hoopis naiselik vaist, salapära, pilk, emotsioon. Olgu siis tisside või tissideta. Ma pakuksin siingi välja järgmise jaotuse: ühel pool mehed ja naised ning teisel pool viigistajad, ükskõik mis neil ka jalge vahel ei toimu.
Ent võib ka nii – maailmas on kahte tüüpi inimesi: need, kes jagavad inimesed kahte lehte ja need, kes seda ei tee. Ning muidugi kahte tüüpi firmasid, aga sellest ehk kunagi edaspidi.
03
Victoria Kamarskit toideti lapsepõlves hästi. Ta elas Narvas, väikeses ahiküttega korteris, seltsiks isa, ema ja kaks nooremat õde. Ema töötas restoranis kokana, isa oli autojuht, õed kiuslikud ja kadedad väänikud. Perekond nägi välja kultuurne. Raamaturiiulis seisid korrektses reas pereema retseptiraamatud. Isa jõi sagedusega kaks korda nädalas pudeli „Pealinna viina“. Kultuurselt, pitsist. Vaatamata kasinale ajale, kaeti Kamarskite laud igal õhtul rikkalikult. Tänu emale muidugi, kes oli ametialaselt nii osav, et ei jäänud kunagi vahele.
Victoria torkas marineeritud seenekese (kapteni) kotleti otsa (laeva) ja juhtis alust (kotletti) julgelt läbi tüüne põhjamere (jahtunud valge jahukastme), põigeldes osavalt jäämägede (kartulite) vahel. Söönud kõhu pungi täis, lukustas Victoria end oma tillukesse tuppa. See, vanema õe väike privileeg, oligi nooremate õekeste viletsa iseloomu peamiseks põhjuseks. Victoria heitis kušetile, sulges silmad ja laskis meelal fantaasiapuhangul oma unistusi edasi toita. Pikksilm ärevalt silmile tõstetud, uuris noor naiskapten põhjalikult horisonti. Ehk vilksatab kusagilt keedetud kaalika tagant õilis prints, kellega üheskoos elulaineid künda. Ja nõnda iga päev. Tühi taldrik, täis pea. Magus uni vajus raskelt noore naise punapõskedele. Kõrvaltoast hakkas kostma kääksumist. See kiirenes ja lõppes pereema vaikse ohkega. Kas veel üks õde, mõtles Victoria pahaselt, valis riiulist romantilise prantsuse romaani ja lülitas end olmest ulmesse.
Võiks öelda, et Victorial polnud sõpru. Ma mõtlen sõbrannasid. Meestega olid lood veelgi keerulisemad. Narva oli venelaste linn ja vene noorukid Victoria unenägudes just kandvates rollides ei esinenud. Kui koolipeol kippuski mõni neist Victoriat käperdama (ja olgem ausad, tänu ema ametile oli käperdamismaterjali rohkem kui küll), ei tekitanud see tütarlapses vähimatki ekstaasi. Ükski keemiline reaktsioon, mis noori inimesi armuma sunnivad, tema kehas ei vallandunud. Ta tundis noormehe keelt oma suus, käsi rindadel, reit innukalt jalgevahet nühkimas, kuid peas leidis aset vaid kalkuleeriv mõtisklus. Ükskõik kui sarmikas noormees teda ka ei töödelnud, ikka muutus ta Victoria kujutelmades maikaväel jorisevaks viinaninaks. Ära Narvast! kõlas Victoria deviis.
ÜhelsuvelsõitistabussigaTartusserokk-kontserdile, milleesinejaidtakunagi varem polnud kuulnud ega näinud. Ta eksles lõbusas rahvasummas, jõi jooke, mida suvalised seltskonnad lahkelt pakkusid ning ärkas öösel põõsas ühe pikakasvulise ja väga kõhna noormehe kaisus. Victoria ehmus koledasti, tahtis püsti karata ja kiiresti kodulinna põgeneda, kuid … Noormees magas rahulikult, tühi õllepudel padjaks pea all, näol rahulik naeratus. Paanikahoog andis järele, Victoria rahunes. Siin-seal komberdasid hilised väsinud rokinoored, purjus, kuid õnnelikud. Ta vaatas veelkord oma saaki ja puges siis tagasi tolle kaissu. Ta tundis noormehe lõhna ja see meeldis talle.
Paari aasta pärast nad abiellusid ja Leo, see oli, nagu te juba isegi arvata võite, noormehe nimi, võttis endale Victoria perekonnanime. Leo endine nimi ei meeldinud ei talle endale ega ka õnnelikule pruudile. Patriarhaalse ühiskonna kohta tavatut teguviisi leevendas mõnevõrra nimede teatav sarnasus. Nii juhtuski, et Leo Vanakamar asendus Leo Kamarskiga. Paljude arvates kõlas see nimi kuidagi nooblimalt ja justkui tõstis nimekandja väljavaateid elus kõrgema kaarega lennata. Tollest ajast süvenes ka Leo usk iseendasse kui tulevasse suurkujusse, kes Maarjamaa kirjandusmaastiku kohal hakkab kunagi uhkelt ringi planeerima.
04
Oma esimeseks sünnipäevaks polnud ma iseenda olemasolust veel teadlik. Tuleb tunnistada, et mul on tolle aja kohta õnnestunud tagantjärele välja uurida üsna vähe. Kuid midagi siiski. Kõigile asjaosalistele veidi ootamatult teenisime isegi kasumit. Meie esimene aasta kujunes kirjuks. Nad proovisid mitmete asjadega. Kõige suuremat edu tõi ikkagi soomlaste soovide täitmine. Soomlaste hulk, keda tõmbas Eestimaa odav ja paheline elu, kasvas hoogsalt. Nad olid ühtviisi nii põnevil kui ka pelglikud, sest just äsja nõukaajast vabanenud maa ei tundunud veel kuigivõrd turvalisena. Eestlased purssisid küll püüdlikult soome keelt, ent päris omaks ja usaldusväärseteks neid lahe põhjakaldal siiski ei peetud. Venelastega olid asjalood veelgi keerulisemad. Juba nende hulk hirmutas. Pea iga teine inimene Tallinnas rääkis vene keelt emakeelena. Vaatamata sellele, et soomlased olid venelastest naabritega sajandeid kõrvuti hakkama saanud, tekitas nii suur vene keele kontsentratsioon kõhedust. See oligi põhjuseks, miks paljud soomlased veetsid oma lõunareisi ebakained päevad ühes kindlas hotellis, sealt kordagi väljumata. Vähetähtis polnud ka tõik, et just selle hotelli olid omal ajal püstitanud nende oma rahvuskaaslased.
Äri seisnes järgnevas. Kõigepealt tuli välja näha usaldusväärne. Nahktagid ja dressid olid ilmselgelt vale tee. Martin ja Leo olid juba laevareisidel põhjalikke tähelepanekuid teinud. Leo loobus pikkadest juustest, lastes endale korraliku randiga siilisoengu lõigata. Väikesed ümarad prillid à la Jakobson asendas ta suurte kandiliste sarvraamidega à la Kekkonen. Martin kasvatas bakenbardid ja väikese soliidse vuntsi. Mõlemad kandsid triibulisi triiksärke ja ruudulisi pintsakuid. Erksad lipsud, helesinised teksad, valged sokid ja mokassiinid kuulusid samuti komplekti. Kui nad niiviisi kahekesi hotelli astusid, ühel käes diplomaadikohver, teisel kahemeetrise antenniga mobiiltelefon (mis meenutas samuti kohvrit), nägid kaks äripartnerit välja kui Seppälä kataloogi meesmodellid. Põhjamaised, nägusad ja usaldusväärsed. See töötas. Martini ja Leo äriidee oli lihtne: soomlane esitas oma soovi (ükskõik millise) ja võis selle täitumiseni oma lemmiktegevust rahumeeli hotellis edasi harrastada. Olenevalt soovist võttis kõik aega poolest tunnist paari päevani. Lihtsamad asjad lahendati operatiivselt. Kui keegi vajas 100 froteerätikut oma peremotellile, siis toodi kõrvalasuvast kaubamajast kaup kohe kohale. Hinnad korrutati kahe või kolmega, kuidas parasjagu õnnestus. Muidugi oli ka erandjuhte.
Baari kõige hämaramas nurgas istus vanem härrasmees. Ees klaas kuldset rummi, näpus jäme Havanna sigar. Elegantselt riides, päevitunud ja elutarga näoga. Martin ja Leo võtsid mehe vastas istet.
„Härrased, ma olen suure börsifirma nõukogu esimees. Ma loodan, et mõistate mu soovi jääda anonüümseks.“
Martin ja Leo noogutasid.
„Olen kuulnud, et olete võimekad noored mehed ja suudate täita ka kõige eriskummalisemad tahtmised. Ma sooviksin korraldada oma sviidis privaatse interaktiivse show. Väikese sümbolistliku etenduse või midagi sellist. Mulle endale. Selleks oleks tarvis üht naismilitsionääri ja üht naispolitseinikku.“
„Meil pole enam miilitsat üldiselt,“ jäi Martin kõhklema.
„Ma tean,“ vastas kunde. „Aga mina soovin miilitsat. Brünetti, kui võimalik.“
Martin ja Leo vaatasid teineteisele otsa, pidades sõnadeta aru. Leo valis mobiilil numbri ja vestles kellegagi vene keeles. Aeg-ajalt kattis ta toru käega ja pöördus soomlase poole.
Kas naispolitseinik võib olla abielus? Kas polkovniku auaste on ok? Kas show käigus astutakse ka vahekorda? Kas mundrid jäävad terveks? jne.
Järgmisel hommikul läksid Martin ja Leo tasu järgi. Vanahärra, kes kandis ordenitest kõlisevat kindralimundrit, paistis räsitud, kuid õnnelik. Diivanilt lehvitasid kaks vormiriides prouat. Kindral luges meestele rahakotist summa, millest piisaks korraliku auto ostuks. Vastutasuks jäeti hotellituppa oma visiitkaardid ja lühike tagasisideankeet.
„Kas soovitaksite meie teenust oma sõpradele?“ – Kui mul neid oleks, siis kindlasti, vastas värisev käekiri.
05
19. augusti hilisõhtul suruti skalpell Victoria kõhtu. Mõne minuti pärast tõsteti ta rinnale kaks pisikest meessoost inimest. Kirurg ja õde alles toimetasid tema tuimestatud alakeha kallal, kui vastne ema juba noorte ilmakodanike nimedele mõtles. Poisid olid sarnased, nagu kaks tilka vett või ükskõik mis muud vedelikku. Tulipunased