Finn kindlasti ei tahaks sel teemal pikemalt peatuda.
“Kuidas sinu vanemad elavad?”
““Kus nad on?” oleks kohasem küsimus. Ma usun, et neil läheb väga hästi, aga nad on haagissuvilaga teel läbi kogu maa ja Kanada. Kes oleks arvanud, et linna arst ja tema kooliõpetajast naine armuvad haagissuvilaga ühest parklast teise sõitmisse? Isa ütleb, et pole midagi paremat, kui hommikul värskes õhus praadiva peekoni lõhn. Neile meeldib klapptoolidel istuda ja maastikku imetleda.”
“Minu meelest on see tore.” Mees mõtles seda tõsiselt.
Emma vaatas kaugusse. “Sa tegelesid vist aktsiatega? Kuulsin, et sa šokeerisid oma vanemaid, kui jätsid töökoha New Yorgis ja sõjaväkke läksid.”
“Ma olin börsimaaklerite juhendaja.” Ta oli oma töös edukas, aga see tuli liiga lihtsalt, oli liiga kasutoov ja tema ümber tekkis liiga palju inimesi, kes tahtsid seda, mis temal oli. “Ei, proua, ma ei hakka uuesti sellega tegelema. Teinekord peab lihtsalt loobuma ja uue tee leidma. Võib-olla olengi seda leidmas.”
Emma vaatas Finnile otse silma, aga mehele tundus, et naine oli nende vestlusest eemaldunud. Naise huuled paotusid ja ta kortsutas kulmu. Mees ootas, et ta midagi ütleks, kuid Emma raputas ainult pead.
“Emma, oled sa õnnelik?” Mehel polnud mingit õigust seda küsida, aga ta tahtis teada.
“Kas keegi on?” Emma ei varjanudki oma kibedat naeru ja lükkas niisked juuksed näolt. Juuksed hakkasid lokki tõmbuma ja Finnile meenus, et keskkooli ajal olid naisel lokid, palju lokke. Emma hobusesaba oli samasugune meekarva blond nagu mees keskkoolist mäletas. Ja naise sinised silmad olid ligitõmbavad.
Miks mitte pea ees sisse hüpata? “Kas sa ei tahaks kusagil linnas ühe joogi või kohvi teha? Võiksid mind kohaliku eluga kurssi viia ja vanale tuttavale teene osutada.” Naise asi oli nõustuda või keelduda, või öelda, et ta on abielus. “Ma eeldan, et sa tulid autoga.”
“Ei. Mulle meeldib pikki maid joosta.”
Vana Caddy, mis oli mehest mäkketõusul möödunud, tuli aeglaselt tagasi.
“Need inimesed on küll eksinud,” ütles Finn. Auto venis üha aeglasemalt lähemale. Paksude prillidega juht keeras just viimasel hetkel rooli, auto esiots riivas välikäimlat ja lõi selle kõikuma. Siis lisas auto kiirust, võttis jälle tempot maha ja ronis aeglaselt künkast üles.
“See on ohtlik,” ütles Emma autot vaadates. “Mulle meeldiks kohvi juua ja juttu rääkida. Meie sinuga polnud just popist kambast, nii et me võime asju väljastpoolt näha, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan. Aga ma ei saa kauaks jääda.”
“Arusaadav. Ma tulin autoga. See on siinsamas.”
Ikka veel kõikuva välikäimla uks paiskus lahti.
Nähvatavale ilmus naise pealagi, mis vajus ettepoole ja tõi nähtavale palja selja. Millegi tumedaga määritud heledad juuksed. Naine kukkus aeglaselt õlaga vastu käimlaseina.
Emma neelas karjatuse alla ja sööstis edasi.
Finn ütles automaatselt: “Emma, tule tagasi. Ma vaatan ise.”
Naine ei liigutanud ühtki lihast, ei pööranud pilku ära ega karjunud. Ta ahmis õhku ning muutus näost kriitvalgeks.
“Helista hädaabisse,” käskis mees. “Ära midagi puuduta.”
Finn astus lähemale. Loojuva päikese valgus langes uksele ja naise valgele nahale. Käimla kottpime sisemus varjas ülejäänud jubeda vaatepildi.
“Mul pole telefoni,” ütles Emma katkeval häälel. Ta ei teinud mehe käsust väljagi ja jäi tema kõrvale seisma. “Me peame vaatama, mis juhtus.”
“See, mida sa ei näe, ei jää meelde. Palun mine kaugemale. Võta minu telefon.” Mees võttis vöö küljest mobiili ja ulatas naisele.
“Ta võib veel elus olla,” ütles Emma. “Ma katsun tema pulssi.”
Millegi muu kui vere nired määrisid nahka. Täidlased rinnad, mis olid mingisuguse tumeda ainega üle valatud, süvendasid muljet naise täielikust abitusest, tema kaitsetusest uudishimulike pilkude ees. “Tal ei ole pulssi,” ütles mees vaadates reetlikke märke paljal kehal. Jalad olid kägaras. “Me ei tohiks tõendite rikkumisega riskida.”
“Miks ta sealt välja ei kuku?” Emma astus mehe juurest kaugemale ja tahtis käimlale läheneda. Finn haaras Emmal randmest, kuid naise pilk sundis teda lahti laskma.
Emma kummardus käimla sisemusse ülejäänud keha vaatama ja püsis liikumatult, ainult ta suu tõmbles ja mööda nägu veeresid pisarad. Emma hakkas värisema. Ta keeras Finnile selja ja oksendas. Vaatepilt oli nii jube, et ta ei hoolinud sellest, mida mees arvab.
Õhku ahmides ja taskurätti suule surudes ütles naine: “Denise,” ja vajus telefoni klahve vajutades põlvili. “Denise Steen on surnud.” Ta rääkis torusse ja kirjeldas neile asukohta. “Ma arvan, et ta on tapetud.”
Finn kummardus surnud naise kohale. Tema keha vajus tollhaaval sirgeks grotesksest asendist, millesse ta oli jäetud. Naise vasak käsi oli tualetipotil tema alla surutud. Tema enda keharaskus oli teda püsti hoidnud – kuni käimla kõikuma hakkas. Vedelik, mida oli talle pähe ja kehale valatud, voolas jalgade vahele. “Näeb välja nagu šokolaadisiirup.”
“Ei,” sosistas Emma, kui Finn taganes, et aeglaselt libiseva keha eest kõrvale astuda. “Ta on nii korralik. Kes temaga niimoodi teeks?”
Surnud naine kukkus põrandale ja jäi väändunud asendis ukse juurde istuma.
“See on nii tülgastav,” ütles Emma surnukeha nabasse topitud siivutult punasele kokteilikirsile osutades.
2
Emma vaatas kella.
Emma ja Finn istusid politseiülem Billy Meche’i kabinetis politseijaoskonnas, hoidsid käes kohvikruuse ja rääkisid summutatud hüüatuste vormis, kui ühel või teisel midagi meelde tuli.
Emma mõtles käimla ukse najale toetatud Denise Steenile ja võpatas. Värin tõmbas ta toolil ettepoole.
“Kas sinuga on kõik korras?” küsis Finn.
“Jah,” vastas naine. Ta kartis, et ei suuda seda jubedat pilti kunagi unustada. Denise oli väga sale, kusagil polnud ühtki väikest rasvavolti ning siirup kattis ühtlaselt tema selga, õlgu ja rindade ülaosa. Nagu šokolaadi kastetud naisekujuline vahukommist lumememm. Emma raputas raevukalt pead. “Ei, minuga ei ole kõik korras. Ta oli mu sõber. Ma pole end kunagi nii halvasti ega abituna tundnud. Miks just Denise? Ta oli seal niimoodi, keha nii sätitud, et ta sealt välja ei kukuks, enne kui nad ta siirupiga üle valasid,” rääkis Emma vaikselt.
“Jah. Püüa sellele mitte mõelda.” Finn puudutas naise kätt. “Sähvatused, vinjetid või kuidas neid iganes nimetatakse, kaovad ajapikku. Sellest on abi, kui sa ei ürita neid teadlikult meelde tuletada.”
Emma vaatas mehe poole. “Sa räägid nagu psühhiaater.”
“Mitte mina,” ütles mees. Ta rääkis nagu mees, kes oli käinud neis kriiksuvates, higistes kohtades, kus ootasid kohutavad nägemused.
Naine tõstis käeselja huultele. “Kas sa panid siirupi juures midagi tähele?”
Mees heitis talle hindava pilgu ja noogutas. “See polnud täielikult kuivanud?”
Emma hammustas huulde ja sõnas: “Me pääsesime napilt tapjaga kohtumisest.”
Finn vaatas naist endiselt ainitise pilguga. “Võib-olla ei pääsenud. Võib-olla oli ta veel seal, peidus, ootas, et keegi tuleks ja selle ukse lahti teeks. Ta ei saanud seda nii planeerida, et auto ukse lahti lööb.”
Emma kummardus ja uuris mustrit rohelistest kriimulistest plaatidest põrandal. Õhujahutus töötas täisvõimsusel, aga naise abaluude vahel voolas higi. “Ta võis koguni soovida laiba leidmisega kaasnevat reaktsiooni näha. Ta nautis seda. Ma tean, et nautis.”
“Kui