Eikusagi. Neil Gaiman

Välja. Kuule, te ei tohi sinna …” Sest härra Vandemar oli võtnud otsejoones suuna vannitoale. Richard lootis, et tüdrukul – Uxina? – oli olnud taipu vannitoa uks lukku panna. Aga ei, see kiikus härra Vandemari tõuke peale lahti. Mees kõndis sisse ja Richard, kes tundis end nagu postiljoni peale klähviv väike saamatu koer, läks tema kannul.

      See polnud suur vannituba. Seal oli vann, tualetipott, kraanikauss, mitu pudelit šampooni, seebitükk ja käterätik. Veel mõned minutid tagasi, kui Richard oli siit lahkunud, oli seal olnud ka üks päris räpane ja verine tüdruk, väga verine kraanikauss ja avatud esmaabikarp. Nüüd oli kõik säravpuhas.

      Seal polnud kohta, kus tüdruk oleks võinud peidus olla. Härra Vandemar kõndis vannitoast välja, tõukas lahti Richardi magamistoa ukse, astus sisse ja vaatas ringi. „Ma ei tea, mida te oma arust teete,” ütles Richard. „Aga kui te mõlemad otsekohe minu korterist ei lahku, helistan ma politseisse.”

      Siis pöördus härra Vandemar, kes oli olnud ametis Richardi elutoa uurimisega, uuesti Richardi poole ja järsku Richard mõistis, et ta kartis, päris kohutaval kombel, nagu pisike koer, kes on just avastanud, et see, keda ta oli pidanud postiljoniks, on tegelikult hoopis tohutu suur koerasööjatulnukas ühest sedasorti filmist, mida Jessica heaks ei kiida. Richard tabas end mõttelt, kas härra Vandemar on üks neist inimestest, kellele sa ütled „Ärge tehke mulle haiget” ja kui on, siis kas ütlemisest oleks mingit kasu.

      Aga siis ütles rebaslik härra Croup: „Jah, tõepoolest, mis teile küll sisse läks, härra Vandemar? Ma usun, et mure meie kalli väikese õekese pärast on tema pea segi ajanud. Vabandage nüüd selle härrasmehe ees, härra Vandemar.”

      Härra Vandemar noogutas ja juurdles viivu. „Ma arvasin, et mul on vaja tualetti minna,” ütles ta. „Ei olnud. Vabandust.”

      Härra Croup hakkas mööda koridori tagasi liikuma, lükates härra Vandemari enda ees. „Nõndamoodi. Ma loodan, et te andestate mu eksiteele sattunud vennale tema seltskondliku saamatuse. Mure meie vaese kalli leseks jäänud ema ja meie õe pärast, kes kondab armastusest ja hoolest ilmajäetuna kusagil Londoni tänavatel lausa selsamal hetkel, kui me siin räägime, on ta arust ära ajanud, pean ma kardetavasti arvama. Aga kui see välja arvata, on ta tore sell, keda enda kõrvale tahta. Kas pole nii, mu turske semu?” Nüüd olid nad juba Richardi korterist väljas trepikojas. Härra Vandemar ei öelnud midagi. Ta ei tundunud mure pärast arust ära. Croup pöördus uuesti Richardi poole ja katsetas järjekordset rebasenaeratust. „Te annate meile teada, kui teda näete,” ütles ta.

      „Head aega,” ütles Richard. Siis pani ta ukse kinni ja keeras lukku. Ja esimest korda kogu korteris elatud aja jooksul kinnitas ta ka turvaketi.

      „Ma ei ole paks,” ütles härra Vandemar.

      Härra Croup, kes oli Richardi esimese märkuse peale politsei kohta tema telefoniliini läbi lõiganud ning hakkas nüüd kahtlema, kas ta oli läbi lõiganud ikka õige juhtme või mitte, kuna kahekümnenda sajandi telekommunikatsioonitehnoloogia polnud tema kõige tugevam külg, võttis Vandemari käest kuulutuselehe.

      „Ma pole seda kunagi öelnudki,” vastas ta. „Sülitage!”

      Härra Vandemar rögastas kurgupõhjast üles suutäie lima ja sülgas selle täpselt kuulutuse tagaküljele. Härra Croup laksas paberi tugevalt seinale otse Richardi ukse kõrval. See jäi silmapilkselt ja kõvasti kinni.

      KAS SA OLED SEDA TÜDRUKUT NÄINUD? oli seal kirjas.

      „Te ütlesite „turske semu”. See tähendab paks.”

      „Turske tähendab ühtlasi ka tugev, turvaline, järeleandmatu, jõuline, vankumatu, tarmukas, vapper, kohkumatu, resoluutne ja kindel,” ütles härra Croup. „Kas te usute teda?”

      Nad pöördusid uuesti trepi poole. „Või veel,” sõnas härra Vandemar. „Ma tundsin tüdruku lõhna.”

      Richard ootas ukse taga, kuni kuulis maja välisukse paugatust mitu korrust allpool. Ta kõndis parajasti mööda koridori tagasi vannitoa poole, kui telefon valjusti helises ja teda ehmatas. Ta tormas mööda koridori tagasi ja võttis toru. „Halloo?” ütles ta. „Halloo?”

      Torust ei kostnud sõnagi. Selle asemel käis klõpsatus ja Jessica hääl kostis hoopis automaatvastajast laual telefoni kõrval.

      Hääl ütles: „Richard? Jessica siinpool. Mul on kahju, et sind pole, sest siis oleks see olnud meie viimane jutuajamine ja ma nii väga tahtsin seda sulle otse näkku öelda.” Telefon, taipas Richard, oli täiesti tumm. Toru küljes tolknes nii jalapikkune juhtmejupp, mis oli puhtalt läbi lõigatud. Ta karjus ikkagi sinna sisse, ütles „Jessica” ja „Ma olen siin” ja „Palun ära pane toru ära”.

      „Sa panid mu eile õhtul väga piinlikku olukorda, Richard,” jätkas hääl. „Mis minusse puutub, on meie kihlus läbi. Mul pole mingit kavatsust sõrmust tagastada ega sinuga veel kunagi kohtuda. Ma loodan, et sina ja su pigilind kõdunete põrgus. Tšauki.”

      „Jessica!” hüüdis Richard, lootes ehk puhtalt häälevaljusega telefonivõrku sisse murda. Lint lõpetas pöörlemise, kostis veel üks klõps ja väike punane tuluke hakkas vilkuma.

      „Halvad uudised?” küsis tüdruk. Ta seisis otse Richardi selja taga, korteri miniköögi osas, käsivars kenasti sidemes. Ta võttis parajasti teepakke pakendist välja ja tõstis need kruusidesse. Vesi kannus kees.

      „Jah,” vastas Richard. „Väga halvad.” Ta astus tüdruku juurde ja ulatas talle KAS SA OLED NÄINUD SEDA TÜDRUKUT? kuulutuse. „See oled sina, eks ole?”

      Tüdruk kergitas kulmu. „See on minu foto.”

      „Kas sa oled … Uxina?”

      Tüdruk raputas pead. „Ma olen Uks, Richardrichardmayhewdick. Piima ja suhkrut?”

      Nüüd tundis Richard, et on jalgealuse täiesti kaotanud. Ja ta ütles: „Richard. Lihtsalt Richard. Suhkrut pole vaja.” Ja siis ütles ta: „Kuule, kui see pole liiga isiklik, siis mis sinuga juhtus?”

      Uks kallas keeva vee kruusidesse. „Sa ei taha teada,” ütles ta lihtsalt.

      „Oh, nojah, anna andeks, kui …”

      „Ei. Richard. Ausalt, sa ei taha teada. Sellest pole sulle mingit kasu. Sa oled juba niigi teinud rohkem, kui oleksid pidanud.”

      Ta tõstis teepakid kruusidest välja ja ulatas Richardile teekruusi. Noormees võttis selle tema käest vastu ja avastas, et telefonitoru on tal endiselt peos. „Noh. Ma ei tea. Ma ei võinud sind ju sinna lihtsalt maha jätta.”