Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

ja lähevad tagasi oma kodudesse, säästetakse nende elu. Kui see Tanner keeldub mõistmast, siis tuleb see tema nõndanimetatud sõjavägi hävitada. Laiali pillutada. Purustada.”

      „Tappa,” ütles Hoff, hõõrudes oma raske pöidlaga mingit plekki laual. „Ja ninamehed Tema Majesteedi Inkvisitsiooni kätte anda.”

      „Kahetsusväärne,” pomises Jezal midagi mõtlemata. Juba ainuüksi selle asutuse nime kuuldes käisid tal üle keha külmajudinad.

      „Vajalik,” lausus Marovia, vangutades kurvalt pead.

      „Aga kindlasti mitte lihtne.” Varuz vaatas Jezalile üle laua tõsiselt otsa. „Igast külast, igast linnast, igast talust ja igalt põllult, millest nad möödusid, on nad oma ridadesse täiendust saanud. Maa kubiseb rahulolematutest. Nad on muidugi halva distsipliiniga ja halvasti varustatud, kuid viimastel hinnangutel on nende arv ligikaudu nelikümmend tuhat.”

      „Nelikümmend… tuhat?” Jezal niheles närviliselt. Ta oli arvanud, et jutt on ehk mõnest sajast ja neil pole isegi korralikke jalavarje. Siin, Agrionti kindlate müüride vahel, linna müüride taga polnud muidugi midagi karta. Aga nelikümmend tuhat väga vihast meest on päris hirmus hulk. Isegi kui nad on talupojad.

      „Kuninga kaardivägi teeb ettevalmistusi – üks ratsaväe- ja üks jalaväerügement. Nüüd on puudu ainult keegi, kes neid juhiks.”

      „Mhh,” mühatas Jezal. Ta ei kadestanud seda õnnetut meest, kes nende juhiks määratakse ja peab viima väed viiekordselt arvukama vaenlase vastu, metslaste karja vastu, kes on õiglustundest ja väikestest võitudest üles köetud, joobnud vihast aadlike ja monarhia vastu; kes janunevad verd ja röövsaaki…

      Jezali silmad läksid veel suuremaks. „Mina?”

      „Teie.”

      Jezal otsis sõnu. „Ma ei taha paista… tänamatu, saate aru, aga tõepoolest… see tähendab, kindlasti on keegi, kes selleks ülesandeks paremini sobib. Lordmarssal, teie ise olete ju…”

      „Praegu on keerulised ajad.” Hoff tunnistas Jezalit tõsiselt oma puhmaskulmude alt. „Väga keerulised ajad. Meil on vaja kedagi, kellel poleks… taaka. Meil on vaja puhast lehte. Teie vastate neile tingimustele ideaalselt.”

      „Aga… talupoegadega läbirääkimine, Teie Hiilgus, Teie Ausus, härra lordmarssal… ma ei tea sellest teemast midagi! Ma ei tea seadustest midagi!”

      „Me oleme teie puudustest teadlikud,” vastas Hoff. „Just sellepärast tuleb teiega kaasa Kinnise Nõukogu esindaja. Keegi, kellel on nendel aladel konkurentsitu kogemustepagas.”

      Jezali õlale laksas raske käsi. „Ma ju ütlesin, et me kohtume pigem varem kui hiljem, mu poiss!” Jezal pööras aeglaselt pead, kohutav jahmatus kõhus paisumas, ja seal seisiski Esimene Maag, kes oli nähtavasti siiski täiesti kohal ja naeratas talle laialt kõige rohkem jala kauguselt. Tegelikult polnud eriline üllatus, et see vana kiilakas, kes armastas oma nina igale poole toppida, on asjasse segatud. Tundus, et kummalised ja valusad sündmused käivad tema järel nagu hulkuvad koerad lihuniku vankri järel.

      „Talupoegade sõjavägi – kui seda saab niimoodi nimetada – on laagris linnast neljapäevase aeglase marsi kaugusel, nad on üle maa laiali ja otsivad toidumoona.” Varuz kummardus üle laua ja suskas sõrmega lauaplaati. „Te lahkute otsekohe ja panete neil tee kinni. Kõik meie lootused on teie peal, kolonel Luthar. Kas te saite korraldustest aru?”

      „Jah, härra marssal,” sosistas Jezal, üritades innukas paista, kuid täiesti edutult.

      „Meie kaks jälle koos!” kõhistas Bayaz. „Vaenlastel oleks targem kohe jooksu pista või kuidas, mu poiss?”

      „Muidugi,” pomises Jezal õnnetult. Tal oli olnud võimalus põgeneda, võimalus uut elu alustada, ja ta oli sellest loobunud paari tärni eest mundrikuuel. Ta mõistis oma kohutavat eksimust liiga hilja. Bayazi haare tema õlal tugevnes ja tõmbas ta isalikult lähemale. Tundus, et tal pole kavas teda lahti lasta. Oli selge, et pääsu pole.

      Jezal astus oma korteri uksest suure kiiruga välja ning vedas oma kasti vandudes järele. Oli tõesti kohutav karistus, et ta pidi oma pagasit ise kandma, kuid ajaga oli väga kitsas, kui ta tahab tõesti Uniooni selle enda elanike hullumeelsuse käest päästa. Ta oli ainult hetkeks kaalunud, kas mitte liduda sadamasse ja astuda esimesele kaugesse Suljukki suunduvale laevale, ning selle mõtte siis pahaselt kõrvale heitnud. Ta oli ju aukõrgenduse vastu võtnud, teades, mida teeb, järelikult ei jäänud tal praegu muud üle, kui selle asjaga lõpuni minna. Parem on see ära teha, kui selle hirmus elada, ja kõik see muu jutt. Ta pööras võtit lukuaugus, pöördus – ja põrkas plikaliku ahhetusega tagasi. Ukse vastas hämaruses oli keegi ning Jezali õud ainult süvenes, kui ta mõistis, kes see on.