või lihtsalt peitis oma viha. “Emma, ma ei taha lahutust – mitte kunagi.”
Sest mehe maine vajas naist. “Sina tegid sellest juttu.”
“Ma olin lihtsalt vihane.” Ta vaatas naist kurva pilguga, mille ta võis suvalisel hetkel esile manada. “Mäletad, kuidas asjad siis olid, kui me kohtusime?”
“Oh, palun. Sellest on vaevalt mälestus järel.”
“Võib-olla sinu jaoks.” Mehe silmad helkisid ja Emma arvas, et mees võibki nutma hakata. “Minu jaoks oli see täitunud unistus.”
Ideaalne tulevase poliitiku naine.
Mees ulatas talle käe ja naine vaatas seda.
“Palun, kallis,” ütles Orville teda lähemale meelitades. “Ma ei tea, mis minuga mõnikord juhtub. Tundub, et ma ütlen asju, mida ma ei ütleks, kui ma need läbi mõtleksin.”
Emma kaastundlik süda oli talle kogu abielu jooksul pahandusi kaela toonud. Naine läks mehe juurde, aga pani käsivarred vaheliti. Ta ei suutnud taluda mõtet, et võtab kinni käest, millega mees teda kõhklematult karistas.
Orville vaatas anuva pilguga naise poole. “Mul on äkiline iseloom,” ütles ta. “Aga kas sa ei mõista, et ma sain täna õhtul nii vihaseks, sest ma mõtlesin, mis tunne mul oleks, kui nad oleksid sinu sealt mõrvatuna leidnud?”
Ei, ta ei mõistnud.
“Mu süda murduks, kui ma su kaotaksin – ükskõik mis põhjusel. Kampaania kurnab mind. Ma tahan seda kohta, kuna ma tean, et saan head teha, aga jagelemine ja protsess söövad mul hinge seest.”
“Siis loobu sellest,” ütles Emma rutates. Ta ei uskunud, et eriti paljud inimesed arvaksid, et Orville Lachance tahab kuberneriks saada, et teistele head teha.
Mehe pilgus välgatas tuluke, aga ta lämmatas selle kiiresti. “See on minu kohus,” ütles ta. “Nagu sinu kohus on minu kõrval seista. Sest me oleme mees ja naine ja ma vajan sind. Jää minu juurde, kullake. Ja kui sa ikka tahad, siis otsime sulle abi, et last saada.”
Emma ei suutnud vastata. Mees oli end kuude kaupa üleval pidanud, nagu oleks naine talle füüsiliselt vastik. Ja kümme aastat tagasi oli naine lapse kaotanud.
“Emma, ma korraldan neljateistkümnendal peo. Ma tean, et sinna pole palju aega, aga kui keegi üldse suudab selle ideaalselt korraldada, oled see sina. Kas sa ei näe, kui väga ma sind vajan? Ja sina mind? Sa vajad oma ellu kedagi tugevat nagu mina.”
“Kui suur pidu?”
“Mitte suur – aga tähtis. Paksude rahakottidega toetajad. Võib-olla kolmkümmend paari, nii et siinsamas oleks kena. Ma annan sulle hommikul nimekirja.” Orville vaatas jälle kella. “Ma tahan uhkeid asju. Muljetavaldavaid. Me meelitame suured rahad nende pangaarvelt ära.”
“Too mulle nimekiri,” ütles naine, kelle jõud oli selleks korraks otsa lõppenud.
“Sa ei unusta oma nime kutsetele panemast?”
Naine oli mehe enesekindlust tõesti kõigutanud, vähemalt veidike. “Kutsed tulevad sobivad. Ma pean teadma, mis sul täpselt plaanis on, nii et saada mulle, palun, e-kiri.”
Orville oli püsti tõusnud. “Aitäh,” ütles ta. “Ma olen nii tänulik, et me oskame sellistest väikestest viperustest üle saada. Ma näen kõvasti vaeva, et meievahelisi arusaamatusi vältida. Me oleme pika tee maha käinud, et selles võidujooksus osaleda. Osta endale maailma kõige seksikam kleit.”
Emma ei vaadanud mehe poole. Mees pidas end tõsimeelselt veenvaks. Olulised olid ainult tema poliitilised ambitsioonid, ja kuni naine sellest aru saab, ei tekita ta mehele probleeme.
Välisukse juurest kostis liikumist. Kui nad poleks uksele nii lähedal olnud, ei oleks nad koputust kuulnud.
“Ma hoolitsen selle eest,” ütles Orville kulmu kortsutades. “Ole siin, et sind ei nähtaks – sinu enda julgeoleku huvides.”
Orville läks ukse juurde ja Emma jäi oma kohale.
Ukse taga seisid tropis Edu Saladuste asutaja Angela, Frances Brussard, Holly Chandall ja Wendy Saunders. Viimased kolm olid klubi liikmed.
Emma ei suutnud uskuda, et Angela oli kodust välja tulnud. Ta käis väga harva väljas. Väärikas, pikkade blondide lokkide ja ebaloomulikult kahvatu näoga, mille üht poolt kattis tõsiste põletusarmide võrk, Angela langetas pea ja sõnas: “Linnapea Lachance, palun andestage tülitamine, aga me tulime Emmat lohutama.” Angela häälepaelad olid tulekahjus viga saanud ja kui ta närvis oli, kippus tema hääl hääbuma. Ta sikutas oma heledaid juukseid armide peale. Kõik neli naist kandsid laiu roosasid ja mugavaid klubirüüsid. Riideid hoiti klubis ja neid siin näha tähendas, et naised olid nii endast väljas, et unustasid riideid vahetada.
Esimest korda sel õhtul hakkas Emma nuuksuma. Ta viipas sõbrad tuppa ja nad kogunesid tema ümber, võtsid kätest kinni, surusid end üksteisele lähemale – ja nutsid. Emma mõtles Orville’ile, kes neid vaatas, ega hoolinud sellest.
“Me teame, mis juhtus,” ütles Angela ja tema sinised silmad olid paistes. “See oli julm saatus, et sina ta leidma pidid.”
“Minagi arvasin algul nii,” ütles Emma. “Aga oli parem, et seal olin mina ja mitte lihtsalt võõrad inimesed.”
Holly Chandall rääkis kiirustades nagu alati. “Rusty arvab, et Denise kirjutas mõnd lugu kellestki, kes ei tahtnud oma nime lehes näha, nii et nad tapsid ta, et takistada teda artiklit kirjutamast.” Ta oli roosa ja valgekirju salli turbanina oma kuldpruunidele juustele sidunud. Tema sügavpruunid silmad olid ärevusest pärani.
“Minu meelest ilmselge ja loogiline.” Värviliste helmestega kaunistatud peenikeste mustade patsidega Frances oli tasakaaluka iseloomuga, kuid viletsa maitsega partnerite suhtes. “Wendy arvab, et peaksime politseisse minema ja rääkima, mida arvame. Juhuks kui nad pole sellele võimalusele tulnud.”
“Nad teavad seda,” katkestas neid Orville’i hääl. “Te tulite ilmselt politseinikega samale järeldusele. See on ainus loogiline võimalus.”
“Teil on ilmselt õigus,” ütles Wendy. “Ma ei tea, miks ma alati kardan, et teistel jäävad ilmselged asjad kahe silma vahele.”
Emma tabas Angela pilgu ja nad mõistsid teineteist. Nad teadsid, et Wendy kahtles paljudes asjades.
“Daamid?” Orville köhatas. “Ma tahan teid tänada, et tulite vaatama, kas Emmaga on kõik korras. Muidugi ei ole, aga saab korda ja teie hoolitsus on teda aidanud. Hoolitsege selle eest, et te koju jõudes ukse lukku paneksite. Magage. Homme tuleb meil kõigil tõenäoliselt uutele küsimustele vastata. Kas te tulite kõik koos?”
Angela ilmest kadus igasugune pehmus. Tema kitsad kõrged kulmud tõusid juustepiirile veel lähemale. Ta sikutas jälle juukseid ja noogutas Orville’ile. “Me tulime minu minibussiga, tänan küsimast.” Naise rüü keerles tema ümber. See oli sügavamat roosat tooni kui teistel ning tehtud raskest siidist, mitte puuvillasest riidest. Naise põletushaavad, mis olid pärit paljude aastate eest köögis puhkenud tulekahjust, ulatusid käteni, ja ta kandis sõrmedeta roosasid heegeldatud kindaid. Tema küüned olid pikad ja lakitud.
Orville hoidis välisust lahti. “Tore. Olge tagasi sõites ettevaatlikud. Frances, palun tervitage minu poolt oma armsat ema.”
Naised lahkusid vaiksete hüvastijätusõnade saatel ja Emma nägi, milline üleolev kameeleon tema mees tegelikult on.
“Eks nad vist tahavad head,” ütles Orville, kui nad kahekesi jäid. “Miks need jubedad roosad kleidid?”
“Me kanname neid kokkusaamistel.” Emma vihkas mehele seletuste andmist. “Need meeldivad meile. Need on mugavad ja viitavad meie solidaarsusele. Ja roosas näeb iga naine parem välja.” Ta naeratas mehele.
Orville vaikis ning vastas naise naeratusele haletseva muigega. “Sa ei vaja roosat, et kaunis välja näha,” ütles mees.
Lõug püsti, nagu midagi kuulatades, jäi mees paigale.