tõesti oleks võimalik maale elama minna, unustada senine veograafikutest lükatav-tõmmatav ekspediitoriamet ja saada ise peremeheks, kes ise oma töid-tegemisi määrab, talupidajaks? See kõlas esmapilgul liigagi võõralt ja sugugi mitte ahvatlevalt, sest tõelistest talutöödest polnud Andres Angervaksal aimugi. Aga saaks ju ka teisiti, maal on kindlasti ka teistmoodi töökohti, kus hakkama saaks. Palk … eks palk on linnas kahtlemata suurem, aga maal jälle ka kulutused väiksemad. Kui mitte muud, siis kartuli ja köögivilja saaks ise kasvatada, ja mis veel – maal saaks endale võtta koera, kellest ma olen eluaeg unistanud!
Andrese meelest olid Jõekünka lagunemisele määratud hooned sellele utoopilisena tunduvale plaanile ka mingi õilsusoreooli lisanud: sinu kohus oleks oma esivanemate põlistalu jälle jalule upitada, taastada jälle vabaks saanud riigis üks kübeke seda talupojauhkust, mille poolest Eesti külad enne suurt sõda aina enam hakkasid silma paistma … Aeg on muidugi edasi läinud, tolleaegsed unelmana tundunud ihalused, näiteks elekter, ammugi kättesaadavaks muutunud, aga selle võrra on ju nüüd maal elu lihtsam. Ei oska kujutledagi, kuidas veel viis-kuuskümmend aastat tagasi paljudes kohtades ilma elektrita hakkama saadi …
Jah, talu peaks ju midagi kasvatama, või nagu nüüd öeldakse – tootma. Algsed talud, kus kõike elus vajalikku ise tehti ja kasvatati, on ammugi ajalukku jäänud, see oleks tänapäeval vist mõttetu, aga Jõekünkast võiks esialgu ehk saada vaid … jaa, just – meie pere suvekodu! Elada endiselt linnas, aga perel oleks suviti koht, kus puhata! Jõekünka looduslähedus oleks ju linnaelust ahvatlevalt erinev, tõeliselt omas talus tegutsemine huvitav ja õpetaks nii mõndagi. Ja mis peaasi – niimoodi harjuks ehk ka tõrges Ester teadmisega, et maal polegi elu võimatu, ja kui mitte enne, siis pensioniajal nõustuks Jõekünkal elama!
Niiviisi liikusid Andrese mõtted, ja just nii, nende suvise pereelu rikastamise võimalusena, otsustaski mees asja Estrile serveerida. Sest naine oli mõtte päriselt maale kolida juba eos maha materdanud. Aga, nagu abielus tihti juhtub, tekitas teise poole liiga jäik vastuseis mehes hoopiski jonni ja hakkas plaani tagantlükkavalt mõjuma, sest sundis Andrest niisugust elumuutust üksikasjalikult läbi mõtlema. Seejuures võimalikke ebakohti otsides, millest Ester oleks sedamaid kinni hakata saanud, leidis mees hoopis aina enam positiivset, kuni pisiasjadeni välja. Kas või selle, et Ester oli enda tüsenemist märgates juba mitu korda vihjanud, et peaks jooksma hakkama, aga siin linnas rahva hulgas ei taha. Kõik kohad tuttavaid täis, on seda tagaselja irvitamist vaja … Aga maal – ole lahke, jookse või jalad rakku, seal metsaradadel ei näe sind keegi!
Andres oleks tahtnud kõiki neid asju naisega omavahel pikalt, põhjalikult ja rahulikult arutada, seejuures ka Estri konkreetseid ja põhjendatud vastuargumente kuulda, et neid jõudumööda ümber lükata, aga kõik need katsed kukkusid lihtsalt läbi. Ester lihtsalt keeldus sellel teemal diskuteerimast ja Andresel, kes oli alati püüdnud jääda tasakaalukaks ja ägedustest hoiduda, ei sobinud niisuguse aruteluga lausa peale käia – see poleks peale pahanduse midagi toonud.
Nii mõtleski Andres Angervaks omapead edasi, sest plaan Jõekünka esialgu nende pere suvekoduna taastada tundus ahvatlev ja täiesti reaalne olevat. Ning järgmisel päeval Andres ütleski, kui kogu pere ümber söögilaua koos oli, oma otsuse kindlahäälselt välja.
„Ma mõtlesin järele, et seda pärandustalu me esialgu müüma ei hakka. Sellest teeme endale suvituskoha.“
„Suvitus … koha? Ei kõlba, see on liiga kauge!“ arvas Ester kergelt, kuuldu sisusse tungimata. Kaheksateistkümnene Mirjam ja kuueteistkümnendat käiv Meeli jäid vanemate vestlust teraselt kuulatama ja Mirjam küsis huvitatult:
„Kas seal saab ka hobust pidada, kui sa talu meile jätad?“
„Ära aja rumalat juttu! Kui ta ainult suvituskoht on, kes seda hobust siis seal aasta ringi söödab ja joodab,“ jõudis Ester Andrese vastusest ette. Isa aga jäi veidi imestunult vanemat tütart silmitsema.
„Miks sa seda küsid? Millest sul see huvi hobuse vastu tuli?“
„Mu pinginaaber Kätlin käib maal ühes talus ratsutamas, pidi hiiglama kihvt olema! Mõtlesin, et küll oleks tore, kui saaks päris oma hobuse, see oleks palju etem kui käikudega mägijalgratas!“
„Ah, jäta see lolluse ajamine!“ võttis pereema Ester jutu kokku toonil, et sellel utoopilisel teemal pole mõtet pikemalt rääkida. Andresele oli Mirjami küsimus siiski kõrvu jäänud ja hiljem, kui nad sattusid kahekesi toas olema, küsis üle.
„Kas sa seda hobuse-asja mõtlesid tõsiselt või küsisid niisama?“
„Mis sest rääkida, ema poleks sellega ilmaski nõus,“ arvas tüdruk. Ta oli harjunud, et vastu ema tahet ei tehta nende peres mitte midagi.
„Aga kui mina oleksin nõus? Mulle isegi väga meeldiks, et sinul oleks oma hobune!“ ütles Andres ja tundis, et oli endalegi ootamatult peresse mingi lõhe tekitanud, mingi varemolematu piirikraavi tõmmanud: nemad Mirjamiga ühel, Ester teisel pool. Kuidas Meeliga oleks, oli veel teadmata, aga peres oli ennegi juttu olnud, et Mirjam on rohkem isa ja Meeli ema tütar.
„Kas sina siis arvad, et suvilas saaks hobust pidada?“
„Suvilas tõesti mitte, aga talus küll saab.“
„Mis vahet seal on, kui see Jõekünka on ju talu?“
„Talus elatakse aasta ringi, ainult nii on võimalik loomade eest hoolitseda! Ega hobune ei ole põder, et saab talvel ise metsas hakkama,“ seletas Andres ja mõtles, et Mirjam on ikka veel laps, kes ei oskagi elu selle mitmekülgsuses näha. Aga tüdruk lükkas selle mõtte sedamaid ümber.
„Mina mõtlesin, et hobuse saaks talveks mõne naabri hoolde anda! Kellel on tall … või see … laut! ja peab loomi. Talle peaks muidugi selle eest maksma, aga …“
Isa vaatas oma tütart peaaegu imetlevalt. Oli just äsja Mirjamit veel lapseks pidanud, aga näe – tüdruk oskas ka laiemalt mõelda! Ning kohe tuli isal ka tahtmine rääkida Mirjamile, et nad saaksid kogu perega Jõekünkale päriselt elama asuda, sellest tõelise talu teha ja ka hobust ületalve pidada, kui vaid ema nõus oleks … See kiuslik mõte tundus aga liiga ohtliku ja Estri suhtes isegi kuigivõrd alatuna – ei tohi ju hakata oma peres tagaselja mingit vastasrinnet looma, piisab sellestki, et üks piirikraavike juba tekkis. Vähemalt Mirjam seisab tema pool kraavi!
„Siis on mul kahju, et meie talus elama ei hakka,“ arvas Mirjam, ja Andres oskas selle peale ainult mühatada. Öeldut oli hea kuulda, aga seda ei saanud siiski toetava argumendina võtta, tüdruk oli veel selles eas, kus arvamisi mõtlematult välja paisatakse. Pealegi linnalaps, kellel ei saagi talus elamisest mingit aimu olla!
Aga sinul endal? Kas sul siis on? küsis keegi nii selgel häälel, et Andres kiire pilgu ümberringi heitis – ei kedagi, ikka see sisemine opositsioon, kes ka kõikides heades mõtetes kahelda püüab, et inimest eksituste eest hoiatada!
„Ma tahan laupäeval Jõekünkal käia – kas keegi soovib mulle seltsiks tulla?“ küsis Andres Angervaks õhtul, kui pere oli teleka ette kogunenud. Mõningaid saateid vaadati alati koos, see oli nende peres traditsiooniks saanud.
Pere kolmest naisest ei kiirustanud keegi vastama. Kõik jälgisid pinevalt telekaekraani, kus parajasti mööda katuseid joostes kedagi taga aeti.
„Selge! Siis ma lähen üksi, ennegi üksi käidud,“ ütles isa pettunult.
„Mis sa sinna maha unustasid? Tühi bensiini raiskamine see minek, muud midagi!“ arvas Ester ja luges sellega diskussiooni lõpetatuks. Ekraanil oli põgenev kurjategija kätte saadud ja kõik hingasid kergendatult.
„Ma pidin laupäeval koos Kätliniga eksamiks õppima, meil on kokku lepitud,“ ütles Mirjam vabandavalt. „Muidu ma tuleks kindlasti.“
„Aitäh …“ Andres silitas toolilt tõustes põgusalt Mirjami õlgadele langevaid juukseid, see pidi olema tänuavaldus toetuse eest; ometi püüdis mees seda teha nii, et Ester ei märkaks. Niisugused tähelepanuavaldused polnud Angervaksade pere alati kaines ja asjalikus õhkkonnas tavalised, pereema silmis oleks see silitus võinud isegi sobimatu või