veenda teineteist sügavas üksmeeles, vastastikuses seltskonna pakkumises, mis on palju haruldasem kui seksuaalne kirg või isegi armastus. Danieli huuled olid suuremad, kui ma ootasin, mitte suured tema näos, vaid suured, kui ma silmad sulgesin ja need minu omi puudutasid, ning sekundi murdosa jooksul oli mul tunne, et ma lämbun nende kätte. Väga tõenäoliselt olin ma lihtsalt harjunud R. – i huultega, kitsaste mittejuudi huultega, mis külmaga sageli siniseks tõmbusid. Daniel Varsky pigistas ühe käega mu reit ja ma puudutasin tema juukseid, mis lõhnasid nagu porine jõgi. Ma arvan, et selleks ajaks olime jõudnud või jõudmas poliitika lampkastini, ning Daniel Varsky kirus kõigepealt vihaselt ja siis peaaegu pisarsilmi Nixonit ja Kissingeri ning nende sanktsioone ja halastamatuid mahhinatsioone, mis üritasid tema sõnul kägistada kõike, mis oli Tšiili juures uut ja noort ja kaunist, lootust, mis oli kandnud doktor Allende Moneda paleesse välja. Tööliste palgad on tõusnud 50 protsenti, aga need sead hoolivad vaid oma vasest ja rahvusvahelistest ettevõtetest! Nad situvad püksi juba ainuüksi mõttest, et demokraatlikult valiti presidendiks marksist! Miks nad meid lihtsalt rahule ei jäta ega lase meil oma eluga edasi minna, ütles ta, ning hetkeks oli tema ilme peaaegu anuv või härdalt paluv, otsekui oleks minul mingil moel mõju nendele kahtlastele tegelastele, kes minu riigi salapärast laeva tüürivad. Tal oli väga esiletungiv aadamaõun ning iga kord, kui ta neelas, jõnksles see tema kõris üles-alla ning nüüd paistis see jõnkslevat lakkamatult nagu merre visatud õun. Ma ei teadnud suurt midagi sellest, mis Tšiilis toimus, vähemalt mitte siis, mitte veel. Poolteist aastat hiljem, kui Paul Alpers ütles mulle, et Manuel Contrerase salapolitsei viis Daniel Varsky keset ööd minema, ma juba teadsin. Kuid 1972. aasta talvel, kui kindral Augusto Pinochet Ugarte oli alles tagasihoidlik, lömitav armee staabiülem, kes tahtis, et tema sõprade lapsed teda Tataks kutsuksid, ja kui ma istusin Danieli 101st Streeti korteris viimases õhtuvalguses, ei teadnud ma kuigi palju.
Kummaline on see, et ma ei mäleta, kuidas see öö (selleks ajaks oli juba määratu New Yorgi öö) lõppes. Ilmselgelt pidime hüvasti jätma, pärast mida ma lahkusin korterist, või äkki läksime koos ära ja ta saatis mu metroojaamani või kutsus mulle takso, sest toona ei olnud see kant ega linn üldisemalt turvaline. Mul lihtsalt ei ole sellest mingit mälestust. Mõni nädal hiljem tuli minu korteri ette kolimisauto ja mehed laadisid mööbli maha. Selleks ajaks oli Daniel Varsky juba koju Tšiilisse läinud.
Möödus kaks aastat. Alguses sain ikka postkaarte. Kõigepealt olid need südamlikud ja isegi heatujulised: kõik on korras. Ma kaalun Tšiili Speleoloogiaseltsi liikmeks astumist, aga ära muretse, see ei sega mu luulet ja kui üldse midagi, siis need kaks tööd täiendavad teineteist. Mul võib avaneda võimalus minna kuulama Parra matemaatikaloengut. Poliitiline olukord hakkab hulluks minema, kui ma Speleoloogiaseltsi ei astu, siis astun MIR-i1. Hoolitse Lorca laua eest hästi, ma tulen sellele ühel päeval järele. Besos, DV. Pärast riigipööret muutusid kaardid morniks ja siis muutusid need krüptilisteks ja siis, umbes pool aastat enne seda, kui ma tema kadumisest kuulsin, ei tulnud neid enam üldse. Ma hoidsin kõiki kaarte ühes tema kirjutuslaua sahtlis. Ma ei kirjutanud vastu, sest polnud aadressi, kuhu vastu kirjutada. Neil päevil kirjutasin ma veel luulet ning ma kirjutasin mõned luuletused, mis olid adresseeritud või pühendatud Daniel Varskyle. Mu vanaema suri ja ta maeti nii kaugele äärelinna, et keegi ei saanud ta haual käia, ma käisin mitmete meestega väljas, kolisin kaks korda ja kirjutasin Daniel Varsky kirjutuslaua taga oma esimese romaani. Mõnikord unustasin ma ta mitmeks kuuks ära. Ma ei tea, kas ma juba teadsin Villa Grimaldist, päris kindlasti ei olnud ma kuulnud majast number 38 Calle Londres’i tänaval, Cuatro Álamosest ega Discotecast, mida tunti seal toime pandud seksuaalsete koleduste ja piinajate eelistatud valju muusika pärast ka nime Venda Sexy all, aga igatahes teadsin ma piisavalt palju, nii et mõnikord, kui ma Danieli diivanil magama jäin, nagu ühtelugu juhtus, nägin ma õudusunenägusid sellest, mida temaga tehti. Mõnikord vaatasin tema mööblit, diivanit, kirjutuslauda, kohvilauda, raamaturiiuleid ja toole ning mind täitis hävitav meeleheide ja mõnikord lihtsalt nüri kurbus, aga mõnikord ma silmitsesin neid ja jõudsin veendumusele, et need kujutasid endast mõistatust – mõistatust, mille ta oli mulle jätnud ja mille ma pidin lahendama.
Aeg-ajalt olen kohtunud inimestega, peamiselt tšiillastega, kes tundsid Daniel Varskyt või olid temast kuulnud. Pärast tema surma kasvas tema maine mõnda aega ning ta arvati nende märtrisurma surnud luuletajate hulka, kelle Pinochet oli vaigistanud. Kuid mõistagi ei olnud need inimesed, kes Danieli piinasid ja ta tapsid, tema luulet kunagi lugenud; on võimalik, et nad ei teadnudki, et ta üldse luulet kirjutas. Mõni aasta pärast tema kadumist kirjutasin Paul Alpersi abiga Danieli sõpradele ja küsisin, kas neil on tema luuletusi, mida nad võiksid mulle saata. Mul oli mõte, et võiksin lasta need kusagil avaldada omamoodi mälestusmärgina Danielile. Kuid ma sain vastu vaid ühe kirja, lühikese vastuse tema vanalt kooliaegselt sõbralt, kes ütles, et tal ei ole midagi. Ma olin ilmselt kirjutanud midagi laua kohta, muidu oleks postskriptum olnud liiga pentsik: Muide, öeldi selles, ma kahtlen, et see laud on kunagi Lorcale kuulunud. See oli kõik. Ma panin kirja sahtlisse, Danieli postkaartide juurde. Mõnda aega kaalusin isegi tema emale kirjutamist, kuid lõpuks ma ei teinudki seda.
Sellest on möödunud palju aastaid. Ma olin mõnda aega abielus, ent nüüd elan jälle üksi, kuigi mitte just õnnetult. On hetki, mil sind valdab mingisugune selgus ning äkitselt näed läbi seinte teistesse mõõtmetesse, mille oled ära unustanud või mida oled otsustanud eirata, et elada mitmesuguste illusioonidega, mis teevad elu võimalikuks, eriti elu teiste inimestega. Ja selleni ma olingi jõudnud, lugupeetud kohtunik. Kui poleks toimunud sündmusi, mida ma kohe kirjeldan, oleksin võinud jätkata nii, et ei mõelnudki Daniel Varsky peale või mõtlesin väga harva, kuigi minu valduses olid endiselt tema raamaturiiulid, tema kirjutuslaud ja Hispaania galiooni reisikohver või maailmamerel laevahukust päästetud vara, mida veidra kohvilauna kasutati. Diivan hakkas pehkima – ma ei mäleta täpselt, millal, kuid ma pidin selle ära viskama. Mõnikord kaalusin ka ülejäänu minema viskamist. Teatud meeleolus tuletas see mulle meelde asju, mille ma oleksin parema meelega ära unustanud. Näiteks küsib mõni mind intervjueerida sooviv ajakirjanik minult mõnikord, miks ma enam luulet ei kirjuta. Ma ütlen kas seda, et minu kirjutatud luule ei kõlvanud kuhugi või oli lausa kohutav, või ütlen, et luulel on täiuse potentsiaal ja see võimalus võis mind lõpuks vaigistada, aga mõnikord ütlen, et ma tundsin end nagu lõksus nendes luuletustes, mida ma üritasin kirjutada, ning see on sama hea kui öelda, et inimene tunneb end lõksus universumis või lõksus surma paratamatuse tõttu, kuid ükski neist ei ole tegelik põhjus, miks ma lõpetasin luule kirjutamise, kaugeltki mitte, mitte täpselt, tõde on see, et kui ma suudan seletada, miks ma luule kirjutamise lõpetasin, võin ma seda uuesti kirjutama hakata. Ma tahan öelda seda, et Daniel Varsky kirjutuslaud, millest sai enam kui kahekümne viieks aastaks minu kirjutuslaud, tuletas mulle kõiki neid asju meelde. Ma pidasin end alati vaid selle ajutiseks hooldajaks ning olin ikka eeldanud, et kunagi saabub päev, pärast mida olen ma – küll segaste tunnetega – vabastatud kohustusest elada ja hoolitseda oma sõbra, surnud poeedi Daniel Varsky mööbli eest, ning sellest ajast peale võin ma vabalt kolida, võib-olla koguni teise riiki. Asi ei olnud päris selles, et mööbel hoidis mind New Yorgis kinni, aga kui peale käia, siis ma tunnistan, et olin kasutanud seda ettekäändena, miks ma kõigi nende aastate jooksul, ammu pärast seda, kui sai selgeks, et linnal ei ole mulle enam midagi pakkuda, sealt ikkagi lahkunud ei olnud. Ent kui see päev saabus, lõi see mu elu, mis oli viimaks eraklik ja muretu, täiesti uppi.
Oli 1999. aasta, märtsi lõpp. Ma istusin parajasti oma laua taga ja tegin tööd, kui helises telefon. Ma ei tundnud häält, mis liini teises otsas mind küsis. Uurisin jahedalt, kes helistab. Aastate jooksul olen õppinud oma privaatsust kaitsma mitte niivõrd sellepärast, et nii paljud inimesed on üritanud seda rikkuda (mõni on), vaid seetõttu, et kirjutamine nõuab inimeselt kaitsvat ja järeleandmatut hoiakut nii paljus, et isegi olukordades, kus see ei ole vajalik, kipub minus võtma võimust teatud aprioorne soovimatus vastutulelikkust ilmutada. Neiu ütles, et me ei ole kohtunud. Ma küsisin, miks ta helistab. Ma arvan, et te tundsite mu isa, ütles ta, Daniel Varskyt.
Tema nime kuuldes käis minust judin läbi, mitte ainult šokist, mida valmistas uudis, et Danielil on tütar või et tragöödia, mille serval ma olin nii kaua kükitanud, oli järsku paisunud, ega isegi kindel teadmine, et minu