otsa vaatama. Aga mul oli tukk silmil ja ma vahtisin vana nätsu, mis oli härra Tushmani kirjutuslaua alla topitud.
„Suurepärane! Nii, hakake õige minema,“ lausus härra Tushman. „Tulge ainult tagasi…“ Ta vaatas ema poole. „Poole tunni pärast, sobib?“
Ema vist noogutas.
„Niisiis, kas see sulle sobib, August?“ küsis mees minult.
Ma ei vastanud.
„Kas sobib, August?“ kordas ema. Vaatasin nüüd talle otsa. Tahtsin, et ta näeks, kui vihane ma tema peale olen. Aga siis nägin tema nägu ja lihtsalt noogutasin. Ta tundus olevat rohkem hirmul kui mina. Teised lapsed hakkasid uksest välja minema, nii et ma järgnesin neile.
„Varsti näeme,“ ütles ema tavalisest kõrgema häälega. Ma ei vastanud talle.
Suur ringkäik
Jack Will, Julian, Charlotte ja mina läksime mööda suurt koridori laia trepini. Mitte keegi ei lausunud sõnagi, kui me üles kolmandale korrusele kõndisime.
Trepi lõppu jõudnud, läksime veidi maad mööda väikest koridori, kus oli palju uksi. Julian tegi lahti ukse, millel seisis number 301.
„See on meie koduklass,“ ütles ta pooleldi avatud ukse ees seistes. „Meie õpetaja on preili Petosa. Räägitakse, et tal pole viga, vähemalt klassijuhatajana mitte. Aga kuulsin, et matemaatikaõpetajana on ta hästi range.“
„See pole tõsi,“ ütles Charlotte. „Ta andis eelmisel aastal mu õele matemaatikat ja tema ütles, et ta on väga tore.“
„Mina pole küll seda kuulnud,“ vastas Julian, „aga vahet pole.“ Ta pani ukse kinni ja jätkas teekonda mööda koridori. „Siin on labor,“ ütles ta järgmise ukseni jõudes. Ja täpselt nagu paar sekundit tagasi, seisis ta pooleldi lahti tehtud ukse ees ja hakkas rääkima. Ta ei vaadanud mulle kõnelemise ajal kordagi otsa, millest polnud midagi, sest mina ei vaadanud talle ka otsa. „Loodusteaduse õpetaja saab teada alles esimesel koolipäeval, aga härra Haller on väga hea. Tema õpetas nooremates klassides. Ta mängis tunnis oma hiigelsuurt tuubat.“
„See oli baritonsarv,“ ütles Charlotte.
„Tuuba!“ vastas Julian ust kinni tõmmates.
„Kuule mees, lase tal sisse minna, et ta saaks ruumi ka näha,“ ütles Jack Will, trügis Julianist mööda ning tegi ukse lahti.
„Mine sisse, kui tahad,“ ütles Julian. Ta vaatas mulle esimest korda otsa.
Ma kehitasin õlgu ja läksin ukse juurde. Julian tuli kiiresti tee pealt eest, nagu ta oleks kartnud, et lähen talle möödaminnes kogemata vastu.
„Siin pole eriti midagi näha,“ lausus Julian minu järel sisse minnes. Ta hakkas toas olevatele asjadele osutama. „Siin on inkubaator. See suur must asi on tahvel. Need on pingid. Need toolid. Need on Bunseni põletid. See on rõve loodusposter. See kriit. See siin kustukumm.“
„Olen kindel, et ta teab, mis asi on kustukumm,“ lausus Charlotte pisut Via moodi rääkides.
„Kust mina tean, mida ta teab?“ vastas Julian. „Härra Tushmani sõnul ei ole ta koolis käinud.“
„Sa ju tead, mis asi on kustukumm, eks?“ küsis Charlotte minult.
Tunnistan, et olin nii närvis, et ei osanud midagi öelda ega teha ning vaatasin lihtsalt põrandale.
„Kuule, kas sa rääkida oskad?“ küsis Jack Will.
„Muidugi!“ pomisesin ma.
„Ma ütlesin, et siin pole midagi vaadata,“ ütles Julian õlgu kehitades.
„Mul on küsimus…“ sõnasin ma, püüdes häälest värinat eemale hoida. „Ee, mis asi see koduklass täpselt on? Mingi tund?“
„Ei, lihtsalt sinu klassi ruum,“ selgitas Charlotte Juliani muigest välja tegemata. „Sinna minnakse hommikul kooli tulles, koduklassi õpetaja paneb puudujad kirja ja teeb muid selliseid asju. Mõnes mõttes on see sinu põhiklass, kuigi tegelikult pole tegemist tunniga. Noh, see on küll tund, aga…“
„Ta vist saab aru, Charlotte,“ ütles Jack Will.
„Kas saad?“ küsis Charlotte minult.
„Jah.“ Noogutasin talle.
„Olgu peale, kaome siit,“ ütles Jack Will minema kõndides.
„Oota, Jack, me pidime küsimustele vastama,“ sõnas Charlotte.
Jack Will pööritas pisut silmi ja pööras end ringi.
„Kas sul on veel küsimusi?“ küsis ta.
„Ee, ei,“ vastasin ma. „Oi, tegelikult on küll. Kas sinu nimi on Jack või Jack Will?“
„Jack on minu eesnimi. Will perekonnanimi.“
„Aa, sest härra Tushman tutvustas sind kui Jack Willi, nii et ma arvasin…“
„Haa! Sa arvasid, et tema nimi on Jackwill!“ naeris Julian.
„Jah, mõned inimesed kutsuvad mind ees- ja perekonnanimega,“ ütles Jack õlgu kehitades. „Ma ei tea, miks. Igatahes, kas me nüüd võime minna?“
„Lähme järgmisena saali,“ sõnas Charlotte, juhatades teed laborist välja. „See on väga lahe. See meeldib sulle, August.“
Saal
Charlotte ei lakanud peaaegu üldse lobisemast, kui me teisele korrusele suundusime. Ta kirjeldas näidendit, mille nad olid eelmisel aastal lavastanud ja milleks oli „Oliver!“ Tema mängis Oliveri osa, kuigi ta on tüdruk. Seda öeldes lükkas ta lahti kahepoolsed uksed, mis viisid hiigelsuurde auditooriumisse. Ruumi teises otsas oli lava. Charlotte hakkas keksides lava poole minema. Julian jooksis talle järele ning pööras end poole vahekäigu peal ringi. „Tule juba!“ ütles ta valjusti, viibates, et ma talle järgneksin, mida ma ka tegin.
„Sel õhtul oli auditooriumis sadu inimesi,“ lausus Charlotte ning mul kulus hetk aega, mõistmaks, et ta räägib endiselt „Oliverist!“ „Ma olin hästi närvis. Mul oli nii palju teksti ja laule. See oli nii, nii, nii, nii raske!“ Kuigi ta rääkis minuga, ei vaadanud tüdruk mulle eriti otsa. „Esietendusel istusid mu vanemad auditooriumi tagaosas, umbes seal, kus Jack praegu on, aga kui tuled on kustus, ei näe nii kaugele taha. Nii et ma küsisin: „Kus mu vanemad on? Kus mu vanemad on?“ Ja siis ütles härra Resnick, meie eelmise aasta teatrikunsti õpetaja: „Charlotte, ära ole selline diiva! Ja mina ütlesin: „Okei.“ Ja siis ma märkasin oma vanemaid ja kõik oli hästi. Mul ei läinud ükski lause meelest ära.“
Märkasin tema jutu ajal, et Julian piilus mind silmanurgast. Seda näen ma inimesi sageli tegemas. Nad arvavad, et ma ei tea, et nad mind vahivad, aga ma saan sellest aru nende peakallutuse järgi. Ma keerasin ringi, et näha, kuhu Jack oli läinud. Ta oli jäänud auditooriumi tagaossa, nagu ta oleks tüdinud.
„Meil tuleb igal aastal etendus välja,“ ütles Charlotte.
„Ma ei usu, et ta tahab koolinäidendis esineda, Charlotte,“ lausus Julian sarkastiliselt.
„Näidendis saab olla ka nii, et sa pole päriselt „näidendis“,“ vastas Charlotte mulle otsa vaadates. „Sa võid valgustusega tegeleda. Taustu maalida.“
„Oo jaa, juhhuu,“ sõnas Julian sõrmega õhus keerutades.
„Aga sa ei pea valikaineks teatrikunsti võtma, kui ei taha,“ lausus Charlotte õlgu kehitades. „Saab ka tantsimise, koorilaulu või orkestri valida. Või juhtimise.“
„Ainult nohikud valivad juhtimise,“ segas Julian vahele.
„Julian, sa oled nii ülbe!“ lausus Charlotte ning see ajas Juliani naerma.
„Mina võtan loodusteaduse,“ ütlesin ma.
„Lahe!“ sõnas Charlotte.
Julian vaatas mulle otse silma. „Loodusteadus