ma vastasin, aga ma tean, et me läksime haiglasse. Ja et ma sain tablette.
Arst uuris mu käsi. Need värisesid. „Kui kaua paanika kestis?”
„See polegi tegelikult lõppenud. Mu süda lööb ikka liiga kiiresti. Ma tunnen end veidralt.” „Veider” ei sisaldanud kaugeltki kõike. Kuigi ma ei usu, et ma seda lisasin. Ainuüksi rääkimine oli raske pingutus.
„See on adrenaliin. Ongi kõik. Kuidas hingata on. Kas ajab hingeldama?”
„Ei. Ainult süda. See tähendab, et hingata on … veider … ja kõik tundub veider.” Ta katsus mu südant. Ta katsus seda käega. Surus kaks sõrme mu rinnakorvi vastu. Ta ei naeratanud enam.
„Kas sa tarbid narkootikume?”
„Ei!”
„Oled neid tarbinud?”
„Kunagi jah. Aga mitte sel nädalal. Ma olen küll palju joonud.”
„Vale, vale, vale,”2 ütles ta. „Sa vajad diasepaam. Maksimumi. Suurimat annust, mis ma võin anda.” Maal, kus diasepaami võis saada vabalt üle leti, nagu see olnuks paratsetamool või ibuprofeen, oli arsti suust seda päris märkimisväärne kuulda. „See aitab sind. Ma luban.”
Ma lamasin seal ja kujutlesin, kuidas tabletid töötavad. Hetkeks kahanes paanika tugeva ärevuse tasemele. Aga see hetkelise lõdvestuse tunne vallandas tegelikult suurema paanika. Ja see oli tulv. Ma tundsin, kuidas kõik eemaldub minust nagu siis, kui Brody istub filmis „Lõuad” rannal ja mõtleb, et ta näeb haid. Ma lebasin seal diivanil, aga tundsin end sõna otseses mõttes eemale kistavat. Nagu miski tõukaks mind reaalsusest veelgi kaugemale.
Tapja
Enesetapp on praegu paljudes kohtades – kaasa arvatud Suurbritannia ja USA – juhtivaid surmapõhjusi, üle ühe juhtumi saja surma kohta. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel tapab see rohkem inimesi kui maokasvaja, maksatsirroos, käärsoolevähk, rinnavähk ja Alzheimeri tõbi. Kuna inimesed, kes end tapavad, on pigem depressiivsed, siis on depressioon üks surmavamaid haigusi planeedil. See tapab rohkem inimesi kui enamik teisi vägivallavorme – sõda, terrorism, koduvägivald, kallaletungid, relvakuriteod – kokku.
Mis veelgi hämmastavam, depressioon on nii hull haigus, et end tapetakse selle pärast niimoodi, nagu ei tapeta ühegi teise haiguse puhul. Kuigi endiselt ei arvata, et depressioon tõesti on nii hull. Kui arvataks, siis ei öeldaks asju, mida öeldakse.
Asjad, mida öeldakse depressioonis, aga mitte teistes eluohtlikes seisundites olevatele inimestele
„No kuule, ma tean, et sul on tuberkuloos, aga võiks ju ka hullem olla. Vähemalt pole keegi surnud.”
„Miks sa arvad, et sul on maovähk?”
„Jah, ma tean, käärsoolevähk on karm, aga proovi sa elada inimesega, kellel see on. Jesver. Õudus.”
„Oh, Alzheimer või? Oh, räägi sa, mul on see pidevalt.”
„Ah, meningiit. Ole nüüd, mõttel on jõud.”
„Jajah, su jalg põleb, aga sellest kogu aeg rääkimine ei paranda ju asja, eks ole?”
„Hea küll. Jah. Jah. Võib-olla su langevari vedas alt. Aga pea püsti.”
Negatiivne platseebo
Ravimid ei olnud minu jaoks. Ma arvan, et osaliselt olin ise süüdi.
Ben Goldacre rõhutab raamatus „Pahateadus”: „Kõik inimesed reageerivad platseebole. Teie keha veab teie mõistust ninapidi. Te ei ole usaldusväärne.”3 See on tõsi, ja see töötab muidugi kord niipidi, kord naapidi. Sel kõige hullemal ajal, kui depressiooniga kaasnes ööpäevaringne paanikahäire, kartsin ma kõike. Ma kartsin päris sõna otseses mõttes omaenda varju. Kui ma vaatasin mõnda asja – kingi, diivanipatja, pilve – piisavalt kaua, siis nägin selles midagi pahatahtlikku, mingit negatiivset jõudu, mida oleksin varasematel ja ebausklikumatel sajanditel võinud tõlgendada kui saatanat. Aga asi, mida ma kõige enam kartsin, olid ravimid või ükspuha mis (alkohol, unepuudus, ootamatud uudised, isegi massaaž), mis võis muuta mu meeleseisundit.
Hiljem, väiksemate ärevushoogude ajal, avastasin sageli, et naudin alkoholi liiga palju. Selle soe pehme eksistentsi leevendav mõju on nii lohutav, et sa unustad pohmelli, mis järgneb. Pärast tähtsaid kohtumisi leidsin end üksinda baarist, kus jõin õhtu otsa ning jäin peaaegu maha viimasest rongist. Aga 1999. aastal olin ma sellest väärtalitluse suhteliselt normaalsest tasemest mitme aasta kaugusel.
On veider iroonia, et ajal, kui ma kõige enam vajasin, et mu meel end paremini tunneks, ei tahtnud ma aktiivselt sellesse sekkuda. Mitte et ma poleks tahtnud jälle terve olla, vaid ma tegelikult ka ei uskunud, et end jälle hästi tunda on võimalik või et see on ligilähedaseltki sama võimalik kui tunda end hullemini. Ja hullem oli hirmutav.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.