Rändaja. 2. raamat. Diana Gabaldon

ebakindlaks muutudes. „See… ma… ta…”

      Kähistasin lootusetult. „Alusta algusest,” ütlesin, „aga ära hakka pikalt-laialt heietama, eks?”

      Ta noogutas ja vajutas hambad keskendudes ülahuulde.

      „Noh, kui sa olid ära läinud ja onu Jamie tagasi tuli, siis läks majas hirmsaks mürgliks,” alustas ta.

      „Arvata on, et läks,” tähendasin ma. Tahes-tahtmata tundsin, kuidas minus ärkas väike uudishimu, kuid surusin selle alla ja manasin näole täieliku ükskõiksuse.

      „Ma pole onu Jamiet veel nii vihasena näinud,” jätkas poiss mind teraselt silmitsedes. „Ja ema ka mitte. Seal polnd hoo ega hoobi vahet. Isa püüdis neid maha rahustada, aga nad nagu ei kuulnudki teda. Onu Jamie nimetas ema susserdajaks ja latataraks… ja siis ütles veel palju hullemini ka,” lisas ta punastades.

      „Ta ei oleks pidanud Jenny peale vihastama,” sõnasin ma. „Minu meelest tahtis Jenny ainult aidata.” Ühtlasi oli mul äärmiselt vastik tunne, et mina olen selle tüli põhjustaja. Jenny oli olnud Jamie tugisammas ja nurgakivi lapsepõlvest peale, ema surmast saadik. Kas see kahju, mida ma oma naasmisega tegin, ongi parandamatu?

      Minu üllatuseks Jenny poeg hoopis muigas. „Noh, ega see asi päris ühepoolne ka ei olnud,” nentis ta. „Mu emps ei ole sellest puust, et laseb ennast kõrvad lontis sõimata. Kui lugu lõppes, oli onu Jamiel ikka mitu hambajälge küljes.” Seda meenutades ta neelatas.

      „Tegelikult ma kartsin päris tõsiselt, et nad teevad teineteisele viga. Ema läks onu Jamiele raudkorsetiga kallale, onu kiskus selle tal käest ja viskas köögiaknast välja. Ehmatas kanad aiast välja,” lisas ta jõuetu naeratuse saatel.

      „Kanad on siin kõige väiksem mure, noormees,” ütlesin talle silma vaadates jahedalt. „Räägi edasi, ma tahan minema hakata.”

      „Noh, siis lõi onu Jamie elutoa raamaturiiuli upakile – ma arvan, et ta ei teinud seda meelega,” lisas ta kärmelt, „ta oli lihtsalt liiga närvis – ja marssis uksest välja. Isa pistis pea aknast välja ja hõikas talle, et kuhu ta siis läheb nüüd, ja onu karjus vastu, et sind otsima.”

      „Aga miks siis sina siin oled, mitte tema?” küsisin ma vaikselt ettepoole naaldudes ja ta ratsmeid hoidvaid käsi jälgides; kui nende haare peaks lõdvenema, ehk õnnestub mul siis ratsmed enda kätte napsata.

      Noor Ian ohkas. „Noh, just siis kui onu Jamie sadulasse hüppas ja minema hakkas, tuli täd… ee… see tähendab, tema nai…” – poiss punastas õnnetult – „…Laoghaire. Ta… tuli mäest alla ja otse eesõuele.”

      Siinkohal loobusin ma ükskõiksust teesklemast.

      „Nii, ja mis siis sai?”

      Ian kortsutas kulmu. „Siis läks hirmsaks lärmilöömiseks, aga ma palju ei kuulnud. Täd… see tähendab, Laoghaire – paistab, et tema ei oska korralikult kakelda, nagu ema ja onu Jamie. Ulub ja halab niisama. Ema ütleb ta kohta viripill,” täpsustas ta.

      „Mm-hmh,” mõmisesin. „Ja siis?”

      Laoghaire oli hobuse seljast maha tulnud, Jamie jala külge klammerdunud ja temagi sadulast alla tirinud, nagu noor Ian jutustas. Siis oli Laoghaire õuele veelompi maha vajunud, Jamie põlvi kallistanud, nutnud ja ulunud, nagu tal kombeks.

      Pääsemata liikuma, oli Jamie lõpuks Laoghaire’i püsti tõmmanud, üle õla visanud ja majja ning trepist üles viinud, pööramata tähelepanu lähisugulastele ja teenijarahvale, kes kõik, suu ammuli, seda pealt vahtisid.