Päike tules. Peeter Urm

mehele. Rahulolev, asjalik ilme kitsal närvilisel näol, vedas mees enda järel kelku ja Anna kõndis tema kõrval. Tihedalt külg külje vastas. Timukas tundis oma keha higiga kattuvat. Nad võisid teda iga hetk märgata. Timukas taganes, aga põrkas samas küünarnukiga vastu laudseina, astus sammu kõrvale ning varjus nurga taha. Talle tundus, et Anna vaatas tema poole. Nad möödusid mõne meetri kauguselt, jalutades aeglaselt tänava suunas.

      Värisevate sõrmedega tegi Timukas jope ülemised nööbid lahti. Peas oli korraga ääretu tühjus. Suus kõrbes, ta haaras peoga kuurikatuselt lund ning toppis suhu.

      Siis ikkagi nii. Nad paistsid pagana õnnelikud ja rahulolevad. Ta pole peaaegu üldse muutunud. Tea, kas tal juuksed on ikka niisama pikad? Kurat võtku, tuleb välja, et ma olen ikka sama näruselt tema küljes kinni kui tol kevadel. Nagu kärbes liimil. Temale ei loe see muidugi tuhkagi. Aga minule loeb, ja Timukast ei saada nii lihtsalt lahti. Nüüd lähme linna ja teeme mõned õlled. Sellise närvilise valvsa näoga… Mida Anna küll temas leidis? Pagana pikk aeg – kuus aastat. Mõru maik oli sel kevadel. Plikal oleks pruukinud ennast ainult veidikene teisiti ülal pidada ja keegi poleks teda näpuotsagagi puutunud.

      Timukas lahkus kuuri juurest ning astus laialt sissetallatud majadevahelisele kõnniteele. Ta ropsis püksisääred lumest puhtaks ja hakkas sammuma südalinna suunas.

      Nüüd tundis ta külma. Pea õlgade vahele tõmmatud, käed sügavalt taskus, astus ta raskete tümpsivate sammudega. Äkki meenus talle laps kelgul. Kui kõik oleks teisiti läinud, oleks see võinud ka minu olla, mõtles ta äkki. Timukas seisatas ning põrnitses liivasegust lund oma saabaste ees. Minu laps… Kunagi varem polnud ta mõelnud oma võimalikust lapsest.

      „On alles jobu,” pomises ta.

      Lumi kiunatas kaeblikult taldade all.

      Timukas konutas ukse taga. Tema ees seisis neli-viis meest, aga järjekord ei nihkunud kuidagi. Või õllerestoran, arutas ta endamisi. Endine „õllesaal” oli hoopis kohasem. Mis nimede vahetamise maania see jälle on? Aga juudi šveitser on endiselt kohal. Peaks ettepoole nihkuma, šveitser peaks teda ikkagi mäletama. Siin võib muidu ära külmuda. Timukas tammus jalalt jalale. Lumi kriuksus, ja kui ta välja hingas, kogunes õhk härmatisena nina ümber. Eestimaa talv oli täies hoos. Aga seal tuli sellel ajal oma nelikümmend pügalat ära. Sai külmapühasidki peetud. Kuigi mis pühad need ikka olid, barakiseinad härmas. Ta oli neid kahte viimast aastat oma biograafias nimetanud külmaks põrguks. Ja mitte ainult külma pärast, ka režiim oli seal rangem kui mujal. Timukas oli istunud ka kuumas põrgus. Telliseahjus töötades olid neile ette nähtud maskid, mida keegi ei kandnud, sest lämmatavas kuumuses, vingus ja tahmas ei jätkunud niigi õhku. Seal pidi kolm paari puldankindaid kätte tõmbama, et tulised kivid sõrmi ära ei kõrvetaks.

      Nii, üks mees sai jälle sisse. Tema on neljas. liigub ikka tasapisi. Kaks päeva sai riideid ostetud. Jopest ja poolsaabastest on kõige parem meel. Tumedaruuduline karusnahkse kraega jope on tipp-topp. Ta nägi peeglis täitsa šikk välja. Ainult see kuradima kiilakas… Jah, aga Jänesemokka kätte ei saanud. Aadress on õige, ta oli selle seal endale pealuu sisse tagunud. Aga uks oli kinni, Jänesemokk seilab vist kusagil ringi. Nii, veel kaks said sisse. Järgmise satsiga on ka tema sees. Näe, vennad on täitsa kenasti auru all, võtab päris loovima. Kindla peale jooksevad lähimal tänavanurgal paelameestele sülle. Tema endale sellist luksust lubada ei saa. Tal pole praegu palju tarvis, et naksti uuesti kinni kukkuda. Tema võtab tasa ja targu, ja kui vähegi kahtlust, laseb kohe varvast. Ema teab, et ta läks tööd otsima. Mutt on üldse kuradima valvas. Nagu sammu astud, kohe pärima: miks sa ikka seda teed, Kullokene, kas sa kuidagi teisiti ei saaks? Vaatab vahetevahel nii imelike silmadega, justkui kardaks. Segaseks läinud, teda pole kunagi näpuotsagagi puudutatud. Võõrasisale virutaks küll. Nii, lõpuks ometi.

      „Tervist, vana… Mis sa vaatad, ei tunne viimati ära või? Noh, kui ei tunne, pole tarvis… Ah, tuli ikkagi meelde… Kus olin?.. Siin ja seal. Sai tõesti väheke istutud… Näe, jope on siin. Hoia ilusti… On märjuke ikka endine?.. Proovime, proovime… Ma siis astun edasi.”

      Timukas kõndis, kael õieli, laudade vahel, otsides silmadega vaba kohta. „Õlleauk” oli tõesti paganama peeneks kohaks muudetud. Endised peenikeste jalgadega, kõikuvad neljakandilised lauad olid kadunud. Põrandal ei vedelnud enam konisid segamini süljeplärakatega. Puha lakitud hele puit nagu soome saunas. Ka publik oli kuidagi teistsugune, klanitum. Timukas märkas ühes lauanurgas vaba tooli ja tüüris lähemale. Kolm meest, ülikonnad seljas, lipsud ees, istusid ja ajasid omavahel vaikselt juttu. Kui Timukas lauaotsa juures peatus, tõstis üks neist pea ja vaatas talle võõrastades otsa. Timukas tundis lausa füüsiliselt, kuidas mehe silmad tema kolpa kompasid.

      „On siin vaba?” küsis Timukas tusaselt.

      Mees noogutas lühidalt, ning pööramata Timukale enam tähelepanu, lülitus uuesti vestlusse. Timukas tellis paar õlut, kuid tuju oli kadunud. Mornilt rüüpas ta kannust ning kuulas poolhäälset juttu mingitest aruandeprojektidest. Mingid topakad raamatupidajad või muud kantseleirotid. Mis nad siia ronisid? Istugu oma kontorites edasi ja tegelgu seal oma projektidega. Siin aetakse mõnusat juttu! Timukal oli igav. Olgu mis on, aga kui varem, kooliajal, sai siia mõnikord poistega sisse hüpatud, kujunes alati üpris kiiresti mõnus seltskond. Sai õlletoopide peale kätt surutud, koduseid töid lauanurgal maha visatud. Tundsid, et viibisid kamraadide keskel, ja kui vahel kiskuski tüliks, tõid uued kannud lepitust. Pole siin praegu miskit teha, tuleb oma õlled ära juua ja minema kõmpida. Ta nihutas teise kannu lähemale. Korraga muutus Timukas tähelepanelikuks. Ta vaatas uuesti: jah, talle pilgutati tõesti silma ja nüüd isegi viibati kutsuvalt. Kolm temast tublisti vanemat vettinud olekuga meest seal seinaäärses lauas tundsid tõepoolest tema vastu huvi. Nüüd näitas üks neist käega tühjale toolile enda vastas.

      Timukas vaatas veel korraks vilksti oma laudkonna mehi. Nood ei näinud teda tähelegi panevat. Ta tõusis püsti, haaras laualt oma pooliku õllekannu ja kõndis joonelt seinaäärse laua suunas.

      „Jõudu.”

      „Tarvis, tarvis, võta aga plats nobedalt sisse, muidu paneb keegi veel pihta,” seletas kiitsakas mehenäss sõbralikult. Lähemalt tundus ta veelgi vanem. Timukas asetas kannu lauale ning seadis end mugavalt istuma.

      „Hoidsime siin kohta kinni, nii igaks juhuks, kui mõni sõbramees sisse astub.” Mehike noogutas rääkides pidevalt, justkui sõnadele kaalu lisades. „Noh, ja vaatasingi, et seal istub üks nukra olekuga noorsand. Ei vedanud seltskonnaga või?” Mees naeris luksudes, heitis siis himura pilgu laua keskel seisvatele täis kannudele ja nihutas üha Timuka poole. Seejuures ilmus tema parkunud kipras näola lausa märtriilme: et näe, kuidas ma sinu eest hoolitsen, õllestki pole mul kahju. Kiitsaka kõrval istuva laadijaõlgadega kaaslase ümar vistrikuline nägu avaldas aga sel puhul otse varjamatut pahameelt. Kolmanda, kõige noorema jaoks hakkas pidu juba ilmselt lõppema. Ta oli vajunud rinnuli lauale ja mühatas vaid aeg-ajalt põlglikult enese ette.