pikkusega vähem kui 30 kilomeetrit andsid üheaegselt löögi kolm tankikorpust – 41., 46. ja 47. Löögigrupeeringu tiibu kindlustasid kaks armeekorpust – 20. ja 23. Tankikorpuste edu korral tuli armeekorpustel laiendada läbimurde lõiku.

      Kuid Nõukogude kaitset ei õnnestunud murda. Saksa pealetung jooksis selgelt verest tühjaks. Kui läbimurde tempo alaneb, kui pealetungi rinne aheneb, tähendab, tuleb viivitamatult viia lahingusse värsked reservid. Kuid sakslased neid ei viinud. Sellest järeldus, et nad on kõik oma reservid juba täielikult ammendanud ja ära raisanud. Olhovatka juures Saksa tankikiil peatati. Saksa komandörid võtavad vastu meeleheitliku otsuse muuta pealetungi suunda. Nad annavad löögi Ponõri suunal enam mitte kolme, vaid üheainsa, neli päeva kestnud veriste lahingutega tublisti räsitud 41. tankikorpusega.

      41. korpus sööstab viimaseid jõude kokku võttes edasi, selle löögi suund joonistus välja täiesti selgelt. Pealetungi rinne kitsenes kuni kuue kilomeetrini. Teisi Saksa pealetungi suundi pole, muidu oleks need ilmsiks tulnud teisel, maksimaalselt kolmandal päeval.

      Ning nüüd laekub Keskrinde juhatajale armeekindral Rokossovskile kiirteade, et on märgatud värskeid mullakuhilaid.

      Rinnatiste ilmumise mõte on täiesti selge ning seisneb selles, et Kurski eendi põhjaküljel on vaenlane peatatud! Aga see omakorda tähendab, et kahe Nõukogude rinde sissepiiramist Kurski piirkonnas ei juhtu.

      Lõunaküljel pressib vaenlane veel edasi. Seal lähevad 12. juulil Prohhorovka väljal grandioosses tankilahingus kokku kaks soomuslaviini. Vaenlane peatatakse ka seal. Kuid juba 10. juulil, kui sakslased olid peatatud põhjatiival, kaotas nende liikumine lõunatiival mõtte: nagunii on sissepiiramiskatse nurjatud.