soov vend selle tüdruku asemele seada. Tüdruk sattus üksi sellesse olukorda. Ta ei teinud kellelegi halba, nii ma vähemalt mõtlen. Mu vend oli liiga palju joonud ja sellest hoolimata rooli istunud. Ta tappis kaks neljateistkümneaastast tüdrukut. Tema peaks koomas olema. Mitte see tüdruk.
Vaatan veel viimast korda tahvlit, enne kui selle käest panen.
Elsa. Kahekümne üheksa aastane (sündinud 27. novembril).
Pagan, täna on ta sünnipäev.
Ei tea, miks ma seda teen, aga ma võtan pihku tahvli küljes rippuva kustutuskummiga pliiatsi ja nühin kahekümne üheksa maha. Järele jääb kole laik, aga tühja sellest.
„Kaunitar, sa saad täna kolmekümneaastaseks,” pomisen ma uut arvu kirjutades, ja lasen tahvli käest.
Silmitsen teda veel. Miski häirib mind, ning hetke pärast taipan. Kõigi nende asjanduste külge ühendatud olemine muudab teda inetuks. Kui ma kõik lahti ühendaksin, sarnaneks ta peaaegu jasmiiniõiega, kui palatis püsivat aroomi silmas pidada. Sel hetkel arutlen omaette, kas ühendada lahti või mitte. Kuni praeguseni polnud mul arvamust. Nüüd aga tahan, lihtsalt selleks, et teda loomulikuks teha, kõik välja lülitada.
„Sa oled nii ilus, sünnipäeva puhul on sul õigus musi saada.”
Mu sõnad üllatavad mind ennastki, kuid juba valmistun ma eemale lükkama mõningaid torusid, mis segavad mind tema põse ligi pääsemast. Nii lähedalt on jasmiiniaroom selgelt tuntav. Panen huuled tema sooja põse vastu ja see mõjub mulle nagu elektrilöök.
Terve aasta pole ma suudelnud ühtki naist, jaganud ainult põsemusisid töökaaslastele. Selles, mida ma just tegin, pole midagi sensuaalset ega seksuaalset, kuid, pagana päralt, olen varastanud naiselt põsemusi. Mõte paneb mind naeratama ja ma tõmbun eemale.
„Sul veab, väljas sajab. Ma jään sulle natuke seltsiks, jasmiiniõis.”
Tõmban tooli lähemale ja istun.
Ei kulu vist kümmet minutitki, kui jään magama.
3.
ELSA
Ma tahaksin nii väga midagi tunda, kuid ei tunne. Mitte midagi. Ma ei tunne absoluutselt midagi.
Ent kui uskuda, mida ma kuulen, on keegi juba kümme minutit mu palatis. Mees. Pakun, et umbes kolmekümnene. Hääle järgi mittesuitsetaja. Muud ei oska öelda.
Ja ma võin ainult tema sõnu uskuda, kui ta lausus, et on mind põsele suudelnud.
Mida ma loodan? Et mängin talle Lumivalgukest? Võluprints on saabunud, suudleb mind, ja hopp! „Tere, Elsa, mina olen see ja see, bla-bla-bla, ma äratasin su üles, tule, abiellume.”
Oleksin ma seda uskunud, oleksin julmalt petta saanud, kuna midagi niisugust ei toimunud. Tegelikkus on hoopis argisem. Pigem nagu: „Ma olen mees, kes eksis palatiga (vähemalt nii ma oletan, sest vastasel korral ei saa ma üldse aru, miks ta siin on) ja kes otsib varju, kuni vihmasadu lõpeb (sadu hakkasin ma tajuma mõne hetke eest).” Ja nüüd hingab ta juba sügavalt.
Ma olen uudishimulik. Uudishimu ei ole midagi keemiaga seotut, ma suudan veel mõista, mis see on. Niisiis tahan ma kangesti teada, kes istub toolil minu kõrval. Mul pole mingit võimalust vastust saada, seetõttu piirdun kujutlemisega. Kuid ma tüdin varsti. Seni on peale arstide, õdede ja koristaja siia palatisse sisse astunud ainult inimesed, keda ma tunnen. Iga kord tuli mul ette kujutada, mis neil seljas on, ja see oli ka kõik. Praegusel juhul olen täielikus teadmatuses, peale tema hääle pole mul mingit suunavat märki.
Minu arvates on ta, muide, pigem meeldiv. Teatud vaheldus. Esimene uus hääl kuue nädala järel, ja ma usun, et isegi kui hääl olnuks kähe või ilmetu, oleks see mulle meeldinud. Mu õe kutid ei tee kunagi suud lahti, ainus, mida ma nende puhul tajun, on aeg-ajalt õega suudlemine, või siis jäävad kutid koridori ootama. Kuid sellel uuel häälel on tõesti eriline tämber, milles on nii kergust kui kirge.
See hääl võimaldas mul lihtsamalt teada saada, mis kuupäev täna on.
Ma olen siin tõesti juba viis kuud ning täna on ilmselt mu sünnipäev.
Üllatav, et mu õde pole mind õnnitlenud. Võib-olla mõtles, et see on kasutu. Või on ta lihtsalt unustanud. Tahaksin talle pahameelt avaldada, aga ei saa. Kuid kolmekümnendat sünnipäeva ju tähistatakse, eks ole?
Keegi liigutab mu kõrval toolil. Kuulen kanga kahinat ja tunnen ära, et tõmmatakse seljast sviitrit. Kuulen, et hingamine vaibub, kui ta kaelust üle pea tõmbab, kerget puhkimist, kui ta käed varrukatest välja tõmbab ja rindkere vabastab. Kuulen, et sviiter pannakse kuhugi, ja seejärel taas korrapärast hingamist.
Olen pinges. Igatahes meeldib mulle ette kujutada, et olen. Kõik mu keha osad, mis on aktiivsed, tegelikult ainult kuulmine, on kinni selle uue nähtuse, just nagu päästerõnga küljes. Nii et ma kuulan, kuulan, aina kuulan. Ja joonistan pikkamööda oma peas pilte.
Tema hingamine on rahulik. Ilmselt on magama jäänud. Vihma krabin aknal on vaikne ja ma võin eristada sahinat, mida tekitab tema T-särgi hõõrdumine vastu plasttooli. Ta ei saa olla eriti suur, sest muidu ta nii ei hingaks. Püüan võrrelda tuttavate inimestega, kuid inimeste hingamist kuulatatakse ju harva. Mina tegin seda tihti oma kunagiste poistega, kui ma enne neid üles ärkasin. Mõned ütlesid, et see on naeruväärne, ja need ei pidanud kuigi kaua vastu. Mäletan üht tüüpi, kes hingas kolmefaasiliselt, naer tuli peale, kuid hoidsin end tagasi, et teda mitte äratada. Too ei pidanud samuti kuigi kaua vastu.
Mu armulood olid niikuinii kaootilisevõitu. Mul oli neid palju vähem ja harvemini kui õel. Mälu järgi umbes kümme. Mõned lühikesed, mõned pikemad. Praegu olen üksik. Ongi parem, kuna pole teada, kuidas kutt mu koomale oleks reageerinud. Oleks ta mu kohe maha jätnud? Või oodanud? Mulle sõnagi lausumata oma eluga edasi läinud? Kuulanud arstide juttu ja tulnud mulle ütlema, et meie lugu on läbi? See poleks talle mingit raskust valmistanud, ta olnuks veendunud, et ma ei kuule midagi. Ja mu kooma esimese neljateistkümne nädala jooksul olekski tal õigus olnud.
Niisiis olen üksik ja tunnen selle üle kergendust. Kuulda ema nutmist iga kord, kui ta siin käib, on niigi raske, mul pole mingit soovi kellegi teisega seda kogeda.
Sellal kui need mälestused mu peast läbi käivad, keskendun oma ootamatule külastajale. Tema hingamine on muutunud sügavamaks. Ta on tõesti magama jäänud.
Hoian kogu oma tähelepanu temal. Ma ei taha, et aeg edasi liiguks. See on mu ainuke meelelahutus, ainuke uus asi, peaaegu ainuke asi, mis tuletab mulle meelde, et ma olen tõepoolest veel miskitmoodi elus.
Sest ei saa öelda, et mu õe ja haiglaõdede pidev siinkäimine ja ema nutt mind rõõmustaksid. Praegune juhtum aga on nagu kivi kukkumine vette. Muutus asjade käigus. Kui saaksin end liigutada, paneks see mu värisema.
Ma tahan, et aeg peatuks, kuid see ei peatu. Mul pole muud kui see lühike puhkepaus, mida ta mu palatis endale lubab. Niipea, kui ta lahkub, on kõik jälle nagu enne. Aga ma sain sünnipäevaks kingituse. Tahaksin selle mõtte peale naeratada.
Äkitselt kriuksub ukselink. Kuulen hääli ja kogu mu olemus ergastub. Tunnen ära Steve’i, Alexi ja Rebecca. Nad näivad heas tujus olevat ja räägivad rõõmsalt. Korraga on mul soov neile öelda, et nad vait jääksid, et nad ei ärataks mu külastajat. Kuid nagu ikka, ei saa ma midagi teha, ja tegelikult tahan väga teada, kuidas tundmatu oma siinolekut selgitab.
Sammude kaja ja häälte valjenemine osutavad, et mu kolm sõpra tulevad lähemale, ja jäävad siis korraga seisma.
„Siin on ju keegi!” hüüatab Rebecca.
„Kas sa tunned teda?” pärib Alex.
Ma oletan, et Rebecca raputab pead. Ma kuulen, et nad kogunevad tooli ümber ja kummarduvad mu külastajat silmitsema.
„Tore, ta magab,” lausub Rebecca. „Kas laseme tal edasi magada?”
„Ei, ajame välja,” ütleb Steve.
„Ta ei sega ju kedagi,” sõnab Rebecca. „Ja kui ta on Elsa sõber, siis võib ta ju koos