Tamsalust läbigi sõitnud. Juba ainuüksi too üüratu parkla väli, mis Tartu serval Tamsallu sõitjate jaoks korda on tehtud, tekitas aukartust. Mul oli raske uskuda, et siinses linnas nii palju autosid üldse oli, kuid parkla pidi ju mahutama kõiki masinaid, mille omanikud üle terve Lõuna-Eesti igapäevaselt Tamsalus tööl käisid. Auto jäeti just siia ja rong viis edasi. Hing värises, kui silmapiirilt Tamsalu müür paistma hakkas. Istusin nagu koolieelikust plika oma toolil ja kõõritasin silmi aknast välja, et saaks aga parema pildi tollest kaheteistkümne meetri kõrgusest hallist betoonmüürist ja neist veelgi hiiglaslikematest pilvelõhkujatest, mis eemalt üle müüri paistsid.
Oli kesksuvi, päike sillerdas nii kõrgel taevas, et näis tavalise inimese silmale lausa kikivarvul seisvana, vagun oli kuum, kuid võrreldes tuulevaiksete nurkadega päikeselõõsas oli siin nii õhku kui jahedust. Linn näis tordina keskkoha poole kerkivana – müüriäärseid maju ei paistnud, kuid mida enam linna keskpaigale lähemale, seda kõrgemad olid päikeses säravad metall- ja klaasmonstrumid. Ühes sellises saab olema ka minu tulevane kodu, naeratasin ma endale ja püüdsin aimata, mis suunas see küll olla võiks.
Ainus keskele kerkiva linna mulje piiraja oli lai viirg, mis raudtee kohalt linna kaheks jagas. Justkui oleks keegi linna pooleks lõiganud ja tükid teineteisest veidi eemale tõstnud, kuid betoonmüür suutis vaevu-vaevu veel pooli omavahel koos hoida. Ehk oleksin ma oma mõtetes vähem poeetiline olnud, kui oleksin juba tol ajal teadnud, et see linn mind terasahelaga enda külge seob, kuid ma olin noor, päike siras kõrgel ja unistused lendasid veelgi kõrgemaid ja kaugemaid tiire. Raudtee, mida mööda ma liikusin, paistis müüri sisse kaduvana nagu tormaks rong meeletul kiirusel vältimatu huku poole. Alles lähemale jõudes ilmus nähtavale lai tunnelisuu, millest me läbi kulgesime, et jõuda… Ei, mitte uhke klaaslinnani, vaid hiiglasliku pargi vahele. Rong aeglustus ja peatus sisemaiste reisijate jaamas.
Võtsin oma kohvri, astusin vagunist välja ja püüdsin leida õiget suunda, mis viiks mind linnavalitsusse. Ma tean, Andres, et sa oled korduvalt Tartu ja Tallinna vahel rongiga reisinud ning näinud seda veidralt kitšilikku reisijate jaama, mis meenutab nii kangesti oma sajandi jagu vanemaid õdesid, olles siiski vanuselt veel poisike. Mina nägin jaama tol päeval esmakordselt ja ma naeratasin tervituseks nii hoonele kui tumerohelisele pargiviirule, mis seda ümbritses. Kaasreisijad vajusid teadvalt kaugusesse, kuid mina jäin veidra jaama suure kella tiksumist kuulama. Mul ei olnud tol päeval kuhugi kiire ning üks osa minust teadis, et sellest päevast alates muutub kogu mu maailm.
Aga siia jätan ma oma loo tänaseks ööks pooleli. Kell on pool viis ja kuigi ma tahaksin oma lugu sulle edasi rääkida, kipub uni juba vägisi peale. Veelgi enam, Andres, kui jutustada sulle oma lugu, soovin ma sind enese kõrvale. Ma luban, et tuleval ööl kirjutan edasi ning ööl, mis sellele järgneb ja nii senikaua, kuni kogu lugu saab viimaks kirja. Novembri pimedad ööd on kummaliste ja pisut õõvastavate lugude jaoks justkui loodud. Kuigi, mine tea, ehk olen ma ainus, kes siin mingitki õõva näeb.
Igatahes: hommikul näeme! Siis kui sina oled kohvi valmis keetnud ja end tööle minemiseks riidesse sättinud, siis ilmun ma unise näoga köögiuksele, haaran pooleldi kinnisilmi kruusi hurmava joogiga ja naudin meie koosveedetud hetki.
Hommikuni!
02. NOVEMBER
ANDRES!
Tere hommikust, armas! Kell on kaks öösel, kuid „Tere hommikust!”. Loed sa ju hommikul, siis kui äratuskell on sind veidi enne seitset üles ajanud ja liikuma sundinud. Kui sa end homme hommikul kööki vead, leiad sa, nii nagu lubatud, eest järgmise lõigu mu teekonnast. Ma loodan, et mu tänaöine kiri tekitab sinus vähem tuska. Anna andeks, kui mu lugu sulle haiget teeb! Ma püüan, tõesti püüan oma sõnu leebemalt sättida, kuid ausust ma hinnaks ei maksa.
Sa lugesid parajasti, kui ma hommikul kööki astusin, ja mina tundsin end jälle mõneteistaastase plikakesena, kes on just andnud õpetajale oma tunnikontrolli ning ootab nüüd ärevusega tulemust. Kui naeruväärne! Valasin endale kohvi, haarasin ühe lihapiruka ja istusin su vastu. Kuulasin hinge kinni pidades su vaikimist, võpatasin, kui sa paberitega sahistasid ja ootasin. Isegi kohv mu kruusis ootas.
„Sa ei saa endiselt magada,” oli su ainus kommentaar, kui lugemise lõpetasid. Raputasin pead. Ei, ma tõepoolest ei suuda veel öösiti magada ja ma ei tea, kas iial enam oskama hakkan. Öö on just see aeg, mil väikesed nanorobotid tööd tegema hakkavad ja nii pea kui ma piisavalt lõõgastun, võtavad robotid mu keha tuunimise üle, toovad vaevused teravamalt välja ja äratavad sügavaimastki unest. Ma parem jätkan oma looga enne, kui ma liiga melodramaatiliseks vajun.
Igatahes seisin ma tol suvel üksinda Tamsalu perrooni peal ja püüdsin tuvastada suunda, milles astuma hakkama pidin. Idee oli ju lihtne – tuli vaid kaardi pealt üles leida, millises suunas linnavalitsus jääb ja siis minna. Linnaliine ma tol hetkel ei usaldanud, sest kui ma tillukeses Tartuski suutsin korduvalt valede busside peale istuda ja tont teab kuhu välja sõita, siis multikeelne hiidlinn näis suisa võimatuna. Laotasin kaardi betoonperroonile ja asusin otsima. Juuni-Pea 179 oli aadress, mis vajas tuvastamist ja kaardilt ma selle ka leidsin.
„Kas on abi vaja?” uuris keegi inglise keeles. Võpatasin ootamatu hääle peale, kuid noogutasin siis.
„Ma pean sinna välja jõudma.”
Vaksalitöötaja vormi kandev mees jalutas lähemale, vaatas hetkeks aadressi ja naeris.
„Aa! Te olete siis üks uutest, kes siia kolib?” Noogutasin veel korra. „Tamsalu on ilus linn. Teile hakkab siin kindlasti meeldima.”
„See on hiiglaslik!” vastasin ma parema mõtte puudumisel kohmakalt. Tol ajal ei suutnud ma ettegi kujutada, mida tähendab, kui kõik eestlased ühe tillukese pindalaga linna sisse kokku pressida. Ega ma seda tänagi päriselt mõista, kuid just nii need kõrged hiidlinnad toimivad. „Ma pole kindel, kas suudan nii paljude inimestega ära harjuda,” lisasin hetk hiljem juurde.
„Siis peate sagedamini vaksali lähedale tulema. Siin on pea kilomeetri laiune pargiriba kummalgi pool raudteed, linna suurus ja lärm parki praktiliselt ei jõuagi.” Vaksali töötaja oli pagana uhke oma kodulinna üle, mõistis isegi mu tilluke, kuumusest, uudsusest ja reisist räsitud mõistus. Kui keegi niisuguse sisemise kindluse ja uhkusega oma kodust räägib, siis peab seal olema vähemalt midagi head ja miks ka mitte korraks sisse astuda ning tuba üle vaadata? Ehk oli see esimene killuke kindlustunnet, mida ma hakkama saamiseks vajasin, kuid naeratama see igatahes võttis.
Lasin end juhendada, hankisin linnaliinide graafiku ja meest veel viimast korda tänades läksin linnavalitsusse. Täna hoiab Tamsalu üsna täpselt miljonit inimest – uusi linna ei lubata, kui vanu pole lahkunud, sünnikontroll, elupindade arvestus… Sa vaid ütle ja ma noogutan! Tol ajal, mõnekümne aasta eest, oli linn alles ehitusjärgus. Kaksteist ühenimelist linnaosa (Jaanuarist Detsembrini) olid juba valmis ehitatud, kuid tehase linnaosadesse ehitati maju iga päev juurde. Kui ma õigesti mäletan, jäi linna elanike arv tol ajal veel alla kaheksasaja tuhande, kuid see pole hetkel ülemäära oluline.
Järgmine tõsine hämmeldus oli tänav ise. Minu jaoks oli täiesti arusaamatu, miks mitmerealisel peatänaval liikusid vaid linnaliinibussid. Ma olin Tartus juba harjunud, et autosid on absoluutselt igal pool – need jäävad jalgu, üritavad kiirustades üle su varvaste sõita, pargivad äärmiselt ebamugavalt ega paista niisamagi kuhugi ära mahtuvat. Tallinn oli mu mälestustes isegi hullem! Lähed poodi, kuid enne poeni jõudmist saad parklas korraliku vinguvinese „tervisekõnni” maha pidada, autode vahel laveerida ja halval päeval veel sõimatagi, et ette jäid.
Tamsalus olid aga ainult bussid, mõni üksik tehasega seotud auto nende vahel. Linna turvapoliitika ei lubanud igaüht autoga linna. Pärast linnamüüri püsti saamist saabki linna vaid raudteed mööda ja see, et kõik autodki rongiga kohale tuli vedada, pani piirid nende hulgale. Ainult Tehase tippteadlased ja päästekomandod, politsei- ja meditsiiniüksused omasid autosid. Olgu, Linnavalitsusel oli neid ka mõnisada olemas, kuid peaaegu miljon inimest sõitis igapäevaselt bussiga või tolle ainsa taksofirma autodega.
Astusin bussist välja, otsisin õige majakolaka üles ja andsin endast parima, et rahvastikuregistri osakonnani