ja närvilised. Kui fotoaparaadi välk sähvatas, võpatas ta nagu hirmunud loom, kes on kohe valmis põgenema.
Caroline heitis sellele pildile vaevalt pilgu ja tõusis hoopis üles, et kööki minna. „Arvake ära, mida me tordi asemel sööme?” küsis ta. „Ma teen omaenda versiooni „surmast šokolaadi läbi”. Tulge aidake mul iirist sulatada.” Sue järgnes talle ja pärast hetkelist kõhklevat pausi tegi seda ka Vickie.
Viimased jäljed Meredithi meeldivast ilmest kadusid hetkega ja ta pöördus Bonnie poole. „Sa oleksid pidanud mulle ütlema.”
„Ma tean.” Bonnie lasi pea alandlikult norgu ja hoidis seda nii umbes minuti jagu. Siis vaatas ta üles ja naeratas laialt. „Aga muidu sa ju poleks tulnud ja me ei sööks „surma šokolaadi läbi”.”
„Ja see on tõesti seda väärt?”
„No igatahes paha see ju ei tee,” vastas Bonnie ja tema hääles kõlas nüüd Meredithi mõistlikkusele apelleeriv noot. „Ja ausõna, see kõik ei saa ju tõenäoliselt nii jube olla. Caroline püüab tõepoolest kena olla ja Vickiele teeb ainult head kodust välja saada…”
„Mulle ei tundu, et see talle head teeks,” vastas Meredith julma otsekohesusega. „Paistab, nagu saaks ta kohe südamerabanduse.”
„Oh, ta on lihtsalt närvis.” Bonnie meelest oli Vickiel igati põhjust närvis olla. Ta oli suurema osa möödunud sügisest veetnud transis, sest teda oli aeglaselt hulluks ajanud mingi seletamatu vägi. Mitte keegi polnud oodanud, et ta sellega niigi hästi toime tuleb.
Meredith nägi endiselt rõõmutu välja. „Vähemalt ei ole täna sinu õige sünnipäev,” ütles Bonnie lohutavalt.
Meredith võttis fotoaparaadi kätte ja hakkas seda näperdama. Pingsalt oma käsi vaadates ütles ta: „On küll.”
„Misasja?” Bonnie jõllitas talle otsa ja küsis siis valjemalt: „Mida sa ütlesid?”
„Ma ütlesin, et on küll minu õige sünnipäev. Võib-olla rääkis Caroline’i ema seda talle, meie emad olid kunagi sõbrannad.”
„Meredith, millest sa räägid? Sinu sünnipäev oli ju möödunud nädalal, 30. mail.”
„Ei olnud. See on täna, 6. juunil. Päriselt ka, see on mu juhilubadel ja muudel dokumentidel kirjas. Lihtsalt minu vanemad hakkasid mu sünnipäeva nädal varem tähistama, sest 6. juuni oli nende jaoks liiga ebameeldiv kuupäev. Sel päeval rünnati nimelt mu vanaisa ja ta läks hulluks.” Kui Bonnie õhku ahmis, võimetu midagi ütlema, lisas Meredith rahulikult: „Tead, ta püüdis mu vanaema tappa. Ta püüdis mind ka tappa.” Meredith pani kaamera rahulikult käest täpselt diivanilaua keskele. „Me peaksime nüüd tõesti kööki minema,” ütles ta vaikselt. „Ma tunnen šokolaadi lõhna.”
Bonnie oli otsekui halvatud, kuid tema mõistus hakkas vaikselt jälle tööle. Ähmaselt meenutas ta, et on kuulnud Meredithi millestki seesugusest varem rääkimas, kuid siis polnud ta täit tõde avaldanud. Ja ta polnud öelnud, mis siis täpselt ikkagi oli juhtunud.
„Rünnati – sa mõtled nii, nagu Vickiet rünnati,” suutis Bonnie viimaks pahvatada. Ta ei suutnud öelda sõna vampiir, kuid ta teadis, et Meredith saab aru.
„Nagu Vickiet rünnati,” kinnitas Meredith. „Tule nüüd,” lisas ta veel vaiksemalt. „Nad ootavad meid. Ma ei tahtnud sind endast välja ajada.”
Meredith ei taha, et ma endast väljas oleksin, seega ei ole ma endast väljas, mõtles Bonnie sulatatud iirist šokolaadikoogile ja – jäätisele kallates. Kuigi me oleme olnud esimesest klassist saadik sõbrannad, ei ole ta mulle varem seda saladust rääkinud.
Hetkeks tuli talle kananahk ihule ja kusagilt tema meele süngematest soppidest tulid esile sõnad. Mitte keegi pole see, kellena näib. Möödunud aastal oli Honoria Fell teda tema enda kaudu kõneldes hoiatanud, ja ettekuulutus oli olnud hirmuäratavalt täpne. Mis siis, kui kõik see polegi veel läbi?
Siis aga vangutas Bonnie otsusekindlalt pead. Ta ei suutnud sellele praegu mõelda, ta peab peole mõtlema. Ja ta peab hoolitsema selle eest, et see oleks hea pidu ja kõik omavahel hästi läbi saaksid, mõtles ta.
Kummalisel kombel ei olnudki see väga raske. Meredith ja Vickie ei rääkinud alguses kuigi palju, kuid Bonnie pingutas väga, et Vickie vastu kena olla, ja isegi Meredith ei suutnud vastu panna rõõmsavärvilisele kingipakikuhjale diivanilaual. Selleks ajaks kui ta oli viimase kingituse avanud, lobisesid ja naersid nad juba kõik. Vaherahu ja üleüldise sallivuse õhkkond jätkus, kui nad teisele korrusele Caroline’i tuppa läksid, et tema riideid, CD-sid ja fotoalbumeid vaadata. Südaöö lähenedes heitsid nad pikali, ise endiselt lobisedes.
„Millega Alaric siis praegu tegeleb?” küsis Sue Meredithilt.
Alaric Saltzman ja Meredith olid paar – mingis mõttes. Mees oli lõpetanud Duke’i ülikooli parapsühholoogia alal ja kutsutud möödunud aastal pärast vampiirirünnakute algust Fell’s Churchi. Kuigi ta oli alguses olnud nende vaenlane, oli temast viimaks saanud liitlane – ja sõber.
„Ta on Venemaal,” vastas Meredith. „Ta on seal ja uurib, mida nad külma sõja ja perestroika ajal selgeltnägijatega tegid.”
„Mis sa talle siis vastad, kui ta tagasi tuleb?” küsis Caroline.
Seda oleks Bonnie tahtnud Meredithilt ka ise küsida. Kuna Alaric oli neist peaaegu neli aastat vanem, oli Meredith talle öelnud, et ta peab ootama, kuni tema on keskkooli lõpetanud, enne kui nad saavad tulevikust rääkida. Kuid nüüd on Meredith kaheksateist täis – alates tänasest, meenutas Bonnie endale – ja lõpupäev on kahe nädala pärast. Mis siis saab?
„Ma pole veel otsustanud,” vastas Meredith. „Alaric tahab, et ma Duke’i läheksin, ja ma sain sinna sisse ka, aga ma pole kindel. Ma pean mõtlema.”
See tegi Bonniele rõõmu. Ta tahtis, et Meredith tuleks koos temaga Boone’i kolledžisse, mitte ei läheks kuhugi kaugele ja abielluks või kihluks. Väga rumal oleks nii noorelt ühe mehe kasuks otsustada. Bonnie ise oli kurikuulus oma mängulusti poolest, tema võttis ja jättis poisse, nii nagu tuju tuli. Poisid hakkasid talle ruttu meeldima, aga ta tüdines neist ka sama ruttu.
„Mina pole küll veel kohanud sellist, kellele tasuks truu olla,” ütles ta nüüd.
Kõigi pilgud pöördusid kiiresti tema poole. Sue lõug oli kätele toetatud, kui ta küsis: „Isegi Stefan mitte?”
Bonnie oleks pidanud seda aimama. Nüüd, mil tuba valgustas vaid tuhm lambike öökapil ja ainsaks heliks oli akna taga kasvava remmelga lehtede sahin, oli vältimatu, et vestlus kandub Stefani – ja Elena teemale.
Stefan Salvatore ja Elena Gilbert olid linnas juba legendaarseks saanud, nad olid justkui Romeo ja Julia. Kui Stefan esimest korda Fell’s Churchi tuli, meeldis ta kõigile tüdrukutele väga. Ja Elena, kõige ilusam, kõige populaarsem, kõige ligipääsmatum tüdruk kogu koolis, oli samuti teda endale tahtnud. Alles pärast poisi kättesaamist oli Elena mõistnud, mis ohud sellega kaasnevad. Stefan ei olnud see, kellena paistis – tal oli palju süngem saladus, kui keegi osanuks arvata. Ja tal oli vend, Damon, temast veelgi salapärasem ja ohtlikum. Elena oli jäänud kahe poisi vahele pendeldama, ta armastas Stefanit, kuid teda tõmbas vastupandamatult ka meeletu Damoni poole. Lõpuks oli ta surnud, et mõlemad noormehed päästa ja nad oma armastusega lunastada.
„Võib-olla tõesti Stefan – aga ainult juhul, kui sa juhtud Elena olema,” pomises Bonnie järele andes. Atmosfäär oli muutunud. Nüüd olid nad vaiksed, pisut kurvad, öiseks südamepuistamiseks just õiges meeleolus.
„Ma ei suuda siiamaani uskuda, et teda ei ole enam,” ütles Sue vaikselt, vangutas pead ja pani silmad kinni. „Ta oli kõigist teistest kuidagi nii palju elavam.”
„Ta põles eredama leegiga,” sõnas Meredith, silmitsedes varjumustreid, mida roosakuldne öölamp lakke heitis. Tema hääl oli vaikne, kuid tungiv ja Bonnie mõtles, et need sõnad kirjeldavad Elenat paremini kui miski muu.
„Oli