nurga tormates jooksin kellelegi otse sülle ja kukkusin selili põrandale.
„Ai!” protesteerisin ja vaatasin otsa Kile Woodworkile, proua Marlee pojale.
Kile’il ja teistel Woodworkidel asusid toad meiega samal korrusel. See oli erakordne au. Või tüütus. Oleneb, kuidas keegi nende peresse suhtus.
„No andke andeks,” puhisesin.
„Ega mina ei jooksnud,” sõnas noormees maha kukkunud raamatuid kokku korjates. „Sa võiksid vaadata, kuhu tormad.”
„Džentelmen pakuks nüüd oma kätt,” meenutasin talle.
Pilku minule heites langesid Kile’i juuksed talle silmadele. Ta vajas hädasti nii juuksurit kui ka habemeajajat. Ka särk oli talle kaugelt liiga suur. Ma ei teadnudki, keda või mida ma rohkem häbenesin – kas tema lohakust või oma peret, et meid sellise katastroofiga aina seostati.
Eriti närvi ajas mind see, et Kile polnud alati nii kasimatu ega pidanud seega olema ka praegu. Kui raske on ometi kammiga läbi juuste tõmmata?
„Eadlyn, sa pole mind kunagi džentelmeniks pidanud.”
„Tõsi.” Ajasin end iseseisvalt jalule ja rapsisin kleidi puh-taks.
Viimased kuus kuud oli mind Kile’i vähem kui põnevast seltsist säästetud. Ta läks Fennleysse mingile kursusele ning tema ema jahvatas sellest alates poisi lahkumise päevast. Ma ei teadnud, mida ta õppis ja see ei huvitanudki mind. Aga nüüd oli ta tagasi ja tema siinolek tekitas järjekordset peavalu kõigi peavalude pikas nimekirjas.
„Ja mis küll sunnib sellist daami jooksma?”
„Asjad, mille mõistmiseks sina liiga juhm oled.”
Ta naeris. „Muidugi, sest ma olen selline lihtsameelne. Ime, et ma ise ennast pesta suudan.”
Tahtsin juba küsida, kas ta tõesti teeb seda, sest välja paistis küll nii, nagu pistaks ta seepi nähes kohe teises suunas jooksu.
„Loodetavasti on üks nendest raamatutest sissejuhatus etiketti. Sa vajad selles vallas hädasti värskendust.”
„Sa pole veel kuninganna, Eadlyn. Rahune maha.” Ta marssis minema ja mina olin enda peale kuri, et viimane sõna mulle ei jäänud.
Aga ma tormasin edasi. Mul jagus suuremaidki muresid kui kahetsusväärne olukord Kile’i kommete rindel. Ma ei saanud raisata aega inimestega nääklemisele või millelegi muule, mis ei aita Valikut surmata.
4. PEATÜKK
„Olgu üks asi selge,” ütlesin isa vastas istet võttes. „Ma ei taha abielluda.”
Ta noogutas. „Ma mõistan, et sa ei taha abielluda kohe, kuid ühel päeval pead sa seda tegema. Sa oled seda alati teadnud, Eadlyn. Sinu kohus on kuninglikku vereliini jätkata.”
Ma vihkasin seda, kui isa minu tulevikust sel moel rääkis – nagu poleks seks ja armastus ja lapsed rõõmsad asjad, vaid riigi toimimiseks vajalikud kohustused. Nii võttis ta isegi sellele kõigele mõtlemisest igasuguse lõbu.
Aga kas kõigist asjust mu elus ei peaks just need olema kõige mõnusamad, kõige tõelisemad ja paremad?
Raputasin selle mure siiski maha ja keskendusin käesolevale ülesandele.
„Ma mõistan. Ja olen nõus, et see on oluline,” sõnasin diplomaatiliselt. „Aga kas sina ei kahelnud Valikut läbides kordagi, et ükski sinna sattunud tüdruk pole tegelikult see õige? Või et nad osalevad valedel põhjustel?”
Isa huulile kerkis naeratus. „Igal ärkvel oldud sekundil. Ja ka pooltes unenägudes.”
Ta rääkis mulle vahel ähmaseid lugusid tüdrukust, keda oli tema allaheitlikkuse tõttu raske taluda. Ja teisest, kes püüdis kõigi ja kõigega manipuleerida. Aga mina ei teadnud nende nimesid ja muidki detaile. Polnud vajagi. Ma ei suutnud isegi ette kujutada, et isa oleks võinud armuda kellessegi teisesse peale ema.
„Ja kas sa ei arva, et kuna olen esimene naine selsinasel troonil, tuleks minu kõrval valitsevale mehele seada teatud standardid?”
Isa kallutas pead. „Jätka.”
„Kindlasti on palees välja töötatud mingi sõelumisprotsess, mis takistab tõelistel psühhopaatidel osalemast. On mul õigus?”
„Muidugi.” Isa säras nagu poleks see mingi probleem.
„Aga ikkagi ei usalda ma mingit suvalist inimest enda kõrvale seda tööd tegema. Seega…” sõnasin sügava ohkega, „olen nõus seda naeruväärset trikki kaasa tegema juhul, kui saan seada mõned tingimused.”
„See pole trikk. Sel on selja taga suurepärane õnnestumiste ajalugu. Aga palun ütle mulle, kallis laps, mida sa tahad.”
„Esiteks võivad kõik osalejad soovi korral lahkuda. Ma ei taha, et keegi peaks siin viibima, kui ei tunne end minu seltsis või palees mugavalt.”
„Täiesti nõus,” sõnas ta kohe. Tundus, et tabasin õiget närvi.
„Suurepärane. Ja kuigi see võib tunduda sulle vastuvõetamatu, aga… kui ma lõpuks kedagi sobilikku ei leia, siis nii ongi. Ei printsi, ei pulmi.”
„Ahaa!” hüüdis isa end toolis ettepoole kallutades ja mind näpuga sihtides. „Kui selle tingimusega nõustun, saadad sa nad esimesel päeval laiali. Sa isegi ei ürita!”
Mõtlesin järele. „Aga kui luban sulle aega? Näiteks Valik kestab, noh, vähemalt kolm kuud – ja terve selle aja kaalun ning sõelun ma oma võimalusi hoolega. Kui ma pärast seda sobivat partnerit pole leidnud, lähevad kõik oma teed.”
Isa tõstis korraks käe suu ette ja niheles toolil, siis vaatas ta mulle uuesti otsa. „Eadlyn, sa ju mõistad, kui oluline see on, eks ole?”
„Loomulikult,” vastasin sõnapealt, olles olukorra tõsidusest rohkem kui teadlik. Tundsin, kuidas üks vale liigutus võib mu elu alustalad nii kõikuma lüüa, et neid pole enam iial võimalik parandada.
„Sa pead seda tegema ja tegema hästi. See on kõigi huvides. Meie elud, kõigi meie elud sõltuvad meie rahva teenimisest.”
Pöörasin pilgu kõrvale. Mulle tundus, et antud hetkel olime ainult meie ema ja isaga ohverduste kolmainsus, samas kui teised pääsesid võrdlemisi lihtsalt.
„Ma ei vea sind alt,” lubasin. „Sina tee, mida pead tegema. Pane oma plaanid paika ja mõtle, kuidas neid ellu viia. Mina kingin sulle aja, et seda teha.”
Isa tõstis silmad mõtlikult lae poole. „Kolm kuud? Ja sa lubad, et püüad kõigest väest?”
Tõstsin käe. „Annan oma sõna. Kui soovid, võin isegi vastavatele paberitele alla kirjutada, kuid ma ei luba, et armun.”
„Mina sinu asemel nii kindel poleks,” noogutas isa teadvalt. Aga mina polnud tema ega ema. Ükskõik, kui romantiliseks tema seda pidas, kujutasin mina vaid ette kolmekümmend viit valjuhäälset, ennasttäis ja imelikult lõhnavat poissi oma kodu üle võtmas. Selles ei peitunud midagi maagilist.
„Kokku lepitud.”
Tõusin püsti, valmis peaaegu tantsima. „Tõesti?”
„Tõesti.”
Võtsin ta käe ja kindlustasin oma tuleviku ühe kindla pigistusega. „Aitäh, isa.”
Lahkusin enne, kui isa mu laia naeratust näha jõudis. Olin juba välja nuputanud, kuidas suuremat osa poisse omal soovil lahkuma sundida. Võisin vajadusel olla äärmiselt hirmuäratav ja muuta palee rohkem kui ebameeldivaks elukeskkonnaks. Lisaks oli mul varrukast võtta Osten, kes nõustub iga kell mõnd vempu viskama.
Imetlusväärne muidugi, et mõnel lihtsal poisil jagub piisavalt vaprust kaaluda printsiks saamist. Seda möönsin isegi mina. Ent keegi ei saa mind siduda enne, kui ma ise selleks nõusolekut ei anna – ja sellega peavad need vaesed lollikesed päris kindlasti leppima.
Ehkki