mõtteid. Northil oli tilluke korter ühes terveksjäänud hoones 114. tänaval, kus ta elas ümbritsetuna raamatutest ja tillukesest tutvusringkonnast.
Kolmveerand kolm, oli sõdur öelnud. Katterson kõndis kiirelt ja kergelt, kvartalite möödumist vaevu märgates. Ta jõudis Northi korterini just siis, kui päike tõusma hakkas, ja koputas ettevaatlikult uksele. Üks koputus, kaks, siis üks kõvem.
Sammud seestpoolt. «Kes on?» kõrgel väsinud häälel.
«Paul Katterson,» sosistas Katterson. «Oled üleval?»
North libistas ukse lahti. «Katterson! Tule sisse. Mis sind siia toob?»
«Sa ütlesid, et võin tulla, millal iganes mul vaja on. Nüüd on vaja.» Katterson istus Northi voodi servale. «Ma pole peaaegu kaks päeva söönud.»
North turtsatas. «Siis oled sa õiges kohas. Oota, ma teen sulle margariiniga leiba. Meil on veel veidi järel.»
«Oled sa kindel, et sa seda endale lubada saad, Hal?»
North avas kapi ja võttis sealt leivapätsi, ning Kattersoni suu hakkas vett jooksma. «Muidugi, Paul. Ma ei söö eriti palju ja ma olen enamuse ratsioone alles hoidnud. Võta siit, mis soovid.»
Kattersoni haaras äkiline armastustunne, kummaline kõikehõlmav emotsioon, mis näis hetkeks kogu inimkonnale laienevat, siis aga kuhtudes ja kadudes. «Aitäh, Hal. Aitäh.»
Ta pöördus ja vaatas räbaldunud pöidlaplekilist raamatut, mis lahtiselt Northi voodil vedeles. Katterson lasi silmal rännata üle peene trükikirja ja luges sealt vaikselt ette.
«See valurikka riigi valitseja
jääst välja küündis poolest rinnast saadik,
ning pole hiid niipalju suurem minust.»
North tõi Kattersoni istumise juurde väikse toidutaldriku. «Lugesin seda terve öö,» sõnas ta. «Miskipärast tuli tahtmine seda uuesti sirvida, ja ma alustasin eile õhtul ja lugesin, kuni sina tulid.»
«Dante «Põrgu»,» sõnas Katterson. «Väga paslik. Ühel päeval tahaksin ka selle uuesti läbi vaadata. Ma olen nii vähe lugenud, kas tead; sõdurid ei saa palju haridust.»
«Kui sa iganes lugeda tahad, Paul, siis raamatud on siin.» North naeratas – kahvatu naeratus kahvatul näol. Ta osutas raamaturiiuli poole, kus seisid kõikvõimalike nurkade all räpased ja räbalais raamatud. «Vaata, Paul: Rabelais, Joyce, Dante, Enright, Voltaire, Aischylos, Homeros, Shakespeare. Nad on kõik siin, Paul, kõige väärtuslikumad asjad kõigist. Nad on mu vanad sõbrad: nood raamatud on olnud mu hommikueined ja lõunad ja õhtusöögid paljudel kordadel, kui mitte mingi hinna eest polnud võimalik süüa saada.»
«Võib juhtuda, et me hakkamegi ainult neist sõltuma, Hal. Oled sa viimastel päevadel väljas käinud?»
«Ei,» sõnas North. «Juba üle nädala. Henriks toob mu ratsioonid ära ja laenutab mult raamatuid. Ta käis eile – ei, kaks päeva tagasi –, et võtta minu eksemplar Kreeka tragöödiatest. Ta kirjutab Aischylose põhjal uut ooperit.»
«Vaene hullumeelne Henriks,» sõnas Katterson. «Miks ta kirjutab muusikat, kui pole orkestreid, plaate, kontserte? Ta ei saa seda, mida ta kirjutab, kunagi kuulda.»
North avas akna ning lasi hommikuõhu sisse. «Oo, aga ta kuuleb, Paul. Ta kuuleb muusikat oma peas ja see rahuldab teda. Sel pole tema jaoks tähtsust, et ta nii kaua ei ela, et kedagi seda mängimas kuulda.»
«Toiduabi on katkestatud,» lausus Katterson.
«Ma tean.»
«Inimesed söövad väljas üksteist. Nägin, kuidas üks naine eile toiduks tapeti – veristati nagu lehm.»
North raputas pead ja silus üht sassis pleekinud juuksekahlu. «Nii ruttu? Ma arvasin, et sellega läheb pärast toidu lõppemist kauem.»
«Nad on näljased, Hal.»
«Jah, nemad on näljased. Sina oled ka. Päeva või paari pärast saavad mu varud siin otsa, ja siis olen mina ka näljane. Aga läheb vaja rohkemat kui nälga, et murda inimliha söömise vastast tabu. Nood inimesed seal väljas on andnud ära oma viimase inimlikkuseraasu; nad on talunud kõiki võimalikke alandusi ja ei saa enam sügavamale langeda. Varem või hiljem jõuame ka meie selle mõistmiseni, sina ja mina, ja siis otsime ka meie väljas liha.»
«Hal!»
«Ära tee nii šokeeritud nägu, Paul.» North naeratas kannatlikult. «Oota paar päeva, kuni me oleme söönud ära raamatute köited, kuni me oleme lõpetanud kingade närimise. See mõte paneb ka minul südame pööritama, aga see on vältimatu. Ühiskond on hukule määratud ning viimased tõkked lagunevad. Meie oleme kannatlikumad kui enamik, või ehk oleme me kõigest toidu osas valivamad. Aga tuleb ka meie kord.»
«Ma ei usu seda,» sõnas Katterson püsti tõustes.
«Istu maha. Sa oled väsinud ja ise ka juba kõigest luukere. Mis juhtus mu suure lihaselise sõbra Kattersoniga? Kus ta musklid nüüd on?» North tõstis käe ja pigistas suure mehe biitsepsit. «Nahk, luud, mis muud? Sa hõõgud, Paul, ja kui viimane säde kustub, annad ka sina järele.»
«Ehk on sul õigus, Hal. Niipea, kui ma lõpetan mõtlemise endast kui inimesest; niipea, kui ma küllalt näljane ja sisimas küllalt surnud olen, lähen ma välja jahile nagu teisedki. Aga ma panen vastu niikaua, kui jaksan.»
Ta vajus tagasi voodile ja pööras aeglaselt Dante kolletavaid lehti.
Henriks tuli järgmisel päeval tagasi, kurnatud ja silmis metsik pilk. Ta tõi tagasi kreeka näidendite raamatu, öeldes, et aeg polnud Aischylose jaoks küps. Ta laenutas õhukese Ezra Poundi luuletuste köite. North sundis Hendriksit natuke sööma, kes toidu tänulikult ja valehäbita vastu võttis. Siis ta lahkus, silmitsedes Kattersoni kummaliselt.
Päeva jooksul tuli ka teisi – Komar, Goldman, de Metz – mehi, kes, nagu Hendriks ja North, mäletasid vanu aegu enne pikka sõda. Nemadki olid haletsusväärsed skeletid, ent teadmistetuli lõõmas eredana igaühes neist. North tutvustas neile Kattersoni, ja nad vaatasid imetledes tema ikka veel võimsat kogu, enne kui iharalt raamatute kallale sööstsid.
Ent niipea, kui nad ära olid läinud, seisis Katterson aknal ja vaatas tundide kaupa alla, kuid tühi tänav jäi tühjaks. Oli neli päeva sellest, kui Trentoni oaasist saabus viimane toit. Aeg hakkas otsa lõppema.
Järgmisel päeval algas kerge lumesadu, mis jätkus terve pika pärastlõuna. Õhtusöögi ajal pani North tooli kapi äärde, seisis ebakindlalt selle käsitoele ja sobras mõne hetke kapis. Siis pöördus ta Kattersoni poole.
«Ma olen isegi halvemas seisus kui ema Hubbard,» ütles ta. «Vähemalt temal oli koer.»
«Ah?»
«Viitasin juhtumile ühes lasteraamatus,» sõnas North. «Tahtsin öelda, et meil ei ole enam toitu.»
«Mitte midagi?» küsis Katterson loiult.
«Mitte midagi.» North naeratas õrnalt. Katterson tundis kõhus tühjust ning naaldus tagasi, sulgedes silmad.
Kumbki neist ei söönud järgmisel päeval midagi. Lumi jätkas vaikselt sadamist. Katterson kulutas enamuse ajast, vaadates väiksest aknast välja ning nähes, kuidas kerge puhas lumevaip katab kõik tema pilgu ees. Lumel polnud jälgi.
Järgmisel hommikul Katterson tõusis ja leidis Northi agaralt oma kreeka näidendite eksemplarilt köidet küljest kiskumas. Teatava hämmastusega vaatas Katterson, kuidas North paneb räämas punase köite keeva veega potti.
«Oi, sa oled ärkvel? Ma valmistan just hommikueinet.»
Köite maitse oli vaevutalutav, aga nad närisid selle ikkagi pehmeks massiks ja neelasid alla – lihtsalt selleks, et nende vaevatud kõhtudel midagi teha oleks. Katterson öökis viimast suutäit neelates.
Esimene päev raamatuköidete söömist.
«Linn on surnud,» ütles Katterson ümber pööramata akna