kitsas porine teerada. Seejärel jõudsid nad kallakule rajatud aeda, kus kriminalistide prožektorite eredas sinakas valguses sagisid ringi vihmariietes politseinikud. Õu oli korvpalliväljaku suurune. Selle ühes otsas asus valget värvi villa. Vasakut kätt oli väike punane heinaküün, mille sissepääsu ees oldi ametis kahe laiba kohale telgi püstitamisega.
Õue keskel lebas veel kaks laipa. Üks selili, teine külili, jalad kohmakalt puntras. Mõlemal laibal oli suur osa näost kadunud.
„Millal see juhtus? Kes teada andis?”
Synne juhtis neid pikal sammul villa poole, möödudes kaarega surnukehadest. „Häirekeskus sai kõne kell 12.56. Anonüümne helistaja. See on vist mingit sorti kättemaks. Allahi nimel.”
Synne vaatas üle õla. „Selle koha leidmine võttis omajagu aega. Solro pole selle ametlik nimi.”
„Ma tean,” pomises Fredrik. „Seega, kui sa helistasid …”
„… olin ma juba jõudnud mingisuguse pildi kokku panna. Sebastian on teel. Me oleme kõiki teavitanud.”
Majja viis puidust uks. Sissepääsu kohal rippus lai plank, kuhu oli tõepoolest suurte tähtedega kirjutatud „Solro”. Esikusse olid tehnikud asetanud kasti kilesusside, kummikinnaste ja respiraatoritega. Kitsa esiku üht seina kattis suur maal hamesse riietatud Jeesusest, kes astus välja helendavast päikesest.
„Kättemaks. Allahi nimel,” ütles Fredrik aeglaselt vihmamantlit seljast võttes. „Kas see peaks olema mingi religioosne arveteklaarimine?”
„Kas sa mitte ise ei öelnud, et see kogudus oli islami suhtes väga kriitiline? Et nad avaldasid mošeede juures meelt ja muud sellist?” küsis Synne.
„Seda küll. Aga massimõrv tundub veidi üle võlli olevat.”
„See pole veel kõik,” vastas Synne.
Mis hullumeelsus viib selleni, et keegi otsib paksu metsa seest üles koguduse? Tapab nad nagu loomad? Fredrik murdis pead, mida mõrvar või mõrvarid mõtlesid, kui nad siin koridoris seisid. Kui nad nägid ebaühtlase kõrgusega nagiderivi. Jäikade trükitähtedega nimesilte, mille olid joonistanud saamatud lapsekäed. Kas nad peatusid ja lugesid? Tühja puidust nagi, kus seisis „Annette”. Või selle kõrval rippuvat loomaaia-nokkmütsiga nagi. Vaevu meetri kõrgusel põrandast. „William.”
Siin pidi olema täiesti vaikne, kui nad sisse hiilisid. Nad piilusid võibolla mängutuppa ja nägid, et kõik mänguasjad olid ilusti oma kastidesse seatud. Nad tundsid köögis männiseebi lõhna. Nad hiilisid läbi õmblustoa, kus kudumid lebasid korvides ja õmblusmasinad olid kaetud plastkatetega, et ükski väike käsi haiget ei saaks, kui mõni pisike varajane ärkaja oleks enne vanemaid siia sattunud. Teisele korrusele viiva trepi juures olid nad juba ammu taibanud, et kõik magavad.
Kogudus oli kaitsetu. Aga nad läksid edasi. Hiilisid üles. Sinna, kus olid inimesed.
Trepi kohal rippus järgmine pilt Jeesusest. Peaaegu poolteist korda poolteist meetrit suur portree, mis kujutas okaskrooniga Kristust, lahtine haav otsmikul ja verenired põsel. See üleelusuurune nägu tekitas Fredrikus vastikust. Nägu oli nii detailselt joonistatud, et iga higipoor, iga viimne kui väike ebapuhtus justkui kriiskas nende poole.
See polnud pelgalt tunne, et oled kellelegi liiga lähedal. See oli midagi suuremat. Vägivallaakt inimese poolt, kes otsustas pildi siia riputada. See oli viimane asi, mida siinse puitvilla elanikud tegid. Igal õhtul enne magama minekut kõndisid nad mööda Jeesuse kannatustest. Ja igal kuradi hommikul. Nad ei jõudnud isegi hambaid pesta ega sital käia, enne kui neile meenutati maailma viletsust.
Trepi lõpus olevas avaras hallis olid märgid kaootilisest põgenemisest. Kõik uksed olid avatud. Riided ja mänguasjad seinte äärde visatud, raamitud õhufoto talust oli alla kukkunud ja lebas nüüd purunenud klaasi sees põrandal.
„Kas meedia on juba haisu ninna saanud?” küsis Fredrik.
„Ei. Ja ma üritan seda nii ka hoida. Ma tahaksin hea meelega sündmuskoha kontrolli alla saada, enne kui fotograafid siin tiirlema hakkavad.”
„Hästi. Ma peaksin Kari Lise Wetret hoiatama, enne kui ajalehed talle helistavad.”
Nad võtsid suuna koridori lõpus asuva toa poole. See oli väike ja vanaaegselt sisustatud. Akna ees rippusid valged heegeldatud kardinad ja aknalaual seisis õitsev begoonia. Tekk lebas põrandal. Toa omanik põlvitas voodi ees. Lühikest kasvu kahvatu mees, seljas sinise-valgetriibuline pidžaama. Mehe põsk puhkas voodilinal. Suured klaasistunud silmad jõllitasid tühjal pilgul enda ette.
„See on pastor Alfsen,” ütles Fredrik.
„Kes?”
„Bjørn Alfsen juunior. Ta oli koguduse juht.”
Fredrik kummardus ja uuris surnut. Mees oli osaliselt kiilas, juuksed hallid ja lühikeseks pöetud. Ta tundis mehe suud ümbritseva habeme ära piltidelt, mille Wetre talle oli saatnud. Otse pastori parema kõrva kohal mustas väike punane auk. Madrats oli verest tume.
„Voodi ees palvetamise ajal hukatud,” konstateeris Synne kuivalt. „Ja vaata seda.”
Naine võttis rinnataskust pastaka ja kergitas kortsus voodilina.
Pastori lühikesed sõrmed olid pundunud. Seda põhjustas roheline siidsall, mis oli tugevalt ümber randmete seotud. Synne kohendas pastakaga salli. Fredrik kissitas looklevate valgete kirjatähtede poole.
„Araabia keel.”
7
Fredrik seisis endiselt Bjørn Alfseni magamistoas, kui tehnikud saabusid. Ta oli kasutanud aega raamaturiiulite uurimiseks. Kõige all lebasid paksud patakad vanu märkmikke, väljaprinditud veebilehti ja kopeeritud võitlustekste, mis kutsusid sõtta kogu selle jumalavallatu kloaagi vastu, mis koguduse meelest riiki uputas. Aga seal oli ka retsepte, piiblisalme ja jutluste märkmeid. Üks tolmunud mobiiltelefon.
Neli keskmist riiulit olid imelikult korras. Igaühel seisis kaks fotot. Fredrik uuris neid lähemalt.
Pastor figureeris neil kõigil, aga inimesed, kellega ta koos poseeris, olid erinevad. Ta seisis ühel ilmselt kaunil suvepäeval säravvalge villa ees, kus ta nüüd mõrvatuna lebas. Punasetriibuline triiksärk oli kaelani kinni nööbitud ja Alfsen kissitas päikese poole. Mees oli peaaegu ebasündsalt päevitunud ja ta nahk meenutas vanainimest. Seal olid mõned lapsed. Kaks kolmekümnendates meest. Üks mees ja üks naine. Annette ja William. William tundus olevat kahe-kolmeaastane, seega võis foto olla tehtud eelmisel aastal. Heledapäine naeratav poiss seisis otse Alfseni ees, tal olid seljas rohelist värvi lühikesed püksid ja liiga suur T-särk kirjaga „Jumal on minu karjane”. Alfseni pruunid käed puhkasid poisi õlgadel, poisi ema istus mehe kõrval toolil ja hoidis poja kätt. Fredrik teadis, et Annette ei saanud olla vanem kui kakskümmend seitse, aga autoritaarse pastori kõrval näis ta peaaegu plikana. Naise silmad olid avali ja selged ning paistis, et särav päike, mis ülejäänud inimesed kissitama pani, ei mõjunud talle. Esilekerkiv nina heitis kitsale näole varju. Annette heledad pikad juuksed lehvisid vabalt ja tal oli seljas valge kleit. Naise põlved olid kokku surutud, jalad paljad. Ta oli väga kaunis. Noor blond versioon oma emast.
Kõige ülemisel riiulil olid virnas usuteemalised teatmeteosed, lauluraamatud ja mõni piibel. Üks raamat paistis silma. Kulunud raamatuseljal seisis kuldse kirjaga Die Bibel. Fredrik võttis selle ettevaatlikult välja ja avas kaane. Keegi oli sinna vanamoodsas käekirjas pühenduse kirjutanud: „Professor E. Brinch. Unsere tiefste Dankbarheit. Der Wiener Gesellschaft für Rassenpflege. Wien 1936.”
Fredrik pöördus tehniku poole, kes Alfsenit uuris. Naine tajus tema pilku vist kuklaga.
„Ta on olnud surnud vähemalt pool ööpäeva,” sõnas naine ja pigistas ettevaatlikult laipa. „Tulistatud lähedalt, aga ei puutunud relvaga kokku. Ma pakuksin, et kaugus jääb viie kuni viieteistkümne sentimeetri vahele.”
Naine näitas pintsettidega kuulihaava ümbritsevatele tahmaosakeste jälgedele. „Väike kaliiber, aga piisav, et kuul pealuu läbistaks.”
Fredrik