Alan vilistades mööda külavaheteed kodust jahisadama poole. Kahel pool kitsast looklevat kruusateed oli kõik heleroheline, lopsakas, lõhnav ja õitsev ning taevas imeliselt helesinine. Eemal sillerdas meri.
Ta jõudis rannarestorani juurde, avas juba ukse ja jäi siis enne sisenemist korraks ukse vahele seisma. Tal oli äkki kuidagi väga hea ja kerge olla.
Ta lasi pilgul ringi libiseda.
See oli kena väike sadam. Siin olid mõned valgete purjedega jahid ja paar kalapaati. Restorani lillekastidega ääristatud terrass ja triibuliste patjadega kaetud punutud mööbel andsid sellele õdusa ilme. Alan vaatas veel hetke rahuloleva pilguga seda kõike ja astus siis uksest sisse.
Restoran oli ka seest hele ja hubane. Laudpõrand, heledaks peitsitud seinad, sinise-valgetriibulised padjakatted ja siin-seal mereteemalisi nipsasju.
Alan oli selle restorani avanud veidi rohkem kui aasta tagasi, enne seda oli siin räämas sadamakõrts. Pealinnast oli siia küll hulk kilomeetreid, aga see ei seganud lõbujanulisi maiasmokki. Ihaneeme jahisadamas asuv Tulivesi oli olnud eelmise suve hittkoht, kuhu puhkepäevadel oli võimatu lauda saada. Pärast vaiksemat sügist ja talve oli elu siin nüüd taas täies hoos.
Alan mõtles, et ta võiks olla väga õnnelik, kui poleks olnud kõike muud, kogu seda viimaste kuude jama tema linnas asuvate restoranide ja klubidega, mille oli põhjustanud reetlik äripartner. Ja isikliku eluga. Aga nüüd … õhus oli kuidagi uut hingamist. Mingi imeline rahu oli äkki kuskilt ta sisse tulnud.
Järgmise neljapäeva õhtul laiskles Õnne üksi kodus pärast naudinguterohket kohtumist Margusega. Margus oli piltilus, pikka kasvu ja päikeselise loomuga meesmodell, kellega Õnne oli suve algul tutvunud. Seks nende vahel oli super ja lobiseda ka tore, aga segavaid romantilisi tundeid kummalgi mitte. See suhe oli tõeline kirss Õnne lõbusa vallaliseelu tordil. Kas nad olid sõbrad või armukesed või mõlemat, friends with benefits … lõpuks polnud ju oluline, kuidas suhet nimetada, vaid selle sisu. Ja sisu oli antud juhul suurepärane.
Õnne vaatas telefonist Facebooki, talle oli sõnum – Karl kutsus Ihaneeme sauna.
Ta puikles algul vastu, sest kell oli juba üheksa ja ta pidi järgmisel päeval Inese ja Ailiga Haapsallu joogafestivalile sõitma, aga Karl oli visa, moosis teda korraga sauna ja nädalavahetuseks Lätti Positivuse festivalile ning meelitas sellega, et Ines on ka Ihaneemes.
Õnne murdus lõpuks, kui Karl tsiteeris Jaapani rahvatarkust “Mõtle vähem, tee rohkem!”. Oli imeilus suveõhtu ja tõesti – miks kodus istuda.
Õnne oli autoga juba peaaegu linnast väljas, kui Karl helistas ja palus, et ta võtaks veel ühe inimese peale. Õnne keeras tagasi ja korjas peale Martini, pika kõhna prillidega heledapäise noormehe.
“Kes su ema on?” küsis Õnne pärast tervitusi ja tutvumist.
“Mis mõttes?” sattus Martin segadusse.
“Kui ma su perekonnanime kuulsin, siis mul tekkis kahtlus, et ta oli kunagi mu muusikaõpetaja.”
Väike Eesti, selgus, et nii oligi.
Martin osutus võluvaks teekaaslaseks. Ta oli Õnnega enam-vähem ühevanune ja mängis mitmes bändis tšellot.
Suurelt maanteelt ära keeranud, nautisid nad tühja teed, vaid üks põder mõtiskles tee ääres, märkas Õnne natuke enne Ihaneemet.
Nende saabudes oli Ines just lahkumas.
“Miks? Mis mõttes? Meelitasite mind siia ja nüüd lähed ära?” oli Õnne nördinud.
“Anna andeks, aga ma olen nii väsinud … me eile juba pidutsesime ja jõime ja ma tahan enne joogafestivali natuke taastuda ja puhata.”
“Näh,” ütles Õnne pettunult ja läks asju pakkiva Inese järel sauna eesruumi. Ta poetas sõbrannale kiirelt paar lauset päevasest kohtumisest Margusega. Ines jutustas kiirustades vastu, et Aili oli avaldanud lootust, et Õnne ja Karli vahel võiks midagi tekkida.
“Sest sa oled nii tore ja Karli eelmise naisega ei saanud Aili üldse läbi,” selgitas Ines. “Aga te oleksite Martiniga nii ilus paar, ma vaatasin, kui te tulite!” lisas Ines ootamatult.
“Kuidas palun?”
“Tõsiselt. Te olete mõlemad selliseid pikad ja saledad ja heledapäised … nii-nii ilus, tõesti!”
Õnne ei osanud teha muud kui naerda.
Karl oli Õnnet saabudes kallistanud, Alan samuti. Seejärel olid nad võtnud ta väikese punase auto ja läinud koos Martiniga, kes oli neist ainsana piisavalt kaine, et rooli istuda, Ihaneeme sadamarestoranist rummi tooma. Alan oli paljas, vaid tekk ümber, purjus ja väga hoos, aga samas, miks ta ei võinud seda oma kodus olla, mõtles Õnne.
Ines, ta laste isa John ja lapsed lahkusid, lõbus seltskond rummiga saabus tagasi. Kõik siirdusid sauna eesruumi. Õnne istus tugitooli, Alan ta jalge ette põrandale, Karl, Aili ja Martin diivanile.
Alan segas Õnnele järjest selliseid rummikoolasid, mis koosnesid peamiselt rummist ja kus koolat oli vaid veidi värvi lisamiseks, laimi ja jääd ka. Samal ajal valas ta tüdruku komplimentidega üle.
“Sa oled parim naine, kes eales sellesse sauna sattunud,” teatas Alan joviaalselt. “Ei teagi, miks nii häid naisi siia nii vähe on sattunud.”
Aili vahtis lakke, ta abikaasa oskas ikka tõeliselt nõme olla.
Õnne tundis end samal ajal Aili ja teiste ees natuke ebamugavalt. Ta üliarenenud empaatiavõime nentis, et kui tema abikaasa ta ees kellelegi sellist juttu räägiks, ta end küll väga hästi ei tunneks. Aili oli Õnnele sümpaatne ja ta tahtis, et kõik ennast hästi tunneksid. Ja samas oli ta siiski natuke meelitatud ka.
“Martin, ma kuulsin, et sa lähed ka joogafestivalile?” küsis Õnne jutu mujale juhtimiseks.
“Jaa, ma esinen seal laupäeva õhtul,” vastas noormees rõõmsalt.
“Mis jooga, joga … tulge parem meiega Positivusele,” tuli selle peale Alanilt.
“Jaa, Positivus rokib!” sekundeeris Karl vaiksemalt.
Õnne naeris.
Mehed sattusid hoogu ja pildusid teravaid vaimukaid nalju joogafestivali aadressil. Õnne ja Martin naersid ja vaidlesid vastu. Mõlemal olid kaalukad põhjused joogafestivalile minna: Õnne oli lubanud vabatahtlikuna fotograaf olla ja Martin pidi laupäeva õhtul seal bändiga esinema.
Seltskond siirdus uuesti sauna, iga natukese aja tagant avanes uks ja keegi lippas alasti merre ning siis tagasi. Aili kadus mingi hetk magama, Õnne, Martin, Karl ja Alan jäid.
Varsti pärast ühte ühist kümblust tundis Õnne, et saun on liiga kuum, ta tõusis ja läks uuesti end jahutama. Ta lippas paljajalu üle kastese muru ja mööda suurtest kividest astmeid alla mere äärde. Päike hakkas tõusma. Ta viskas kaasa haaratud rätiku paadiservale ja astus vette, kui kuulis selja taga samme. Ta vaatas üle parema õla. Alan.
“Tead, mida ma mõtlesin, kui ma sind esimest korda nägin?” küsis mees Õnne järel vette astudes. Ja jätkas vastust ootamata: “Ma mõtlesin, et see on selline naine, kellega ma tahaksin abielluda.“
“Kas sa mitte ei ole juba ühe erakordselt kauni naisterahvaga abielus?“ küsis Õnne ülbelt vastu. Mida see mees endast õige mõtles, et tuli sellist juttu ajama?
Alan turtsatas.
Õnne astus sügavamale vette. Põhi oli kivine, nii et püstijäämine nõudis keskendumist, eriti pärast kogu joodud rummi. Alan oli paari kiire sammuga tüdrukust ees, pööras ümber ning suudles teda tugevalt ja kirglikult.
„Sa ei tohi nii teha!“ vahtis Õnne teda vihaselt, kui oli enda lahti rebinud.
„Arvad?“ naeris mees ja suudles teda uuesti.
Õnne pidi endale tunnistama, et see oli hea. Ja päike tõusis, meri oli tüüne ja taevas õrnsinine, jahedavõitu vesi voogas nende alasti kehade ja päikese vahel nagu samet. See osa temast, mis hoidis tal pilgu peal ja vaatas neid asju kõrgemalt