Painajalik leping. Lars Kepler

Kude hallikaspunane. Konsistents tihke, elastne. Piirjooned selged.

      75. Väljuvad kuseteed välisvaatlusel normaalsed.

      76. Kusepõis tühi. Limaskest kahvatu.

      77. Eesnääre normaalse suurusega. Kude kahvatu.

      Nõel lükkab lenduriprillid õhukesel kongus ninal tagasi, lõpetab telefonikõne ning tõstab siis pilgu.

      “Nagu näed,” sõnab ta haigutades. “Ei midagi ootamatut. Surma põhjus kuulub asfüksia, see tähendab lämbumise rubriiki, aga täieliku poomise korral on harva tegemist lämbumisega selle üldlevinud tähenduses, vaid hoopis arteriaalse vere juurdevoolu katkemisega.”

      “Aju lämbub, kuna hapnikurikka vere juurdevool katkeb.”

      Nõel noogutab:

      “Arteriaalne kompressioon, karotiidide bilateraalne katkestus – see läheb mõistagi ülikiiresti, teadvusetus saabub mõne sekundiga.”

      “Kas ta oli enne poomist elus?” küsib Joona.

      “Jah.”

      Nõela kitsas nägu on siledaks raseeritud ja morn.

      “Suudad sa kukkumise kõrgust hinnata?” küsib Joona.

      “Kaelalülide ega koljupõhimiku murde ei esine, nii et ma pakun, et tegemist on vaid mõne detsimeetriga.”

      “Nii…”

      Joona mõtleb kotile, millel olid Palmcrona kingajäljed. Ta avab uuesti protokolli ja otsib välja välise vaatluse leheküljed, tähelepanekud koolnu kaelanaha seisukorra kohta ja mõõtmistulemused kaldenurkade kohta.

      “Millest sa mõtled?” küsib Nõel.

      “Kas on võimalik, et ta kägistati ja riputati siis sama silmusega lakke.”

      “Ei ole,” vastab Nõel.

      “Miks mitte?” küsib Joona kiiresti.

      “Miks mitte? Kaelas oli ainult üks soonimisjälg, ja see oli selgepiiriline,” selgitab Nõel. “Kui inimene üles puua, siis lõikab köis või nöör ihusse vao ja…”

      “Aga seda võis ju kurjategija teada,” katkestab Joona.

      “Samas on seda peaaegu võimatu lavastada, täieliku poomise puhul peab nööri jäetud vagu ümber kaela olema nooleotsa kujuline, tipuga ülespoole, otse sõlme all.”

      “Kuna keha raskus tõmbab silmuse kokku.”

      “Täpselt, ja samal põhjusel peab vao sügavaim osa asuma otse nooleotsa vastas.”

      “Nii et ta suri poomise tagajärjel,” nendib Joona.

      “Kahtlemata.”

      Pikk kõhn patoloog hammustab kergelt alahuulde.

      “Aga ta võidi enesetapule viia?” küsib Joona.

      “Mitte vägivallaga, vähemalt ei viita sellele miski.”

      Joona suleb lahanguaruande, trummeldab tasakesi mõlema käega selle kaanel ja mõtleb, et majapidajanna vihjed, nagu oleks mõni teine inimene Palmcrona surmaga seotud, oli üksnes seosetu lalin. Ometi ei suuda ta lakata mõtlemast neile kahele kingajäljereale, mille Tommy Kofoed oli leidnud.

      “Nii et sa oled surma põhjuses kindel?” küsib Joona Nõelale silma vaadates.

      “Mida sina siis õigupoolest leida lootsid?”

      “Seda,” vastab Joona pikkamisi, asetades sõrme lahanguaruande mapile. “Täpselt seda ma lootsingi leida, aga samal ajal häirib mind midagi.”

      Nõel naeratab napilt:

      “Võta aruanne koju ja loe unejutu asemel.”

      “Just,” vastab Joona.

      “Aga ma arvan, et sa võid Palmcronast lahti lasta, enesetapust põnevamaks see asi ei lähe.”

      Nõela naeratus kustub ja ta lööb silmad maha, kuid Joona pilk on endiselt terav ja keskendunud.

      “Kindlasti on sul õigus,” lausub ta.

      “Jah,” kostab Nõel. “Ja ma võin natuke spekuleerida, kui tahad. Carl Palmcrona oli ilmselt masendunud, sest tema küüned olid hoolitsemata ja mustad, hambaid polnud paar päeva pestud ja lõug oli raseerimata.”

      “Ma mõistan,” noogutab Joona.

      “Viska pilk peale, kui soovid.”

      “Ei, seda pole vaja,” vastab Joona ja tõuseb raskelt.

      Nõel naaldub ettepoole ja selgitab, ootusärevus hääles, nagu oleks seda silmapilku oodanud:

      “Täna hommikul nägin ma midagi hoopis põnevamat. On sul mõni minut aega?”

      Ta tõuseb toolilt ja viipab Joonale, et see järgneks talle koridori. Üks eksinud helesinine liblikas laperdab nende ees õhus.

      “Kas see sinu kutt on mujale tööle läinud?” pärib Joona.

      “Kes?”

      “See, kes siin enne oli, hobusesabaga ja…”

      “Frippe? Ei, kuripatt, tema ei tohi mujale minna. Ta sai vaba päeva. Megadeth mängis eile Globeni areenil ja Entombed oli soojendusbändiks.”

      Nad lähevad joonelt hämarasse saali, kus seisab roostevabast terasest lahkamislaud. Õhus on desinfitseerimisvahendite teravat lõhna. Nad liiguvad edasi jahedamasse ruumi, kus kohtumeditsiinilise uurimise all olevaid surnukehi külmutatult kastides hoitakse.

      Nõel avab mingi ukse ja süütab laevalgusti. Päevavalguslamp sähvatab põlema, kallates oma kuma üle valgete kahhelseintega saali ja plastiga kaetud pika lahkamislaua, mille mõlemas otsas asub kraanikauss ja kummaski küljes äravoolurenn.

      Laual lebab väga kaunis noor naisterahvas.

      Tema nahk on päevitunud, pikad mustad juuksed langevad paksude küütlevate kiharatena laubale ja õlgadele. Tundub, nagu piidleks ta hämmingu- ja kõhklusesegusel ilmel ümbritsevat.

      Naise suunurkades aimub suisa vallatuna mõjuv joon, mida võib täheldada inimeste juures, kes tihti naeravad ja naeratavad.

      Ent sära on naise suurtest tumedatest silmadest kadunud. Siin-seal on juba hakanud tekkima pruunikaskollaseid laigukesi.

      Joona seisatab ja silmitseb laual lebavat naist. Ta mõtleb, et too ei saa olla vanem kui kahekümneaastane. Alles hiljuti oli ta väike laps, kes magas vanemate kaisus. Siis sai temast pooleldi täiskasvanud koolitüdruk, ja nüüd on ta surnud.

      Naise rinna kohal, rinnakuluul asetseval nahal on näha kergelt kõverduv joon, just nagu halli värviga pintseldatud naerusuu, silma järgi kolmkümmend sentimeetrit pikk.