antikristuse mõrsja. Sale ja nõtke, patustamiseks valmid silmad kilasid peas, mida kattis hiiglaslik juuksepuhm. Juuksed olid aga õhukesed ning väikegi tuulepuhang ajas need lendu nagu põrgutule leegid.
Pärast Amalie sündi oli Therese juba rohkem rahuliku mamma moodi. Ta oli 35aastane ning üheksa rasedust järjepanu oli lisanud priskust. Ka usuasjades oli ta rahunenud: sohilapsed Georg Adolf ja Amalie ristiti katoliiklasteks, sest see oli nende isa soov.
Therese oli otsustanud, et hakkab juhtima Thurn und Taxise äritegevust pärast äiapapa lahkumist elust. Saamatu abikaasa huvitub vaid jahipidamisest ja vabamüürlusest. Õukonnas oligi printsessi äi ainuke, kes ei tauninud ta vilgast suguelu, sest ta oli ise esimese järgu hoorajääger. Ta arvestas oma miniaga ning ükskord ütles:
„Ainuke mees terves majas.“
Therese lootus täitus: prints Karl Anselm andis surivoodil määruse, et Therese hakaku juhtima suguvõsa postiettevõtet. See ülesanne viis printsessi aina ärireisidele üle Euroopa ning kongressidel, kus osales Vene keiser Aleksander, oli Therese kindlasti kohal. „Sehvt ja seks üheskoos“, ütlesid teadjamehed.
Therese tähetund oli vist Erfurti kongress mõni kuu pärast Amalie sündi. Prantsusmaa keiser Napoleon oli palunud keiser Aleksandri nõupidamisele, soovides Venemaast liitlast Austria vastu. Muidugi reisis Erfurti ka Therese ning rajas sinna ajutise salongi, sest linna oli tulemas ka printsessi vana voodisemu Talleyrand, kes oli keiser Napoleoni usaldusmees välispoliitika alal.
Koosolek õnnestus hästi. Aleksander lubas Napoleonile abi, juhul kui Austria kargab Prantsusmaale kallale. Bonaparte maksis lubaduse eest valuutas, mida tal veel ei olnud: kunagi tulevikus võib Aleksander annekteerida viljakad Moldova ja Valahhia ning Rootsi vaese idaosa, mida ka Soomeks kutsutakse. Üksikasjades lepitakse hiljem kokku.
Kongressipäevadel pakuti suurepäraseid õhtusööke ning pärast neid kohtus valitud seltskond Therese salongis. Just seal tegi Talleyrand ettepaneku, mida prantslased nimetavad „Erfurdi reetmiseks“. Ta oli hakanud kahtlema Napoleoni idees vallutada kogu Euroopa. Aleksandrile ütles Talleyrand kuulsad laused:
„Sire, teie ülesanne on Euroopa päästmine ning te võite teha seda ainult nii, et keeldute järeleandmisest Napoleonile. Prantsusmaa rahvas on tsiviliseeritud, aga selle valitseja mitte. Venemaa isevalitseja on tsiviliseeritud, aga tema rahvas mitte. Sestap on vaja, et Vene keiser liituks Prantsuse rahvaga.“
Aleksander hakkaski Napoleonile vastu, mistõttu marssis tolle La Grande Armée Venemaale, jäätus lumehangedes ning sellest algas Bonaparte’i allakäik. See oli kindlasti Therese salongipoliitika suurim kordaminek.
Printsess kuulas Aleksandri ja Talleyrandi jutustust kikkis kõrvadega ning mõtles rahulolevalt:
„Nood mõlemad on minu!“
Äritegevus Euroopas oli Napoleoni valitsemise ajal üliraske. Theresel jätkus kogemust küllaga. Ta oli kaua aega väänanud kätt Napoleoniga võimaluse üle omandada postimonopol aladel, mis Prantsusmaa kontrolli all. Võit oli Theresel peaaegu juba käes, aga siis esitas keiser liiga ränga tingimuse: oleks pidanud kolima Thurn und Taxise peakontori Regensburgist Pariisi.
Napoleoni lüüasaamine muutis kõik veel segasemaks. Hakati uuesti jagama maid ja turge.
Austerlitzi lahing oli hävitanud Püha Rooma keisririigi, mille postitoimingud olid olnud Therese käes. Oli olnud vaja kiiresti asutada eraettevõte „Thurn und Taxis Post“. Nüüd selle endiseid postiärivaldusi ihaldasid mitmed tegelased endale.
Napoleoni järgse Euroopa riikide piirid otsustati seada korda Viini kongressil. Seal Therese võitles oma postimonopoli eest nagu emane lõvi, päevad kongressisaalides, ööd magamistubades. Kerge see polnud, sest ta suurimad sõbrad keiser Aleksander ning minister Talleyrand olid toonud Viini oma „teemoona“. Nad olid taibanud õigesti, et kongress venib mitu kuud pikaks. Talleyrand oli võtnud kaasa oma armukese, Kuramaa printsessi Dorothea, kes tegelikult oli ta nõbu naine. Keiser Aleksander jälle tõi seltsiks ilusa Marija Narõškina, poolatarist vürstinna, kes oli läinud mehele keisri ülemjäägermeistrile Dmitri Narõškinile ning olnud keisri armuke kakskümmend aastat. Narõškinil polnud selle vastu midagi. Ta oli isamaaline mees ning pidas suureks auks, et ise keiser suvatseb panna tema naist.
Sedavõrd kõvatasemelises konkurentsis polnud Therese varem olnudki. Kongressi koridorides koketeerisid Kuramaa printsessi kaunid õed ning Vene kindrali Bagrationi lesk Katrina, kellel oli juba sohilaps Austria kantsleri Metternichiga. Ohoo, missugune segapuder! Hea teenistuse lootuses olid kohal Euroopa juhtivad kurtisaanid ning kallima hinnaklassi vabakutselised linnukesed. Nendel polnud vaja kurta lõbustustöö honoraride pärast, ülemklassi koosolek ju.
1814–1822
Ka tüdruk tahaks õppida…
Amalie nägi oma ema päris harva ning viimati kuueaastaselt. Ema muidugi ei surnud, ta suri alles 25 aastat hiljem. Printsess Theresele lihtsalt tuli ette lastest tähtsaimad asju. Tegelikult nägid ka tema seaduslikud lapsed ema ainult aeg-ajalt. Kõrgaadlike laste eest hoolitsesid imetajad, lapsehoidjad, koduõpetajad ja guvernandid.
Amaliel asendas mingil määral ema krahvinna Maria, isa krahv von Lerchenfeldi lesk. Maximilian von Lerchenfeld oli haigestunud ning surnud umbes aasta pärast Amalie sündi. Ta oli tollal alles 37aastane. Ta oli surivoodil pressinud oma naiselt välja tõotuse, et väiketüdruku saatust ei jäeta niisama juhuse hooleks.
Amaliele tähtsaim perekonnas ei olnud krahvinna Maria, vaid tolle poeg, üheksa aastat Amaliest vanem Maximilian Joseph. Max oli perekonna ainuke laps ning väga rõõmus, et majja ilmus väike poolõde.
Köfering on pisike kolkaküla, aga barokkstiilis ehitatud ilusa lossiga. Peahoone on pikk kolmekorruseline kivimaja, mille mõlemas otsas sama kõrged tiibhooned. Moodustub nagu ühest servast lahtine nelinurk, mis avaneb müüriga piiratud parki. Hooviks on sammaskäiguga ümbritsetud peristüül. Eraldi olid mõisavalitseja ja teenijate elamud ning loomulikult mitmed abihooned.
Lossi nime kandmiseks on Köfering väike ning nimi „mõis“ oleks sobilikum. 13. sajandil oli seal sõjalinnus, millest järele jäänud vaid vallikraav. Üle selle viib kivisild ainukese teena lossi, mis von Lerchenfeldi suguvõsale kuulunud 15. sajandist alates.
Mitmed vanad lossid näivad sünged ja tumedad, aga Köfering mitte. Seinad on koorekollased, aga nurgad, korruste vahele värvitud poordid ja aknapiidad kollased. Valged on kuue ruuduga akende raamid ning punasest telliskatusest eenduvad ärklid. Loss paistab kergekujuline ning peegeldudes vallikraavi veest, hõljuks nagu terve ehitis õhus.
Saanud mõne aasta vanemaks, hakkas Amalie mängima majavalitseja lastega. Ta sai varsti aru, et tavaliselt on perekonnas nii isa kui ka ema. Isa oli nüüd juba taevas, seda ta mõistis, aga kus oli ema? Krahvinna Maria oli nimelt seletanud, et ta pole Amalie pärisema. Teised lapsed näevad oma ema iga päev.
Muidu läks Amaliel hästi ning hiljem taipas ta, et elab aineliselt paremini teistest Köferingi võsukestest. Sellest hoolimata kadestas ta teisi, sest nendel oli oma ema, kes neid armastas.
Jõulud ja lihavõttepühad rõõmustasid väga. Kõige lustakamat pidu peeti aga alati 21. juunil, krahvinna Maria sünnipäeval. Aias laoti pikad lauad täis head ja paremat ning suur orkester mängis. Lisaks Münchenist ja Regensburgist saabunud aadlisoost külalistele kutsuti peole ka Köferingi elanikud. Neile olid muidugi eraldi lauad.
Saanud seitsmeaastaseks, pääses Amalie esimest korda pühale õhtusöömaajale, Püha Miikaeli kirikus. Kirik on väliselt tagasihoidlik, aga ilus seestpoolt tänu von Lerchenfeldi suguvõsa heldekäelisusele. Tegelikult see oligi mõisa kirik.
Amaliele oli selgitatud, kuidas peab käituma. Kirikuõpetaja ees seistes painutas ta pead nagu peab ning võttis vastu armulaualeiva ja – veini. Maos oli tunda mingisugust keerlemist, sest tüdruk polnud sel päeval mitte midagi söönud. Kirikukord nägi ette vähemalt tunnise paastu, aga soovitas olla ka pikem aeg ilma söömata enne eucharistiat.
Talviti oli Amalie elanud Köferingis teenijaskonna hoole all, aga nüüd suuremana võeti kaasa Münchenisse, kuhu krahvinna ja Max talveks kolisid. Baieri suure