Ta oli seda juba ütlemas, ent pastor jõudis temast ette:
„Kakskümmend krooni, palun.”
Kakskümmend krooni? Selle eest?
„Kas te võtate oma eestpalve eest raha?” küsis Per Persson.
Pastor noogutas. Eestpalved pole naljaasi. Need nõuavad keskendumist ja pühendumist, need võtavad jõudu – ja ka pastoril tuleb maises elus kuidagi hakkama saada, kuni ta on veel siin ja mitte taevas.
See, mida Per Persson oli äsja kuulnud, ei kõlanud sugugi pühendunult ega keskendunult, ja ta polnud üldse kindel, kas siis, kui pastori viimne tunnike kätte jõuab, ootab teda taevas ja mitte mõni teine koht.
„Kümme krooni?” tegi pastor katset.
Kas ta lasi niigi odava hinna veelgi odavamaks? Per Persson uuris naist põhjalikumalt ja märkas … midagi muud? Midagi … armetut?
Ta jõudis järeldusele, et naine on pigem õnnetu saatusekaaslane kui petis.
„Kas te tahate võileiba?” küsis ta.
Pastori nägu lõi särama.
„Oi, aitäh, see oleks hea. Jumal õnnistagu teid!”
Per Persson ütles, et ajaloolisest perspektiivist vaadates viitab enamvähem kõik sellele, et Jumalal on tema õnnistamise asemel mujal tähtsamat tegemist. Ja et Jumalale äsja läkitatud palve seda vaevalt kuigivõrd muudab.
Pastor oli seda nägu, et tahaks midagi vastata, ent hotellitöötaja ulatas kiiresti oma einekarbi.
„Palun võtke,” ütles ta. „Süües ei räägita.”
„„Ta juhib alandlikud kulgema õigluses ja õpetab alandlikke oma teele!” Taaveti laul, 25,” ütles pastor, suu võileiba täis.
„Tõsijutt,” vastas Per Persson.
Ta oli tõepoolest pastor. Registratuuritöötaja nelja singivõileiba nahka pannes jutustas ta, et kuni eelmise pühapäevani oli tal oma kogudus, kuid siis katkestati teda keset jutlust, kirikunõukogu juhataja palus tal kantslist alla tulla, oma asjad kokku pakkida ja lahkuda.
Per Perssoni meelest oli see hirmus. Kas taevaste vägedega seotud ametites ei olegi kaitset ebaseadusliku vallandamise vastu?
Jah, muidugi on, aga juhataja meelest oli tal sääraseks käitumiseks põhjust. Ja terve kogudus oli temaga sama meelt. Teiste hulgas ka pastor ise. Vähemalt kaks koguduse liiget olid teda lahkudes muide ka lauluraamatutega visanud.
„Nagu te aru saate, on loost ka pikem versioon. Kas tahate seda kuulda? Olgu teil teada, et minu elu pole sugugi olnud ainult meelakkumine.”
Per Persson mõtles. Kas ta tahab kuulda, mida pastor siin elus veel on lakkunud peale mee, või piisab sellestki viletsusest, mis tal ilma pastorita kaelas on?
„Ma pole kindel, et minu elu sellest helgemaks muutuks, kui ma kuulen teiste lugusid, kes samasuguses pimeduses elavad,” ütles ta. „Aga põhisisu võite ju ära rääkida, kui see liiga pikaks ei lähe.”
Põhisisu? See seisneb selles, et nüüdseks on ta seitse päeva ringi ekselnud, pühapäevast pühapäevani. Maganud keldrites ja jumal teab kus, söönud seda, mis kätte juhtub …
„Näiteks neli singivõileiba neljast võimalikust,” ütles Per Persson. „Kas soovite mu ainsa toidu mu viimase vaarikamorsiga alla loputada?”
Pastor ei öelnud sellest ära. Ja kui ta oli janu kustutanud, ütles ta:
„Pika loo lühike kokkuvõte on see, et ma ei usu Jumalat. Ja veelgi vähem usun ma Jeesust. Isa sundis mind tema jalajälgedes käima – enda, mitte Jeesuse omades –, kui ta õnnetuseks ei saanud kunagi poega, vaid sai ainult ühe tütre. Ehkki vanaisa sundis omakorda isa. Või olid nad mõlemad hoopis saatana käsilased, seda on raske öelda. Pastoriametit on perekonnas igatahes põlvest põlve edasi antud.”
Isa või vanaisa varju ohvriks sattumine äratas Per Perssonis otsekohe poolehoidu ja ta ütles, et kui vaid lapsed pääseksid kõigest jamast, mis varasemad põlvkonnad on kokku keeranud, võiks elu minna palju paremini.
Pastor ei hakanud viitama varasemate põlvkondade vajalikkusele nende endi eksistentsi tingimusena. Selle asemel küsis ta, mis tõi Per Perssoni siia … pargipingile.
Jah, see pargipink. Ja armetu hotelli registratuur, kus ta elab ja töötab. Ja Mõrtsuk-Andersiga õlut joob.
„Mõrtsuk-Andersiga?” küsis pastor.
„Jah,” vastas hotellitöötaja. „Ta elab seitsmendas toas.”
Per Persson mõtles, et küllap võib ta pastorile mõne minuti ohverdada, kui too juba küsis. Niisiis rääkis ta vanaisast, kes oma miljonid tuulde lasi. Isast, kes lihtsalt alla andis. Emast, kes Islandi pankuri kiiluvees maalt lahkus. Kuidas ta ise kuueteistkümneaastasena lõbumajja sattus. Ja kuidas ta nüüd töötab lõbumajast hotelliks muudetud asutuse vastuvõtulauas.
„Ja kui mul juhtub siis kakskümmend vaba minutit olema ja võtan istet pargipingil, mis on turvalises kauguses kõikidest röövlitest ja bandiitidest, kellega ma oma töös kokku puutun, ilmub välja pastor, kes ei usu Jumalat, püüab kõigepealt minult mu viimast raha välja petta ja sööb siis kogu mu toidu ära. Selline mu elu ongi, kui vana lõbumaja minu tagasimineku ajaks tänu teie eestpalvele just Grand Hôteliks muutunud pole.”
Räpase välimusega pastor, leivapuru suu ümber, muutus häbelikuks. Ta ütles, et eestpalve pole tõenäoliselt nii kiiret tulemust andnud, eelkõige sellepärast, et see tehti kiirtööna ja vastuvõtjat pole olemas. Ta kahetseb nüüd, et tahtis kehva töö eest raha saada, eriti veel arvestades hotellitöötaja lahkust.
„Rääkige sellest hotellist,” ütles ta. „Ega teil ei juhtu seal tühja tuba olema … sõbrahinnaga?”
„Sõbrahinnaga?” küsis Per Persson. „Millal me teiega sõpradeks saime?”
„Noh,” vastas pastor. „Ega selleks praegugi veel hilja ole.”
3. PEATÜKK
Pastorile eraldati tuba number kaheksa, Mõrtsuk-Andersi toa kõrval. Ent erinevalt mõrtsukast, kellelt Per Persson poleks iialgi julgenud maksmist nõuda, pidi uus külastaja maksma nädala aja eest ette. Tavaline hind.
„Ettemaks? Aga see on ju minu viimane raha.”
„Seda olulisem, et see eksiteele ei satuks. Ma võin teie eest täiesti tasuta eestpalve lugeda, võib-olla ajab see asja korda,” ütles hotellitöötaja.
Sel hetkel astus sisse habemetüükas mees, nahkjope seljas ja päikeseprillid ees. Ta nägi välja nagu karikatuur röövlist, kes ta arvatavasti oligi, ja küsis ilma teretamata, kust ta võiks leida Johan Anderssoni.
Hotellitöötaja ajas selja sirgu ja vastas, et seda, kes Sjöuddeni pansionaadis elab või ei ela, igale suvalisele sisseastujale ei avaldata. Külaliste privaatsust peetakse siin au sees.
„Vasta küsimusele, enne kui ma sul munad maha võtan,” ütles nahkjopes mees. „Kus Mõrtsuk-Anders on?”
„Tuba number seitse,” vastas Per Persson.
Ähvardav tegelane kadus koridori. Pastor vaatas talle järele ja küsis, kas on oodata mingeid ebameeldivusi. Kas hotellitöötaja arvates saaks ta pastorina kuidagi abiks olla?
Per Persson ei arvanud midagi, aga seda ei jõudnud ta öelda, sest nahkjope oli juba tagasi.
„Mõrtsukas on oma voodisse ära kustunud. Ma tunnen teda, sellepärast on hetkel kõige rahulikum tal magada lasta. Võtke see ümbrik ja andke talle edasi, kui ta üles ärkab. Öelge, et krahv tervitab.”
„Muud midagi?” küsis Per Persson.
„Ei. Siiski, öelge talle, et ümbrikus on viis tuhat, mitte kümme, sest ta tegi ära ainult pool tööst.”
Nahkjopes mees läks minema. Viis tuhat? Viis, mille asemel oleks nähtavasti pidanud olema kümme. Ja nüüd on hotellitöötaja mure,