paremale kohale püüdleme.
Mul puudub huvi narrida Ansipit või kedagi teist selle eest, et tema siiras huvi on alati mõõdetav objective, aga tal puudub unistav goal. Ja ma usun, et Eesti demokraatia suudab esile tuua järgnevail aastail ka neid haritud ja hästi informeeritud riigimehi, kes suudavad maalida nende mõõdikute ümber ja kohale puuduva konteksti.
„Mis oleks kui…” vabastab.
Veduri asemel esimeseks vaguniks
Taavi Kotka on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi IT asekantsler. Ta on endine tarkvaraarendusettevõtte Nortal (siis Webmedia) juhatuse esimees ja varasem Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu president. 2011. aastal valiti Taavi koos Priit Alamäega aasta ettevõtjaks. Ta on õppinud Tallinna tehnikaülikoolis informaatikat ja Tartu ülikoolis infotehnoloogiat.
Innovatsiooniveduriks olemine on kallis ning aeganõudev, mistõttu on vahel palju kavalam olla nutikas esimene vagun.
Euroopa poliitikanõustajate büroo (BEPA) eestvedamisel toimus juulis avaliku sektori innovatsioonile keskendunud seminar, mille avakõnede põhisõnum oli: Euroopa avalik sektor vajab rohkem innovatsiooni. Tõdeti, et Ladina-Ameerika, Aasia, Ameerika Ühendriigid jt arenevad meeletu kiirusega ning Euroopa on üha rohkem ja rohkem maha jäämas ning globaalselt oma tähtsust kaotamas.
Tuleb nõustuda, et olukord on halb, kuid mitte lootusetu. Jättes kõrvale erasektori ja keskendudes avaliku sektori analüüsimisele, joonistub selgelt välja muster, et kiirelt arenev „muu maailm” ei leiuta avalikus sektoris midagi kardinaalselt uut, vaid on keskendunud pigem teiste riikide parimate praktikate kopeerimisele. Miks ei võiks sama teed minna ka Euroopa Liidu liikmesriigid?
Kas leiutada või kopeerida?
Pärast Nõukogude võimu alt vabanemist oli Eesti mahajäämus Põhjamaadest mäekõrgune ning parim viis seda vahet vähendada ja oma elujärge parandada oli kopeerida teistelt parimaid kogemusi. Seda alates õigusloomest ning lõpetades infotehnoloogiaga. Näiteks Eesti tänase infoühiskonna ühe tehnoloogilise alustala, rahvusliku ID-kaardi on välja töötanud soomlased. Eestlased õppisid soomlaste juurutusvigadest, lisasid protsessile oma innovatsiooni ning suutsid erinevalt põhjanaabritest ID-kaardi üleriigiliselt tööle rakendada. Uus tehnoloogia lõi uued võimalused ning uued leiutised (à la e-valimised).
Erasektoris on parimate kogemuste kopeerimine tavapärane, kuna innovatsiooniveduriks olemine on kallis ning aeganõudev. Palju kavalam on olla nutikas esimene vagun. Tavakasutajale mõeldud puutetundlikku tahvelarvutit demonstreeris 2000. aastate alguses ühena paljudest ettevõtetest ka suurettevõte Microsoft. Maailma muutev innovatsioonialge oli loodud, kuid läbimurret ei saabunud.
Murrang tuli 4−5 aastat hiljem, kui Steve Jobs ja Apple muutsid maailma, andes puutetundlikele nutiseadmetele uue tähenduse. Läks veel paar aastat ning täna kopeerivad Apple’i innovatsiooni nii Samsung, Nokia kui ka Microsoft ise. Ja nad teevad seda valehäbita, sest kui turg soovib, siis tuleb seda pakkuda.
Millegipärast selline parimate praktikate ülevõtmise mõtteviis aga ei leia Euroopas kandepinda. Enamus riike põevad kompleksi, mida võiks kutsuda terminiga „digitaalne šovinism”. Kõik on halb, mille kohta saab öelda: „Not invented here.” Selle asemel, et valehäbita kopeerida ja üksteiselt õppida, pusib igaüks oma nurgas, vahetevahel Brüsselis suuremast koostöövajadusest rääkimas käies.
Eurooplased on innovaatilised
Taanlased otsustasid 2005. aastal, et avalik sektor ei võta enam vastu paberarveid ja aktsepteerib ainult e-arveid. Uuringud näitavad, et tehniliselt mitte kõige keerulisem muudatus säästab Taani riigile igal aastal kümneid miljoneid eurosid.
Eestlased kasutavad igapäevaselt digitaalset allkirja, mis arvutuste kohaselt säästab igale tööealisele elanikule keskmiselt vähemalt ühe töönädala aastas.
Sellelaadsete näidete loetelu võib jätkata ning kindlasti leiab igast Euroopa Liidu liikmesriigist uuenduslikke kogemusi, mida teistel riikidel ühes või teises võtmes oleks võimalik (ning tulekski!) üle võtta.
Taanlaste e-arve kogemusest on tänaseks õppinud Soome, Itaalia, Hispaania ja veel mõned riigid. Aga kus on ülejäänud, sh Eesti? Miks ei tee Euroopa Liit seda kohustuslikuks, kui majanduslik efekt on ennast liikmesriikides tõestanud?
Seega, loomulikult peab Euroopa Liit jätkama innovatsiooni edendamist, kuid veelgi olulisem on keskenduda juba olemasolevate ideede juurutamisele ehk valehäbita kopeerimisele. Digitaalne šovinism tuleb endas maha suruda ning „pole siin leiutatud” kompleksist üle saada.
Mõelgem veel kord tahvelarvuti evolutsiooni näitele ja sellele, kui palju on selline positiivne konkurents mõne aastaga kogu maailma edasi arendanud, ning seejärel küsigem: miks on jätkuvalt Eesti ainuke maa, kes kasutab igapäevaelus aktiivselt digiallkirja ja sellest tulenevaid võimalusi?
Millal meie vedurile sappa haagitakse?
Ettevõtlik Eesti
Tõnis Arro on Arengufondi juhatuse esimees. Ta on asutanud ja juhtinud mitmeid ettevõtteid, sealhulgas konsultatsiooniettevõte Fontes, konverentsikorraldaja Balti Juhtimiskonverentsid ja kirjastus Hermes. Tõnis on õppinud Tartu ülikoolis psühholoogiat, Helsinki ülikoolis psühhoteraapiat ja juhtimist London Business Schoolis.
Vaesel külmal põhjamaal pole meil eduks paremat retsepti, kui ise ettevõtteid asutada. Meie ettevõtluse edust sõltub, kui palju saame kulutada oma heaolu ja tuleviku kindlustamiseks.
Eestis on palju ettevõtlushuvilisi, ent jätkusuutlikke ja ambitsioonikaid ettevõtteid liiga vähe, nagu näitas Arengufondi eestvedamisel rahvusvahelise konsortsiumi koosseisus läbi viidud Globaalse ettevõtlusmonitooringu Eesti raport. Selle uuringu põhjal võime väita, et Eestis on orienteeruvalt viis tuhat ettevõtjat, kellel on ambitsioon minna välisturgudele ja kasvada suureks. Umbes sama vähe on neid, kes väidavad end tegevat midagi uuenduslikku.
Millised on Eesti ettevõtjad?
Enamus ettevõtjaid on rahul sellega, et nad on paari töötajaga väikesed Eesti ettevõtted, kus keskmine loodud lisandväärtus on töötaja kohta 16 000 eurot aastas. Seda on tihti liiga vähe, et püsida konkurentsis ja luua ettevõtja jaoks olulise kandvusega pensionisammast. Pooled alustanud ettevõtjad loobuvad mõne aasta jooksul pärast alustamist, enamasti seetõttu, et „ei saanud kasumit”, erinevalt näiteks Põhjamaade ettevõtjatest, kes lähevad oma asutatud ettevõttest pensionile, sageli samamoodi, nagu juba nende isadki tegid.
Ettevõtjaks hakkamist ja suhtumisi ettevõtjatesse kujundavad ühiskondlikud hoiakud, mida omakorda toidavad kuuldud lood. Ühte niisugust jutustab Mart Kadastik üheksakümnendatele tagasivaatavas raamatus „Kevad saabub sügisel”: „Kullaseemne oli Tambet mulda istutanud juba enne erastamist – direktorina oli ta paigutanud konservitehase raha asutatava panga aktsiatesse. Siis laenas ta pangalt iseendale kui eraisikule raha, mille eest ostis ära konservitehasele kuulunud pangaaktsiad. Kui skeemiudu haihtus, selgus, et Tambet Alverile kuulus viiendik riigi ühe suurima panga aktsiatest.” See mees, mitme tollase tippjuhi koondkuju, ei rikkunud ühtki (tolleaegset) seadust. Tõsi, ta kasutas ära oma ametiseisundit. Aga „ametiseisund ju selleks ongi, et seda kasutada”, nagu väljendas tabavalt toonaseid arusaamu riigiametnikust tegelaskuju suurepärases vene mängufilmis „Ununenud flöödiviis”.
Mõned tänapäeva noored loevad seda kadedusega, et näe, kus olid võimalused, teised jälle kehitavad õlgu – mina nii teha ei tahaks. Aga oluline on tähele panna, et enamik tänastest tuntud eestlastest, keda on kombeks ettevõtjaks nimetada, ei ole neile kuuluvaid ettevõtteid ise asutanud, vaid erastanud nõukogudeaegse ettevõtte, kus nad tihti direktorina töötasid.
Mäletan üht jutuajamist Erastamisagentuuri asutamise ajast, kui selle juhid ja konsultandid arutasid, et praktilises mõttes oleks