poeg on väga andekas,” möönis direktor. „Aga see ei garanteeri veel õnnestunud elu.”
Tugev löök ülakorrusel rõhutas mürinaga tema hoiatavaid sõnu. Laest nirises vaikselt krohvi, mis laotus valge loorina direktori lokkidele. See kübeke ehitustolmu ei takistanud Krügerit täie põhjalikkusega tutvustamast peapiiskopliku gümnaasiumi kasvatuseesmärke, jutlustama moraali ja ühiskondliku vastutuse teemal, tsiteerides sealjuures ühte või teist filosoofi ja paari kaasaegset pedagoogilist käsitlust. Eva niheles toolil närviliselt edasi-tagasi. Tema lihased tõmbusid pingule, ta süda pumpas aina kiiremini verd läbi keha. Näol ja kaelal tundis ta närvilisi punaseid laike õitsele puhkemas. Ülemiselt korruselt kostsid töömeeste löögid, peas kõmises ajukäärude vahel üks ja sama lause. Tema eksistents taandus ühele ainsale probleemile, mis halvas ta mõttesüsteemi. Järsku ja ootamatult oli see välja ilmunud, see kõike määrav küsimus, mis otsustas olemise ja mitteolemise üle: Kas ma tõmbasin hommikul triikraua välja?
„Mul on hea meel, et te saate olukorra tõsidusest aru,” kiitis Krüger, kes interpreteeris Evale näkku kirjutatud meeleheidet valesti.
Eva mõtles vaid ühte: ta peab koju minema. Nüüd kohe. Elus on olulisemat kui ühe neljateistaastase, oma kooliargipäeva pööraste äriideedega rikastava poisi eksisammud. Eva ei suutnud Krügerit sekunditki kauem kuulata. Läheneva katastroofi eelaimus muutus seesmiseks veendumuseks. Lapsed olid juba ammu kodus. Kas nad neli märkavad magamistoas hõõguvat tuld? Vingugaas on salakaval mõrtsukas.
„Me nõuame, et Frido avalikustaks kaasosalised ja kliendid,” kärkis Krüger. „Me nõuame üksikasjalikku selgitust kõikide tegevuste kohta.”
Mis huvitas Evat karistustekataloog, mida Krüger ette vuristas? Mida tähendas ähvardav koolist väljaviskamine? Tema emainstinkt kuulutas, et küsimus on elus ja surmas. Ta tundis seda füüsiliselt. Eval oli ükskõik, mida Krüger ütles ja mõtles. Mitte miski ei hoidnud teda enam kinni sellel toolil, selles ruumis.
„Ma pean minema,” lõikas Eva Krügeri kõnesse, mis tüüris parasjagu juriidiliste implikatsioonide ja nendega seotud kulude poole. Eva haaras valimatult paar filmi, et anda märku valmisolekust tegeleda oma poja eksimustega, hüppas püsti nagu ussist nõelatud ja astus sammu ukse poole. Kaugemale ta ei jõudnud, sest just samal sekundil eraldus laest kolmemeetrine plaaditükk. Tonn ehitusmaterjali mürtsatas alla ja tabas tooli, millel Eva oli alles äsja istunud.
4
„Ta on ju tavaliselt nii täpne,” imestas Judith.
Ärasõidueelsel päeval pidid nad kolmekesi Estelle juures kokku saama. Heinemannide villa lähedal asus eksklusiivne aianduskeskus, kust nad tahtsid osta Kiki jaoks kingituse. Niipea kui Eva kohale jõuab.
„Võib-olla mingi õnnetusjuhtum,” kajas Estelle kume hääl toasuurusest riidekapist. Sel ajal kui sõbranna oli ametis sobiva puhkusegarderoobi väljavalimisega, juurdles Judith ennustuskaartide kohal. Hirmujudinad jooksid tal üle selja. Laiali laotatud kaartide seis tõotas ühiseks väljasõiduks üksnes halba. Ülemises reas olid otse üksteise kõrval kaardid, mis tähendasid reisi, muutusi ja surma. Polnud just hea kombinatsioon. Judith liigutas kaarte Estelle kosmeetikalaual edasi-tagasi kristallpudelikeste, strassiga ääristatud tooside ja peente flakoonide vahel. Kuldraamis kahe poolega peeglist võis ta jälgida, kuidas tagapool pakkis Estelle kohvrit Birkowisse sõiduks neljandat korda ümber.
„Proovid sa ikka veel selgeltnägijana läbi lüüa?” küsis Estelle.
„Ma arvan, et see mees mängis täiesti teadlikult mulle kaardid kätte,” vastas Judith. „Ta teadis, et mul on annet. Ma pean üksnes aru saama, kuidas see käib.”
Paar nädalat tagasi oli üks klient jätnud Le Jardini ennustuskaardi. Paraku 50,40 eurose arve maksmise asemel. Alguses oli Judith olnud maruvihane selle külma arve tegija peale, kes tüssas teda antikvaarse kiituskaardiga. Illustratsioon oli pärit 19. sajandist ja kujutas ontlikus rüüsalusseelikuga kittelkleidis ja nööridega kingades punapõskset blondi tüdrukut, kes kandis käte vahel purki kuldkalaga. Tagaplaanil ootas väike kavaler lillekimbuga, üleval paremas nurgas seisis „Nr 17. Kingitust saama”. Selle, et tegemist polnud mitte tavalise kiituskaardiga, avastas Judith järgmisel päeval, kui sattus esoteerikaraamatute kaupluses ühe müstilise raamatu peale. „Sa tead rohkem, kui sa arvad,” kõlas pealkiri. Kaanel oli kujutatud seesama kaart. Tegemist oli käsiraamatuga biidermeieri stiilis Kipperi kaartide kohta, millega sai ennustada tulevikku. Tema arvatav kiituskaart kuulus 36-osalisse nummerdatud ennustuskaartide komplekti, kus olid kujutatud sündmused, inimesed või iseloomuomadused. Sarnaselt tarokaartidega ütles iga kaart üksi ja kombinatsioonis teiste kaartidega midagi küsija kohta. Erutatult vaatas ta mahajäetud kaardi tähendust. „’Nr 17. Kingitust saama’ tähendab uusi tööpakkumisi väljaspool senist tegevusala,” luges ta. Judith mõistis seda kui märki ja kohustust.
Kui sageli oli ta vaimusilmas näinud situatsioone, mis toimusid päevi, kuid, mõnikord aastaid hiljem? Need olid õrnad aimdused, kahvatud pildid. Judith polnud iial kindel, kas ta võib oma intuitsiooni usaldada. Kuni biidermeierkaardid leidsid tee tema juurde. Kui elul on mõtet ja loogikat, peab olema vahendeid mõlemast arusaamiseks. Judith oli veendunud, et kaardid võivad olla tõhus abivahend sõnastamaks seda, mis oli sügaval sisemuses juba ammu kasutusvalmis ja vajas teadvuse pinnale jõudmiseks vaid välist tõuget.
„Elame ka selle üle,” oli Caroline kainelt nentinud, kui Judith tõi Kipperi kaardid esimest korda Le Jardini kaasa. Judith võttis asja rahulikult. Oli inimesi, kes tajusid vihma täiesti erilisel viisil, teised, nagu näiteks Caroline, said lihtsalt märjaks. Judith mõistis, et tema elukestev ülesanne on näidata Carolinele ja teisipäevanaistele teed spirituaalsesse maailma.
„Kas sa saad oma kaartidelt küsida, kuhu Eva jääb?” uuris Estelle.
Pärast seda, kui ta oli ühel teisipäevaõhtul nõustunud Le Jardinis olema Judithi katseisik, polnud Estelle kindel, kas kaartidel võib siiski olla teatav ennustusvõime.
„Sa saad lapse,” oli Judith kahtlevalt ja ebakindlalt Estelle kaartidest välja lugenud. Ta keeras ja pööras ja interpreteeris ja ei osanud ennustust siiski kuidagi muuta. Ennustuse teine pool kadus hüsteerilisse lõkerdamisse, pärast seda kui Judith oli teatanud, et tulevad kaksikud. Samal õhtul teatas Estelle mees oma jahmunud abikaasale, et ta tõmbub ärist tagasi ja oli kutsunud poja ja minia ettevõtte juhatusse. Kuni nad leiavad sobiva eluaseme, tulevad Alexander ja tema värske abikaasa Sabine nende juurde elama. Oma ärirõivastes nägid nad välja nagu kaksikud. Estellel kadus igasugune naerutuju. Ta ei olnud iial tundnud soovi emaks saada. Veel vähem kasuemaks.
Judith pidas kasulaste väljailmumist läbimurdeks. Ta oli õigel teel. Seda ta tundis. Kunst seisnes selles, et alateadvuse sõnumeid tuli veelgi täpsemalt interpreteerida. Kombinatsioonist, mis lebas Estelle kosmeetikalaual, ei suutnud isegi kõige lopsakam fantaasia midagi head välja lugeda. Kõik negatiivsed kaardid näisid oma praeguses asetuses koonduvat suureks katastroofiks.
Judith pühkis kaardid energiliselt hunnikusse kokku, segas uuesti ja küsis Estelle abi: „Tõmba üheksa kaarti.”
Estelle tõmbas südilt ja ilma mõtlemata. Piduliku ilme ja mõõdetud tõsidusega pööras Judith kaardid ümber. Ainus, kes tema spirituaalsete kunstide vastu huvi tundis, oli Oskar, Estelle lumivalge kuningpuudel. Tema täisnimi oli Oskar von Caniche IV. Prantsuse keel kõlas suurejooneliselt, kuid tähendas ikka vaid puudlit. Nooblilt trimmitud neljajalgne vaatas Judithi kaarte nii ootusärevalt, nagu saaks ta sellest tõepoolest midagi aru.
Estelle küsimused tuleviku kohta olid hetkel pigem praktilist laadi: „Mis sa arvad? Kas mul fööni läheb vaja? Hommikumantlit? Käterätte? Magamiskotti? Telki? Kas me peame toitu kaasa võtma?”
Estelle kuulus selle statistilise 21 % hulka, kes ka 24 aastat pärast Saksamaade taasühinemist ei olnud veel kunagi riigi idaosas käinud.
„Me ei sõida Taga-Mongooliasse. Me sõidame Mecklenburg-Vorpommernisse. See kuulub tsiviliseeritud maailma,” ütles Judith.
„Ma vaatasin järele,” parandas Estelle. „Vastavalt ELi standardile on see