Must klaasmaja. Avo Kull

mis imevägi sind kogu aeg tehnoloogiabörsi poole kisub?“

      „Mis ikka, kuum sektor… meeletud tõusud, võimsad edulood.“

      „Mis sa arvad, miks seal nüüd nii kuumaks on läinud – mis selle põhjus on? Oled sa sellele mõelnud?“

      „Arvutivärk, infotehnoloogia – uus ja kuum kaup, mis iga päevaga uueneb.“

      „Ainult see?“

      „Ma ei tea, aga mis siis veel?“

      Sirje vaatas noormeest vidukil silmadega ja raputas aeglaselt pead: „Raketid on sümptom, haige turu tunnusmärk, millel on komme tõusta taevasse just börsibuumi viimases faasis.“

      „Seda küll, aga kuumenemine on seal juba pikalt kestnud ja hulk inimesi võib veel enne mulli lõhkemist püstirikkaks saada.“

      „Võimalik, aga enamik läheb vastu kindlale hävingule.“

      „Miks nii karmilt?“

      „Sest tegemist on hullusega. Paljud kogenematud investorid kaotavad pea ja pumpavad kiire kasumi ootuses neisse aktsiatesse tohutu hulga spekulatiivset raha.“

      Turustrateeg vangutas pead ja näis, et kauge mandri meeletused häirivad teda tõsiselt: „Seda protsessi pole võimalik peatada, sest inimese ahnus on piiritu, kuid viib ta lõpuks ikkagi välja vääramatu krahhini. Parim, mida me praegu teha saame, on oma sõrmed sealt võimalikult kaugel hoida.“

      „Aga … kas siis on vaja seda analüüsi üldse teha?“

      „Seda on väga vaja, sest nii saame detailse ülevaate arengutest buumi eri etappidel. Ja see annab meile ettekujutuse, kuidas analoogsetes olukordades käituda.“

      Mark kuulas ja uuris nüüd lähemalt oma kauni vestluskaaslase välimust, üritades tema vanust kindlaks määrata, kuid see polnud kerge. Püüdlikult ja puhtalt jumestatud näonahk ei reetnud oma vanust ega andnud vähimatki vihjet kulumise või väsimuse kohta. See oli eatu naine, kelle vanus võis vabalt olla kolmkümmend viis, aga sama hästi ka viiskümmend.

      „Kui oled isu täis vaadanud, siis asuksime ehk asja juurde.“ Öeldus polnud irooniat, ent Mark tundis, et ta on relvitu. See naine mõistab kõike, teab ja tajub kõike, aga ta ei kasuta oma teadmist kurjalt, olles ikka sama siiras ja otsekohene nagu alati.

      „Võtame nüüd Balti turu lahti,“ jätkas naine sama sõbralik-joviaalse tooniga ja naaldus tooli seljatoele, oodates, kuni noormees kergelt värisevate kätega end OMX-grupi platvormile sisse logib.

      „Ära muretse, see polegi nii hull, kui sulle esialgu võib tunduda,“ lohutas Sirje noormehe näoilmet jälgides. „Leiame siit oma seitsekümmend aktsiat ja päris mitmed neist pälvivad tõsist tähelepanu.“

      „On see ikka hea idee?“ üritas Mark vastu vaielda. „Väikesed, vähelikviidsed ettevõtted, mis võivad kaugemas tulevikus küll mingi tulemuse anda, aga kui jälle peaks midagi… juhtuma, on neid positsioone pea võimatu müüa. Kas poleks õigem…“

      „Tubli-tubli,“ sekkus Sirje. „See mõttekäik tundub igati loogiline ja su kartused on kindlasti põhjendatud, aga just seepärast ma seda juttu räägingi. Kõik, mida ma sinult tahan, on Balti pangaaktsiate põhjalik analüüs, kus sa prognoosid meile kenakesti nii tõusu- kui ka mõõnatsükli.“

      „Aga… miks just pangaaktsiad?“

      „Sest väga paljud Rootsi pangajuhid on hakanud viimasel ajal meie krediidiasutuste uksi kulutama.“

      „Sa siis arvad, et…“

      „Ma ei arva midagi, aga kui neil on siinsete pankade vastu elav huvi tärganud, võiks see meilgi olemas olla.“

      Mark noogutas sõnatult. Ilmselt on turustrateegi valvas pilk märganud liikumist, millele teised pole veel pihta saanud, ja kui svenssonid tõesti ülevõtmist plaanivad, võib see sektor vägagi kuumaks minna.

      „Jäta meelde: Hansapank, Ühispank ja muudki Balti pangad on nüüdsest sinu lemmikud,“ lausus turustrateeg lühidalt ja tõusis. „Oleme siis kokku leppinud,“ lisas ta laua juurest lahkudes.

      Nostalgianoodiga hinges avas vastne turuanalüütik Hansapanga kodulehe, mille tutvustav osa meenutas nii mõndagi. Ta oli juba koolipõlves imetlenud seda toimekat rahandusasutust, mis sööstis sädemeid pilduva komeedina taasiseseisvunud Eesti majandustaevasse ja hakkas seal peagi päiksena särama.

      Mida sügavamale ta uuritava ettevõtte käekäiku kaevus, seda ilmekamaks muutus lähiajalugu, mis oli kokku viinud üheksa andekat ja aktiivset inimest. Seda eredamalt joonistus välja uskumatult edukas tähelend, millist pikalt vaesuses virelenud Ida-Euroopa polnud varem näinudki. Seda selgemaks sai võimaluste, proovikivide ja ahvatluste maailm, kuhu need üheksa meest olid ukse avanud, ergutades kõiki edumeelseid ja energilisi inimesi, kel hinges igatsus parema elu järele või juba silmis säramas ehe rikastumissoov, sama tegema. Nemad sisendasid usku, et nüüd on kõik teed valla; et miski pole võimatu. Tarvitseb vaid tahta ja haarata sabast oma sinilinnul, kes kannab su helgesse tulevikku, kuhu edujumalanna Fortuna on sulle aseme teinud.

      Pilk kellale – tööpäeva lõpuni jäi vaevalt tund – sundis kiirustama ning pikemalt mõtlemata logis Mark end väärtpaberite keskregistrisse ja avas Hansapanga aktsiaraamatu.

      Nimede ja numbrite rägastikus polnud lihtne navigeerida, aga lõpuks andis pingutus tulemuse ja paberilehele said kirja kõik üheksa nime. Numbrite jada iga nime taga oli muljet avaldav ja Mark hakkas kasvava erutusega igaühe aktsiate arvu päevakursiga läbi korrutama. Numbrite jada pikenes veelgi. Lõpuks oli tulemus käes ja analüütik silmitses üksisilmi rasvase jutiga allakriipsutatud summat. Kolm miljardit! Tule taevas appi! Kolm miljardit Eesti krooni! Inimmõistusele hoomamatu summa!

      Ootamatu avastus ei andnud Margile terve õhtu asu. Ikka ja jälle silmitses ta kontorist kaasa võetud paberilehte. Meeletu rahamass panga asutajate väärtpaberikontodel erutas kujutlusvõimet ja torkis okkana hinge. Kuidas see võimalik on?! Kuidas neil õnnestus vaid viie aastaga koguda varandus, millest ei osatud siin vaesusest vabanenud maal unistadagi?

      Ta uuris uuesti nimekirja, mis hakkas pikkamööda pähe jääma, ja nüüd köitis ta tähelepanu üks teine tõsiasi: olgu see summa pealegi hoomamatu, kuid igaüks eraldi… inimene iga nime taga, kellest oli saanud kujutlematu kiirusega miljonär, ja oleks siis ainult miljonär. Jumal küll! Sajakordne miljonär! Üksisilmi põrnitses ta arve kahe suurima pangaomaniku nime järel ja ärritus aina kasvas: nelisada miljonit! Milline jube rahamägi! Mida kõike võiks endale neljasaja miljoni eest lubada! Maju, maid, autosid… mida iganes.