rahulikult ning terve seltskond mehi mängis Kaspariga – nad ehitasid liivast maju, autosid ja muud. Tagantjärele mõeldes oli see kõige õigem otsus, et Veikole kohe poega tutvustasin,” meenutab Anu poja ja mehe sõpruse algust.
Samal õhtul saatis Veiko Anule sõnumi omaloodud luuletusega.
„Mõtlesin, et küll nüüd üritab ja küll püüab, aga siit ei tule midagi. See pole lihtsalt reaalne,” on Anul esimesed tunded ehedalt meeles.
Suve tõttu oli Anul koolist puhkus ning kuidagiviisi läks nii, et Veiko „juhtus” peaaegu igal nädalavahetusel sõpradega Elvas olema. Ja iga kord, kui ta tuli, võeti ka Kaspar oma toimingutesse kaasa. Veiko käis nõnda kuu aega jutti, kuni ühel õhtul poetas:
„Kuule, läheme homme Pärnusse ja teeme rannas ühe pikniku. Kahekesi!”
Mees oli kõik ette valmistanud – leidnud kauni merevaatega rannakoha, katnud piknikulina hea ja paremaga.
„Me oleme nüüd kuu aega kokku saanud ja tantsimas käinud – kas siis on midagi või ei ole?” päris Veiko äkki.
Anu tardus ja jäi mehele küsivalt otsa vaatama. Naise nõtke figuur, südamekujuline nägu, päevitunud jume ja kõigele lisaks kütkestav suhtlusviis olid Veikole ammu mällu sööbinud. Mehel oli oma tulevikust väga selge unistus olnud – ta valib tütarlapse välja, hakkab temaga käima, teeb pulmad ja pärast seda tulevad lapsed. Lugu Anuga ei olnud aga sugugi perfektne ega mahtunud kuidagi nendesse kujutletud raamidesse. Veiko oli korduvalt otsustanud, et enam ta Anu juurde Elvasse ei lähe, sest sellest ei tule niikuinii midagi välja. Aga mõistus ja jalad ei saanud kuidagi ühele meelele ning ikka ja jälle leidis ta end mingil põhjusel nädalavahetusel Lõuna-Eestist.
Nüüd istus ta õhtusel rannal, süda lootusetult Anu külge kinni jäänud, ja ootas pingsalt naise vastust. Muidugi oli Anu ilus. Aga ilusaid on ju ennegi nähtud. Anu ei olnud mitte ainult ebamaiselt ilus, vaid temas oli mingi seletamatu, justkui kusagilt teisest reaalsusest pärit omadus, millest mees üle ega ümber ei saanud. Ta oskas käituda nii, et Veiko tundis end temaga koos olles kuidagi väga väärtuslikuna. Anu kuulas teda alati tähelepanelikult ja mees tajus esimest korda elus, et teda hinnatakse tema enese pärast, mitte seetõttu, et ta on edukas või teenib hästi. Seda viimast polnud ta Anule õigupoolest veel öelnudki, vaid oli hoidnud madalat profiili. Anu teadis vaid mehe mõistulugusid kellestki tegelikkuses olematust tädi Astast ja viletsatest elutingimustest väikeses majas staadioni taga. Aga kummalisel kombel polnud neil asjadel Anuga koos olles mingit tähtsust. Veiko sai naise kõrval olla täiesti tema ise.
„Ma teen sulle ettepaneku – hakkame käima!” kostis Veiko.
Anu vaatas pikka päevitunud meest, kelle ainsateks riieteks tundusid olevat sinised Marati dressipüksid ja lääpatallatud ketsid. Kuid vastupandamatu huumorisoonega ning igas olukorras leidlik ja enesekindel mees oli talle juba heaks sõbraks saanud.
„Täitsa napakas! Mismoodi hakkame käima?” mõtles Anu. Teda valdasid segased tunded. Inimesena Veiko talle meeldis, aga Anu oli kogu aeg arvestanud suhtumisega „tõstame su välja, kuna sul on laps”. Nüüd siis järsku niimoodi? Romantiliselt, rannas! Aga no olgu, hakkame siis käima!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.