täisvormis, mõõk vasakul puusal rippumas, pikad briljantiiniga võitud vuntsid, mis näisid pisut varjavat tema inetust ja vanamoelisust.
Esimesel kohtumisel rääkisime niisama tühjast-tähjast. Palvetasin, et ta uuesti tuleks, ja minu palveid võeti kuulda; nädala pärast oli ta jälle platsis, tekitades kadedust minu sõbrannades ja tuska direktoris, kes ilmselt unistas juba oma järgmisest võimalusest. Panin tähele, et ta lõhnas alkoholi järele, kuid ei pidanud seda oluliseks, arvates, et küllap on selle põhjuseks erutus, mida tekitab kohtumine neiuga, kes vähemasti minu sõbrannade hinnangul oli klassi kauneim.
Kolmandal ja viimasel kohtingul palus ta mind endale naiseks. Indoneesia. Sõjaväekapten. Reisid kaugetele maadele. Mida rohkemat oskaks üks noor tüdruk elult tahta?
„Sa abiellud endast kakskümmend üks aastat vanema mehega? Kas ta ikka teab, et sa ei ole enam neitsi?” küsis minult tüdruk, kellel oli koolidirektoriga samasugune kogemus olnud.
Ma ei vastanud. Läksin koju tagasi, ta palus kombekohaselt mu kätt, minu pere võttis naabritelt kaasavara tarvis laenu ja me abiellusime 11. juulil 1895, kolm kuud pärast seda, kui olin kuulutust lugenud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.